märkusi elust Nõmmel

hoomamatu 4 kommentaari

Umbes sellel hetkel, kui ma istusin Mila* sünnipäeval diivanil ja vaatasin, et… Issake. Mul on maja rahvast täis. Inimesed, kellest suur osa ei oma lastega sooje suhteid, olid tulnud minu lapse aastasele sünnipäevale. Faking ömeising.

Käisin Tartus ka saiki juures üle pika aja. Mingi hetk ta nõustus minuga, kui ütlesin: “Iga asi ei peaks olema diagnoos.”

Lisaks küsis, et kui läheb mingitmoodi see elu, et kas ma siis tulen Tartusse tagasi. Kõhklematult vastasin: “Ei.” Aga samas, oma saiki välja vahetada ei taha. Kui miski on mu elus olnud viimased 4,5 aastat konstant, siis on see tema. Ta on mulle VÄGA oluline, diagnoosiga või diagnoosita.

Täna kõndisin Retika sünnipäevale ja iga samm, mis ma võtsin, lõi läbi keha: “Ma armastan seda. Armastan seda, kus olen.”

Ma pole vist isegi Karlovat iial nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Mul on tunne, et ma pole ühtki meest või naist nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Juba mitmes kuu järjest armastan ma Nõmmet iga ihurakuga ja imestan, kas see kunagi läbi ka saab.

Loodan, et ei saa.

Olen hämmeldunud, kui saab. Ja kurb.

Tahaks lebada asfaldil ja imeda sisse seda, kui mõnus siin on.

Kohe, õige pea pean ma minema jälle tööle. Lähen suurima rõõmuga, sest ei salli ma seda liivakasti äärel istumist. Armastan oma last lõputult ja ribadeks, aga liivakastiääred? Jäägu need teistele.

Võimalik, et ei leia tööd. Nagu ikka. Siis lähen kooli. Tallinnas nimelt võetakse mu eriala magistrisse kõik vastu. Või vähemalt peab VÄGA palju vaeva nägema, et välja jääda.

Ja, fakk, ma armastan Nõmmet. Mis siis, et on kaosekorter. Kaks kassi. Kolm kotti savikrohvi. Eelarve, mis ei sisalda elektritöid.

Mm. Nõmme. Mm…

Ja kogu see mu taustsüsteem. Te olete kõik nii mõnusad. Võtaks teid kõiki kaissu ja teeks lihtsalt: mmmm…

Ja see kõik vähem kui kahe aastaga. Tulin suure kõhu ja maailmavihaga Koplisse, 1,5 aastat hiljem suudleks Tallinna tänavaid (Nõmmel) ja mul on vähemalt neli inimest, kellele öösel helistada, kui vaja peaks minema ja vähemalt kaks neist loevad mu mõtteid.

Mmmm.

Elu.

*Olgem ausad. Ühtki last väga ei huvita nende aastane sünnipäev, see ikka vanemate jaoks on. Mina kutsusin kõik sõbrad, kes pähe tulid, ja enamik neist ilmuski. “Mila” sünnale. Jajah.

4 thoughts on “märkusi elust Nõmmel

  1. miiu

    oi mulle ka niiiiiiii meeldib siin. iga kord kui pärdikuga pisikesi tänavaid mööda jalutamas käime ja maju vaatame (mismõttes on nõmmel kiviajaga sammaldunud maja, mille ukse kohal on silt “metsakoobas”?), siis mul on alati NII hea tuju. täiesti lambist. vinge linnaosa jah, welcome home!

  2. mallu

    Saad sa aru, isegi MUL tuli see Nõmmearmastus peale. No siis kui sa hambad laiali magasid ja mind sisse ei lasknud ja mina tagasi Irja poole trippisin, et sealt seda telefoni otsida. Kõndisin ja linnud laulsid ja soe oli ja roheline oli ja sõin oma pitsataskukest, mille ma pagariärist sain ja NII mõnus oli. Siis ka armastasin Nõmmet. Mmm.. Nõmme…

    Ja muuseas, ma jah mõtlesin ka, et kui me juba teineteise mõtteid loeme, siis miks üldse suhelda, võime lihtsalt elada ja TUNNETADA teineteist:P Küll see kõlas poeetiliselt. Sellega meenub üks luuletus, mis teatrifestivalil minu lugeda jäi. mmm.. diip.

    Hetk
    Jaan Kross

    Lihtsalt olla
    lihtsalt olla
    lihtsalt seista kinnisilmi kuulatades

    teineteise südant
    paljad varbad kivil rahnul saarel
    suure halli voolamise keskel
    paljad varbad pilvel vikerkaarel
    hiiglasuure voolamise kohal

    Lihtsalt olla
    kuulatades teineteise südant

Vasta miiu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.