Krääääp! Mul läks seoses Mila sünnipäevapidustustega täiesti meelest, et esmaspäeva järjekapäevaks kuulutasin. Vabandust! Siin nüüd teine osa. Järjejutt ilmus algselt ajakirjas Naised.

I osa.

PROJEKT: LAPS

II Seks ja šokolaadikohv

Ma tean, et peaksin lahkuma, kuid ei suuda seda. Miku juures on kuidagi nii mõnus olla, hoolimata akna all käratsevast linnast. Me lebame hämaras, joome teed ja vaikime. Ma ei tea, millest mõtleb Mikk, aga mina mõtlen vaid ühest – lapsest. Kas ma peaksin hoidma meie suhted võimalikult külmad? Nii külmana, kui üldse on võimalik üht seksisuhet hoida. Olen juba otsustanud, et tulevaste komplikatsioonide vältimiseks ei tohi ma Mikku kunagi endale külla kutsuda, isegi talle mitte öelda, kus ma elan. Seda veel vaja, et ta aasta pärast minu kodukanti sattudes pilgu mu aknasse heidaks ja mind seal näeks, titt kätel. Jah, kindlasti – mida vähem Mikk minust teab, seda parem.

 

“Mikk, miks sa ikka veel vallaline oled?” pärin, rüübates auravat teed. See on tõesti imeline.

“Aga miks sina oled?” vastab Mikk küsimusega.

 

Panen teetassi öökapile ja viskun selili. Midagi ju pean ma talle vastama, mida anonüümsemaks ma talle jään, seda parem. Mees silitab õrnalt mu jalga. Liigutan mõnuledes varbaid nagu vana laisk kõuts päikselaigus oma külge soojendades.

“Ma ei tea… Ma arvan, et ma senini olen asjale liiga tõsiselt lähenenud. Olen arvanud, et elus ongi nii, et teatud vanuseks peab sul kõik olemas olema: edukas karjäär, kopsakas pangakonto, hea haridus, üks parim sõbranna ja vähemalt kaks väga head sõbrannat… Seda viimast, muide, õpetas mulle ja teistele mu eakaaslastele “Seks ja linn”.”

Mikk purtsatab naerma.

“Kas see seda ka õpetas, et vähemalt üks geisõber peaks olema, kellega kingi käia ostmas?”

“Jah, seda õpetas ka!” Itsitame. Mikuga on mõnus ja vaba olla. Liiga mõnus – ma ei tohi unustada, milleks ma siin olen!

“Nii et jah. Ma olen arvanud, et ma pean asju saavutama. Nende nimel töötama. Suhet paaniliselt otsima. Nagu öeldakse: “Igaüks on oma õnne sepp.” Aga millalgi mõni aeg tagasi ma jõudsin arusaamisele, et vahepeal võib lasta asjadel ka lihtsalt minna. Muidugi meeldib mulle tööd teha ja vaeva näha, see on juba mu eestlaseks olemisse sisse kirjutatud. Aga meest otsida? Enam ei viitsi. Aga sina? Miks sina veel vallaline oled?”
“Noh, tead… Kui ma tulin lavakasse, siis elu muutus totaalselt. Kõigepealt istusime me esimesed aastad ainult Toompeal koolis, õhtuti kaheksa-üheksani välja, nädalavahetused otsa… Ja siis tuli juba töö ning teadupoolest on meie, näitlejate graafik absoluutselt teistsugune kui teistel inimestel. Nii et sisuliselt ongi mul valik, kas leida endale keegi kursakate hulgast või mujalt teatriringkondadest ja…”

“Ja mis?”

“Igavaks läks. Lisaks see pidev huvi, ajakirjandus ju alati tahab teada, kes kellega magab ja mind väsitas see lõpuks nii ära. Olid mõned kursuseõed, mõned trupikaaslased… Aga näitlejad… Tead, näitlejad on nii teistmoodi. Enamik neist on nii diibid ja teevad kõik suurt kunsti, ma ei ole kunagi osanud nendega hästi nagu suhestuda. Meeletult andekad on kõik, jube toredad inimesed, aga väga raskepärased. See on vist mingi tänapäevane mood. Et kui sa ei ole diip, siis sa oled automaatselt feik.”

 

Mikk lonksab teed, paneb tassi käest ja heidab ristseliti voodile. Tõstan oma jalad üle tema Aknast tulev linnakuma viskab mehe kehale tontlikke varje ja ta näeb välja luider, isegi kondine. Siis tõstab ta natuke pead, et mulle otsa vaadata ja ma näen, kuidas ta kõhulihased kaunilt välja joonistuvad. Kogu mu keha tuksatab. Kurat, Mikk on ilus mees!

 

“Aga sina? Kas sa siis ei olegi diip?” togin teda norivalt sõrmega. Mikk hakkab jälle naerma.

“Ma ei tea. Kas olen? See pole kunagi olnud minu jaoks omaette eesmärk. Ma tahan lihtsalt mängida. Umbes nagu sina… Mis tööd sa tegidki?”

“Ma olen müügijuht.”

“Vot. Umbes nagu sina tahad oma tööd hästi teha, tahan minagi. Selleks ei ole erilist diiplust vaja.”

 

Noogutan ja keeran end voodis nii, et saaks Mikule lähemal olla. Võib-olla siiski see tunneteta ja läheduseta seks mulle ikka hästi ei sobi? Pean end sisimas jälle noomima: ei mingeid kõrvalekaldeid suuremalt eesmärgilt! Võta ennast kokku, naine!

