Lugesin selle “koerablogi” postitust ja tundsin endki kirjeldustes ära. Kui lapsele – ka sellele, kes veel rääkida ei oska – ei saa filtrita asju öelda, siis koduloomi manitsedes tulevad küll sageli suust sellised pärlid, et hoia ja keela!
Kui lapsega läheb vaidluseks või tekib frustratsioonihetk, siis peab ikka valima, mida neile öelda, kuigi ka see võib minu meelest olla hüsteeriliselt naljakas, eriti see, kui sa nendega reasonida üritad. Väga äge on Naabrinaist seda tegemas kuulata, aga seda “Ema monoloogi” juhtub ikka ja jälle meil ja ilmselt teistelgi, kes on otsustanud lastesse suhtuda kui inimestesse, olgugi, et nad veel ehk kõiki sõnu (või üldse sõnu) ei oska. Inimesed nevertheless, seega peaks nad olema väga võimelised mõistma argumenti: “Ma ei saa sulle anda seda vahvlit, sest ma ei suuda pärast ära taluda seda maniakki, kes suhkrulaksu all mööda elamist ringi hakkab tõmblema, aga ma võin sulle anda ühe tervisliku keedupeedi? Ei sobi? Miks ei sobi? Aga ma ju SÜNNITASIN su, sa peaks võtma vastuvaidlemata vastu KÕIK imelikud juurikad, mis ma sulle ulatan! See oli diil, kas sa ei mäleta – ise kirjutasid veel haiglas lepingule alla?”
ENIHUU.
Kassid.
Kassid on ilged paharetid teinekord. Kuigi Pussakas käib väljas ja ronib puude otsas ja isegi mööda telliskiviseinu, on tal ikka mõnikord arvamus, et peaks hakkama oma küüsi diivanisse teritama. Ja no Miuks vana pohhuist teeb absoluutselt seda, mida tema tahab ja kui tal füüsiliselt mitte lasta valitud tegevust teha (näiteks tõstes ta diivanilt maha), jätkab ta sellega tuima rahuga mõni aeg hiljem.
Aga peamine on see, et Miuks MÖLISEB. Tavaliselt hakkab ta mölisema sel hetkel, kui Mila hakkab magama jääma. Siis löntsib Miuks hämarasse lastetuppa, istub keset põrandat, ja hakkab MÖLISEMA.
“Mäu. Mjäu. Mäu-mäu. MJÄU. Mäu-faking-äu!”
Ja kui te olete kohtunud minu lapsega, siis te ilmselt olete esimest korda elus kogenud, kuidas sõna “kass” kordamine võib lõpuks nii ära tüüdata, et tahaks enam mitu kuud järjest mitte enam kordagi seda sõna kuulda.
Ehk siis: niipea, kui Miuks oma koduse olukorra parandusettepanekutega tuleb, on Mila prauh püsti: “Kass! Kass!” Ma ei olegi aru saanud, kas ta on lihtsalt nii megasillas, et on mingi objekt siin ilmas, mille ta on LÄBINI selgeks saanud, osates viia kokku heli, pildi ja nimetuse; või siis ta on lihtsalt nii vaimustuses kasside seljas elamisest, et peab iga võimalust selleks kasutama – ka öösel. Igal juhul on see kõik väga häiriv, sest Miuks kohe oskab tänitada neil hetkil, kui ma mõõduka vaikuse eest palvetan.
Ja siis on ta küll kuulnud, et…
“Faking hell, Miuks, katsu end kontrollida. Sa pole enam ju mingi pussy, sa oled friiking LEEDI. Käitu vastavalt!”
või
“Ausalt, kui sa kohe suud kinni ei pane, siis ma pakin su sisse ja saadan naabrikoerte juurde suvelaagrisse, kas see meeldiks sulle, ah? Siis on sul vähemalt keegi, kellega häälevaljust võrrelda!”
