Ma ei ole kunagi Itaalias käinud, kuid igatsen selle järele nagu oleks seal kunagi elanud. Itaalia köök ja selle dakistatud vormid on minuga nii kokku kasvanud, et JR ilmselt saab järgmised kümme aastat poes purustatud tomatitest möödudes krambihoo. (Ta nimelt ei salli mu “tomatimöga”.)
Mina jälle? Sõltuvuses. Ma võikski ainult pastast toituda, või suppidest või kastmetest või… kõigest sellest hurmavast, millest koosneb Itaalia köök. Nii lihtne, samas nii nüansirikas, mõnusalt toitev ja tõeline comfort igas vormis, iga kell.
Rääkimata keelest, muusikast, jalgpallist, ilusatest meestest ja veinist. Kõik see on igas ampsus tunda.
Mm…
#36. Itaalia köök
One thought on “#36. Itaalia köök”
Tunnen sarnaselt – võiksin iga päev toituda pastast! Ma ikka naeran, et küllap olen oma eelmises elus Itaalias elanud… Veneetsias pitsat süües sain väikese pettumuse – ootasin midagi hästi erilist. Aga selleks peab vist sõitma Napolisse, sinna kõige kuulsamasse pitsarestorani.