 

“Aga… Kas sa kunagi ei tahagi?”
“Ei taha mida?”
“Ei taha naist ja lapsi ja maja äärelinnas?”

Mikk norsatab. Ma ei saa aru, kas põlastades või mõtte naeruväärsuse tõttu.

“Kunagi. Hiljem ehk. Miks sa küsid?” Ma tajun temas valvsust.

“Niisama… Aga see protsess ju sulle ikka meeldib?”

 

Toetan end kätele ja suudlen õrnalt ta lõuga. Kui pehme! Mikk keerab mind voodile selili ja ma näen ka pimedas, kuidas ta naeratus helendab. Rõõmsalt, vabalt, seksikalt. Issand, ta on ilus mees!

“Lastetegemise protsess? Muidugi meeldib!”

Ta katab suudlustega mu kaela ja enne silmade sulgemist kuulen, et hakkab vihma sadama.

***

On hommik. Virgudes kuulen köögist juba tuttavliku nõudekolinat. Tunnen kohvi ja röstsaia lõhna. Väljas sirab päike, mul on üle pika aja helge ja kerge olla. Ühe sammukese võrra olen taas oma igatsetud lapsele lähemal!

 

Sirutan, riietun ja hiilin kööki. Ma ei muretse absoluutselt selle üle, milline ma välja näen ja see on mõnus teadmine.  Laual on taldrikud tomatibruschetta’dega. Mikk naeratab laialt ja ulatab mulle kohvitassi.

“Kodune latte. Tahad sa ehk šokolaadipuru peale?” Noogutan õndsalt ja vajun köögitaburetile istuma.

 

Millal keegi mulle hommikul latte’t pakkus? Millal keegi mulle viimati latte sisse šokolaadi riivis? Ja millal keegi mulle viimati hommikusöögiks bruschetta’sid tegi? Ma saan aru, miks Mikul on südametemurdja kuulsus. Temasse on ju suisa võimatu mitte armuda. Kuid ometi ei tohi ma lasta endal sellele isegi mõelda!

 

Me sööme vaikides, ma vaatan aknast välja ja olen lihtsalt rahulolev. Ma tunnen end täiesti pingevabana – ma ei pea teesklema, flirtima, end kuidagi tõestama. Ma pean lihtsalt piisavalt Miku huvi üleval hoidma, et ta minuga ikka aeg-ajalt seksida tahaks ja ongi kogu pingutus! Oeh, oleks suhted alati nii lihtsad!

 

“Millal me siis jälle kohtume?” Mikk hammustab saia ja esitab selle küsimuse justkui muuseas, kuid üllatusega taban tema hääles ootusärevust. Kas tõesti olen ma lõpus olukorras, kus rollid on vahetunud? Kus lõpuks olen mina see, kelle käes on kaardid, kes ei pea närviliselt telefonikõnet ootama, kes otsustab ise, kas võtta või jätta? Mind paneb see mõte muigama. Mina ja naisvamp – hahahaa!

 

“Ma ei tea… Mul tuleb töiselt üsna kiire nädal. Võib-olla järgmisel pühapäeval?”
“Pühapäeval? Miks nii imelikul ajal?”
“Mis mõttes imelikul? Siis sa saad nädalavahetusel omi asju teha.”
“Milliseid omi asju?” Mikk tundub tõeliselt segaduses olevat. Aga ma tahan iga hinna eest vältida traditsioonilisi “kohtinguõhtuid”, mis ju reede ja laupäev just on. Pühapäev on see-eest ohutu ja mugav. Ei pea end üles lööma, ei pea muretsema, et tuttavad meid kusagil restoranis istumas näeksid ja hiljem küsimustega nurka ei suruks.
“Noh, ma ei tea… Midaiganes sa reedel või laupäeval tavaliselt teed – käed peol või sõpradega väljas…”

 

Mikk sügab lõuga ja ma märkan, et ta pole habet ajanud. Ta näeb välja kuidagi haavatav.

 

“Nojah, kuidas soovid…”
“Ega sa solvunud ole? Ma ju eile ütlesin, et soovin vaid…”
“Jajah, muidugi!” Mikk heidab käega ja naeratab siis laialt. “Muidugi! Ära muretse! Ma lihtsalt… Pole harjunud sellega.”
“Millega? Et ei pea naist lõbustama selleks, et temaga magada?”

Me hakkame mõlemad naerma.

“Jah, täpselt!”

“Nii et siis on otsustatud? Kohtume pühapäeval?”
“Kus? Kas läheme kuhugi välja sööma või…?”
“Ei, milleks? Ma võtan midagi söödavat kaasa ja võime näiteks filmi vaadata või midagi muud kodust teha. Ma ausalt ei viitsi väljaminemisega jamada…”

Mikk muigab: “Kuidas soovid.”

 

Kui Mikk mind ära on saatnud ja tema korteriuks mu selja taga sulgub, taipan, et see on siiski suhte algus. Absoluutselt teistlaadse suhte kui ma harjunud olen, kuid siiski – suhe see on. Mõte, et olen ootamatult sattunud tundmatusse vette, teeb mul jalad nõrgaks ja ma komberdan kohmetult trepist alla. Tänavale astudes koperdan peaaegu mööduvale titevankrile otsa ja ma vabandan naeratades. See on hea märk! Ma olen õigel teel!