või
“Miuks, for fuck’s sake. Sul on toidukauss täis. Sa kaalud rohkem kui Mila, tõenäoliselt. Sa oled vana ja paks ja ma olen sulle AASTAID rääkinud, et esiteks on sul toitumishäire, sest ei ole võimalik olla KOGU AEG näljane, aga sina ju oled KOGU AEG näljane, kõige näljasem näid sa olevat sel hetkel, kui ma tahaks kiireid tööasju teha või siis sel hetkel, kui sa PARASJAGU sööd. Ja teiseks on sul süüa küll ja veel, ma ju TEAN, et sa pole näljas, vaid sul on lihtsalt mingi issue praegu minuga… Aga kas me võiks seda mõnel teisel hetkel arutada? Minu vastuvõtuajad on esmaspäevast reedeni 13-17. Helista mu sekretärile, pane aeg kinni ja arutame siis.”
või
“Pussakas! PUSSAKAS, ei TOHI! Ma ausõna ajan su kiilakaks JRi juukselõikusaparaadiga, kui sa oma trikke jätkad. Ja usu mind, sulle NII VÄGA ei meeldiks kiilakas olla, sest siis näid sa mitu korda väiksem ja kuna sa oled hingelt Tõeline Macho, siis mõjub see kindlasti su egole laastavalt. Mul ei ole ühtki moraalset takistust su raseerimisel, ära üldse mitte arvagi. Lisaks kõigele hakkaks sul siis ilmselt ruttu külm ja see segaks õues lindude passimist, nii et VÕTA END KOKKU MEES JA SU KARV JÄÄB SULLE ALLES!
Vähemalt praeguseks…”
Kuidas teie oma lemmikloomadega seotud frustratsiooniolukordi lahendate? Kas kah poliitiliselt ebakorrektselt?:)
PS: Tegin dakiblogi foorumisse ka lemmikloomade alajaotuse, mis kannab nime “Karvased elu õied”. Tule ja liitu, ajame juttu mujal kui kommentaarides:)
13 thoughts on “saadan su naabrikoerte juurde laagrisse!”
Haha. Ma ähvardasin Patrickut madruseks õpetada, kui ta, raisk, järgi ei jäta, raisk. (Merekool, noh).
Õnneks on ta nüüd täiskasvanud ja tõsine kass, ja kui talle üldse midagi ette heita, siis seda, et ta, lollakas, kipub teinekord poole mälumise pealt ringi vaatama ja siis on põrand kassitoitu täis (ja põrandalt OMETIGI ju ei sööda)… Siis ma ilgun ta kallal, kui pudrulõug ta on, ja pillun teda kassiküpsistega. Tema on solvunud. Meil ongi selline suhe 😛
Haa, ma olen siis vist väga halb ema, sest ma räägin oma lastega ka nii. Ei mingit filtrit.
Nad on täiesti harjunud sellega, et ma ähvardan neid suhkrulaksusena vanaema juurest saabudes aknast alla visata või läbi peksta, hõikan mänguväljakul: “Neegrid, koju” või teatan rumalate tähelepanekute peale “No shit, Sherlock”.
Aga nad ainult naeravad, on vist oma ema huumorimeelega ilusti harjunud. Teised vaatavad küll mõnikord imelikult, aga mis mul neist.
Sa ju tead, et mu kass ajab mu hauda! 😀
Kuna me nüüd Mustakal elame, siis tüüp-ähvardus on see, et “Ma panen sulle traksid selga ja lähed ööseks rõdule! Võitle seal siis nende kajakatega, kes on sinust suuremad ja ära tule mulle rääkima, et su elu on ebaõiglane!” 😀
Mina olen su karvane eluõis. Aga eile ütlesin ma jossile, et ma rebin ta käpad küljest, kui ta veel mulle ühe korra küüned sisse lööb. 🙁
mina luban igal hommikul oma kassi ära kägistada, kui ta kell 6 mu voodi kõrval vaibal häälekalt küüsi otsustab teritada ja tund aega hiljem, kui ta karjub köögis külmkapi ees, nagu teda oleks nädal näljas peetud ja sätib end mu jalge ette, nii et vaid ime läbi pole ma seni tulise kohvitassiga pikali prantsatanud.
veel lubame talle, et homset päeva ta ei näe, kui ta meie kaunite puitakende raame kraabib, et tuppa saada, sest – kassid on ju alati valel pool ust või akent.
