Eile jooksis Naabrinaine korraks läbi pärast lühikest sörki (tema lühike on minu megapikk), mittehigistades nagu tal kombeks ja jutlesime põgusalt tema eelmise õhtu juubelipeo teemadel, millest mina vaid tunnikese osa võtsin.

Suurepärane sõber indeed.

Igal juhul, juhtus selline dialoog.

Daki: “Mul nahk valutab…”
Naabrinaine: “Misasi? …mähk?”
Daki: “NAHK. Issand, ise veel meditsiinialal töötav inimene, maivõi…”

Mõtlik vaikus.

Naabrinaine: “No see oleks päris kurb, kui mähk valutaks.”
Daki: “Jajaa, mul ükskord naabrimehel valutas mähk…”
Naabrinaine: “No?”
Daki: “Kolme päeva pärast oli surnud…”
Naabrinaine: “Nojah, siis tal ilmselt lihtsalt ei valutanud, vaid oli juba mähainfektsioon välja kujunenud.”
Daki: “Ju see nii pidi olema.”

See vestlus võtab kõik nii hästi kokku, et mis siin enam pikalt. Naabrinaine, sa mu päevade päike! Ilma sinuta oleks ma vist ammu surnud.

Laaaaaav juu!