Sellel aastal hakkavad Milal käima päkapikud. Selge see, et ta ise sellest suurt midagi veel ei jaga, aga ma olen seda NII KAUA oodanud! Ükski meesisend, kellega ma olen elamist jaganud, pole mu päkapikuootust väga tõsiselt võtnud ja nii otsustasin ma, et sel aastal hakkavad Milal käima päkapikud. Ja kuna ta on liiga väike, et kontseptsioonile pihta saada, kaaperdan ma ta sussid hommikuti ja rõõmustan nagu väike (või natuke suurem) laps, et päkapikud on käinud!
Kas keegi üldse teab, kust see päkapikkude asi alguse sai? Küsisin kunagi emalt, aga tema ütles, et ühel päeval olin mina koolist tulnud, enesestmõistetavalt sussi aknale tõstnud ja nii ei jäänudki tal muud üle, kui päkapikundusega alustada.
Aga kas on midagi suurepärasemat hommikust, kus on nii pime ja nii jahe ja ei taha sugugi voodist end püsti ajada, kuid siis meenub… Suss!
#31. Päkapikud
One thought on “#31. Päkapikud”
Tema Titendus oli vist natuke vanem kui Mila praegu, kui temal esimest korda päkapikud käima hakkasid. Sai aru küll, et hommikul antakse esimese asjana ‘ommi. Õnnetuseks põhjustas ‘omm tõsised Söögilauasõjad, kus Titendus ka lõuna- ja õhtusöögi ajal raevukalt ‘ommi nõudis – aga tema on ka erakordselt viletsa isuga laps, sõjad käivad meil siiani, kuigi Titendus on juba kolmveerand neli ja tunneb nüüd juba k-ga kommisorte paberite järgi …