Kuna lapsi mul ei ole ja maal elades ei pea muretsema, mida naabrid sinust mõtlevad, siis mina pean tunnistama, et eriti ei hoia end tagasi, kui oma koduloomi noomima pean.
Kasutan teinekord ebatsensuurseid väljendeid ja kassi puhul leiab ta end teinekord ootamatult õuest. Koer juba on seal, nii et temaga kõigepealt riidlen ja siis ignoreerin. Nii palju, kui suudan, kuid ega see eriti kaua ei kesta 🙂
Meil on pigem ähvardus üks loll koer kahe targa kassi vastu vahetada – ja nad teavad, et loomapoe kviitung on veel alles! Eriti üks neist läheb kole närviliseks kui selle loomapoe lähedale satume kus me temaga esimest korda kokku saime (ja kohe ka koju t6ime).
Meie kassi hüüdnimi on Must Uss (loe: mustus), sest ühe nädala jooksul suudab ta täis s.tuda/oksendada KÕIK vaibad korteris ja siis veel nurka kuseda ja minu voodisse ka s.tuda ja oksendada. Käpad pidevalt tööd täis, ah? Ei, ta pole miskitpidi haige ja tal pole paha elu ja paha söök, tal on lihtsalt viletsad kombed.
Näiteks pühapäeval panin vannitoa ukse kinni ja võtsin end alasti, et dushi alla minna. Max 20 sekundit kulus riiete mahakoorimiseks. Kass niisugust pornot ja häbitust muidugi ei andestanud ja kuses koheselt ukse taha. Seesama kass, kes sobiva liiva puudumisel hoiab jalgu kasvõi 8 tundi ristis!
Halvasti mälumine, hommikuti kraapimine ja külmiku juures mäugumine: selliste asjade peale ei liiguta ma kulmugi. Karvased elu õied, ma ütlen!
pakun koerale pidevalt välja, et temast võib näiteks döner-kebabi saada, kui ta haukumisega tite üles ajab. ja no ma ei tea, mis lapsest saab, mina ka ei filtreeri… või noh, mis tast ikka saab, ilmselt palju häid kilde 😀
Põhiline ähvardus minu poolt kassile on – nüüd on üks elu vähem!
Seda siis lähtudes sellest, et 9 elu peaks olema ja mõne pahateoga on ta küll tappa väärt.
Lemmiktegevused kassil, mis erilist pahameelt minu poolt on põhjustanud – pea jalanõu siis ja siis küüntega kraapima sead jalanõu, toit kausist tükikaupa põrandale ja siis süü neid tükke põrandalt.
Lisaks on ta alati ALATI valmis (ükskõik kui väsinud ta ka ei oleks eelnevalt) koheselt hõõruma end vastu minu jalgu, kui mul on tumedad sukkpüksid jalga pandud.
Uiiih, ma pean vist kohe oma kiisumiisu üles otsima ja teatama, et ta on ikka üks igavene pugeja ja memmekas. Ei kräunu, haugu ega küünista; ei oksenda, kuse ringi ega laamenda – täielik wuss noh. Ainuke tüütu harjumus on hommikuti voodis rinna peale ronida ja nurruda, kui mina tahaks veel viimaseid minuteid tukastada ja no siis ma ei raatsi jälle kohe tõusta ka ja õigustan endale, et kassi peab ka ikka paitama, et tal emotsionaalne tasakaal säiliks – ja nii ma jäängi peaaegu iga päev tööle natuke hiljaks. Ajah, seina kraabib ka siit-sealt ja selle peale kuuleb preili ikka kõvemaid röögatusi kah, aga kahjuks jäävad need pigem “kassssmissateed!” rubriiki ja mingit mahlasemat mõttearendust pole järgnenud.
Meil on pigem sellised retoorilised küsimused-manitused: “Kas sul mõistust peas ei ole?”, “Mis sa karjud? Ütle selge häälega, mis sul vaja on” , “Ise juba vanem daam…”, “Kass, ega sa vist kõige teravam pliiats meil ei ole…”
Kassid söövadki kogu aeg kui toit ees on.