Eile öösel rääkisin ma nooruspõlve ühe parima sõbrannaga, muuhulgas külastasime mälestusteradu (ja möödnud heartthrobide FB lehekülgi), vahepeal manikaalselt naerdes, siis jälle kergelt nukraks muutudes.
Lisaks vaatan ma täna mingit MTV noortesarja ja mõtisklen igatsevalt aegade üle, mil probleemid olid NII lihtsad.
Noh, tõde on see, et suhteprobleemid jäävad basically alati samaks. Tüdrukule meeldib poiss. Poiss ei tea, et tüdruk on olemas. Tüdruku süda veritseb ja toodab kohutavaid emoluuletusi. Poiss märkab tüdrukut. Poiss leiab, et tüdruk on kerge saak. Tüdruk hakkab kavandama pulmakleiti. Poiss ütleb, et: “See pole päris õige aeg meie jaoks…”
See on üks probleem, mida võiks isegi arheprobleemiks nimetada.
Aga ikkagi igatsen ma neid aegu. Ma tahaks minna tagasi 14aastase enda juurde, kehastuda temaks oma praeguste teadmistega ja anda lihtsalt sellele tšikile vastu lõugu, kes mind keset Tartu kesklinna pluusist krabas ja oma peika võrgutamises süüdistas. Ähvardas sealsamas mulle peksa anda. Mul on senimaani see nii valusalt meeles, üks alandavamaid kogemusi oma elus.
Ja, for fuck’s sake, tuleb välja, et mitte ainult oli see tüüp täiesti mõttetu (miska ei olnud mul mingit plaani teda võrgutada), vaid ka hiljem tuli välja, et vägistaja.
See tüdruk lisas mind hiljaaegu FBs oma sõbraks ja ma ei suuda seda kutset acceptida. Lihtsalt ei suuda. Annan aru, et tema on selle vahejuhtumi ilmselt unustanud, aga mina pole. Mitte, et ma sellest kinni hoiaks, aga mul on tunne, et kui ta suutis mulle 15 aastat tagasi nii läheneda, siis ei suuda ta ilmselt mulle ka praegu kuidagi teisiti läheneda. Ja ma ausalt ei viitsi kellelegi enam mingeid selliseid asju küll tõestada.
(Probably on see kõik muidugi minu peas.)
Aga tahaks nii väga neid “suhteprobleeme”, mis olid siis! Need olid meil totaalselt fucked up, detailidesse laskun ma võibolla ehk kunagi postuumselt avaldatavas eluloos, aga see kõik oli ju tegelikult mäng. Täiskasvnuks saamise mäng.
Mitte miski ei valmistanud mind selles sürris teismeeas ette selleks olukorraks, kus ma olen praegu.
Kas ma saaks korraks 13 uuesti olla? Ma tahaks elavalt mäletada, mida ma tollal ARMASTUSEKS pidasin. Ma vaatasin ta pilte eile ja sain aru, et kuigi me lõpuks ka “käisime” kolm kuud, ei tea ma oma Elu Esimesest Armastusest halli muhvigi.
See on natuke kurb, aga tõenäoliselt see peabki nii olema.
5 thoughts on “minevikuminad”
Tegelikult usun, et see ei ole “all in your head.” Reaalselt kujuneb inimese põhiloomus ikkagi välja hiljemalt kooliminekuks. Siin räägime siis põhiväärtustest jms “vundamendist,” mille peale siis oma isiksust ehitada.
Minul on samuti suuri raskusi nende inimestega suhtlemisel, kes kunagi on suutnud minuga täiesti ebaloogiliselt ja andestamatult käituda. Usun väga sügavalt sellesse, et inimeste põhiväärtused ikka ei muutu. Minugi poolt jäävad sellised inimesed kõikvõimalikesse sotsiaalmeedia sõbralistidesse lisamata ning võimalikud katsed nende poolt mingitki ühendust otsida jäävad tagasisideta.
Isiklik kogemus – neljakümnendates juba suudad lisada FB sõbraks ka need, kes koolipõlves sind kiusasid ja kellele jäi ette, et oled õpsi tütar. Just oli 8 kl kokkutulek. Oleme 45. Vaatepilt ja seltskond oli võrratu. Kõigist puuslikest on asja saanud… Oh, ei saa jätta mainimata, et ühest klassivennast on sirgunud George Clooney teisik 🙂 Küll aga ei kinnitanud ma sõbraks tüüpi , kes viimastel aastatel on nö siga olnud.
Mina küll eales “nooruse” suhteprobleeme tagasi ei taha! Suur inimene on ikka palju parem olla 🙂 ei mingeid nõmedaid mänge või ümbernurgarääkimist!
Inimesed muutuvad. Ka siis, kui keegi on sinu suhtes ühe korra käitunud irratsionaalselt halvasti, pole see veel piisav põhjus teda igas muus mõttes maha kanda. Kuna, lisaks sellele, et inimesed muutuvad, pole ükski inimene alati ja sada protsenti igal hetkel päriselt tema ise. Afektiseisundis võib igaüks käituda oma parema äranägemise vastu ja igasugused põhiväärtused pole kunagi mingid absoluutsed kategooriad.
Ainuke asi, SÜSTEMAATILINE irratsionaalselt halb käitumine on tõepoolest märguanne, et selle inimesega ei maksa suhelda või teda ei maksa usaldada. Aga kas ta siis lähenes sulle “niimoodi” rohkem kui ühe korra?
Või kas sa ise pole iial käitunud mitte kellegi suhtes põhjendamatult ja ootamatult halvasti? Käsi südamel?
Inimesed muutuvad küll, eriti kahekümnendates, aga tegelikult on maailmas nii palju toredaid inimesi, et ei pea ennast sundima suhtlema nendega, kellega on raske. FB sõprade listi lisamine võib olla absoluutselt ebaratsionaalsetel alustel ning ei pea kõiki võrdselt kohtlema, ega see mingi avalik demokraatia ei ole, see on need inimesed, kelle feed’i sina hommikukohvi kõrvale näha tahad 🙂
Kuid suhteprobleemid…. Mind on alati huvitanud see, kuidas inimesed jaksavad “veritseda” kellegi pärast, kes neid tähele ei pane. Energiat ju kulub kuidagi… mõttetult? Kas lihtsam ei oleks loobuda ja siis vaadata, et äkki järgmine kord veab paremini?