Nagu teada, elasin ma umbes märtsist… aprilli lõpuni vist ilma peeglita. See oli veits häiriv. Näiteks ükskord läksin lapsega koos vanni ja kui olin ta magama pannud, läksin ise veel poodi. Müüja oli nii-nii sõbralik, mul kohe naeratus näol, et näed! Säästumarketis on ikkagi ka inimesed tööl, mitte tundetud masinad.

Jõudsin autosse ja vaatasin tahavaatepeeglisse…

Mulle vaatas vastu Alice Cooper.

See oli päris kohutav. Ja hüsteeriliselt naljakas. Nimelt olin ma ära unustanud, et meik peas, see sai korraliku mahavõtmise asemel lihtsalt vannis käies laiali hõõrutud. Kui ma JR käest küsisin, et jumala eest, miks ta midagi ei öelnud, kehitas ta õlgu ja ütles, et ei pannud tähele.

Mehed, ma räägin. Seda paneb küll tähele, kui ma üksi kleidiga välja lähen, eks…

Nüüd on mul õnneks peegel, fopaasid juhtub… vähem. Neid täielikult vältida ma ei suuda, sest ma olen üldiselt moevõhik. Näiteks käisin ma ükspäev linnas ROOSADE retuusidega kleidi all ja sain aru, et tõenäoliselt on selline riietumine mõnedes riikides seadusega keelatud. Sest ma for reals nägin välja, justkui ma a) oleks kleidi all alasti ja kleit oli LÜHIKE, või b) üks sõna: viinerijalg.

A no polnud teha midagi, ainsad asjad, mida jalga panna. Ja ilma ei saa ka käia, paksude tüdrukute klassikaline probleem suvisel ajal – jalad hakkavad lihtsalt HÕÕRUMA. Umbes selle koha pealt, kus mul praegu postitantsusinikad on. Muidugi, mõnedel kogukatel on küll ka peenikesed jalad, nii et nemad saavad käia seelikuga ka ilma sukkadeta. Ükskord olen ma kah nii peenike, kui just see sääremarjaareng mingit vihjet ei anna praegu, et kuhu see jooksmiseharrastus mind tulevikus viia võib…

Igaljuhul, eile läksime Sikiga poodidesse ja nagu meil temaga juhtub, ostsime ilusaid asju. Odavaid, aga ilusaid. Ja ootamatult kujundasin ma leidudest selle suve looki, midagi, mida mul varem olnud pole. Õigemini, mul on igal suvel küll lemmikkomplekt, mida kanda. Näiteks eelmisel suvel sai selleks triibuline H&Mi kleit, mille Foo Fightersi konsal käies soetasin, mitu aastat on aga lemmikud olnud hoopis ühed punased põlvpüksid, mille häda tõttu Vilniusest ostma pidin, kui neli aastat tagasi Amsterdamis käisime. Lindexist ja allahindlusega.

Novot, sel korral vahtisime ka igasuguseid ilusaid asju Lõunaka uues Tally Weijlis (kas on veel VÕIMATUM ühe poe nime hääldada ja kirjutada?), Siki sai sealt paar lahedat asja, aga kuna seal suurimad numbrid lõppevad 40ga, siis mina mitte. Ilmselgelt pole Tally Weijli sihtgrupp. Küll aga sain ma sealt PARDIKESTEGA kaks kaelaketti! PARDIKESED!!! Vuhuu!

Kõige olulisem ost on aga merehõnguline triibikkleit Lindexist. Kah allahindlusega. Proovisin üht mitteallahinnatud, mis oli NII ILUS puu peal, no lihtsalt pole olemas ilusamat kleiti! Ja selga pannes nägi välja nagu öösärk. Õudselt ilus öösärk, aga öösärk nevertheless. Hoolimata sellest, et ma pidžaamapükstega teinekord tanklasse olen trippinud, ei ole mul himu ööriietega väljas käia, seega päästis päeva triibikkleit, sest selleks ajaks olin ma juba otsustanud, et mul on KOHE uut kleiti vaja.

Kodus tuhnis ema kapist välja ühe bleiseri, mida ta ise eriti ei kanna, see istus valatult ja ma tundsin, et ma pole ikka aastaid nii hot välja näinud. Selle auks läksin K.-ga linna peale, tal õnnestus peaaegu koheselt jalg välja väänata ja kui ma teda juba mitme koha vahet vedanud olin (näiteks Teises Kohas käisime kaks korda kanawrappi söömas, sest need olid ausalt PARIMAD wrapid, mis minu keelele on iial sattunud), õnnestus meil mõlemal pikali sadada ja tänaseks on mul põlv lõhki ja plaaster peal. Ma ei mäletagi, millal mul viimati põlv lõhki oli. Teismeeas tõenäoliselt. Või varemgi.

Nii et tõenäoliselt näete te mind kõikidel suvistel üritustel selle riidekomboga (miinus plaaster, SEE, ma loodan, paraneb ikka hiljemalt järgmisteks* pulmadeks ära). (*Teate ju küll mind, ma vana sariabielluja. Iial ei tea, millal jälle abielluda otsustan!)

Ja bleiser on jätkuvalt mu lemmikriideese maailmas. Uskumatu, et ma selle enda jaoks alles eelmisel suvel avastasin. Ideaalne asi ju – teeb businessist casuali, casualist natuke viisakama jne. Asendamatu. Ja juuksed, nagu näha, on megalt välja kasvanud, sest juuksuriks pole raha ja/või mahti olnud. Vahepeal ma üritan üldsust ära petta, et see peabki nii olema, ja kaabin pähe Kurt Cobaini (või Posh Spice’i, kuidas kellelegi) soengu. Aga üldiselt päris kurb on see mulletivärk juba.

Hea, et mul täiesti savi sellest on. Muidu hakkaks muretsema ehk.

PS: Outfiti hotness töötas. Kohas nimega Kivi pakkus üks agar mittesuitsetajast noormees mulle oma väikeste vilgaste kätega keeratud sigaretti. Kahju, et see kohe laiali lagunes, aga, nagu öeldakse, on mõte see mis loeb. Ja no mulle pole võõrad noormehed tänaval aastaid enam otsagi vaadanud, saati siis baarides mingeid suvakingitusi tahtnud teha (jooke näiteks või nii). Nii et win.

PPS: Samas iroonilisel kombel ei haaku kogu mu jutt või siinne hetkemeeleolu üldse sellenädalase Delfi kolumniga. Aga nii vist ongi, et teinekord teeb õige riietus imesid, kuid põhiprops on ikkagi peas kinni…