Viimased nädal aega on Mila olnud nagu ümbervahetatud. Kui enne oli mul rõõmus ja rõõsa, üsna iseseisev beebi, siis nüüd on mul mingi väike kuradipoeg kodus. Oh God, THE WHINING! Ma saan aru küll, et minu kui vanema ja targema inimese ülesanne on asju ratsionaliseerida ja püüda tunded teatud hetkedel välja lülitada (et mitte lambist oma kakat kaotada), siis enamasti ma lihtsalt olen. Apaatselt, OLEN. Oodates, millal see – misiganes SEE siis on – läbi saab. Sest ma ei saa aru. Ma ei saa aru!
On tal igav? On ta näljas? Valutab tal kuskilt? Tahab ta üksi olla? Tahab ta kaissu? Tahab ta välja? Tahab ta magama? MA EI SAA ARU!
Esiteks on ta avastanud nutmise stiilis: “Öäääää-ai-ai-ai-ai!!!” Mis justkui viitaks sellele, et tal on valus. Aga ma kahtlustan, et tal valutab ainult hing. Ja see ai-ai! on nii südantlõhestav, et ma sisemuses suren.
Sööki vastu ei võta, raputab ainult vihaselt pead.
Süles ei taha olla, väänab end maha. Maas ei taha olla, küünitab süle poole. Ja väike vingumine vaheldub suure vingumise ja ai-ai-karjumisega ja mina hullun. Lihtsalt HULLUN.
Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et ma a) tema sellise käitumise juures kodus tööd suudaks teha ja b) temaga 4. eluaastani kodus olen (vt ka lasteaiavaenulik Abikaasa, lasteaiakoht Tartus jmt). Kõik mu targad raamatud on Kõuplis, nii et ma ei saa end isegi reassure’ida, et tegu on mingi faasi või arenguhüppe või igavuse või jonni või maiteamillega. (Ja guugeldada ei viitsi muidugi.)
Samas ma selgetel hetkedel saan muidugi aru, et tegu on faasiga, sest kõik asjad, mis lastel on, on FAASID. Või hambad. Või mõlemad korraga.
Peamiselt mulle tundub, et ta on tüdinud sellest, et ma ei suuda enne kella kaht päeval adekvaatne olla. Ja kui suudangi, siis kasutan seda aega töötegemiseks. Lisaks on ta üle läinud ühele päevauinakule, mis tähendab, et kui ta Abikaasa kella peale kell 6 ärkab, on terve päev otse öeldult perses. Sest laps TAHAKS magada ühe uinaku, aga sellisel juhul nihkuks päevakava kõik kaks tundi ettepoole ja vabandage väga, aga kell 18 ma küll teda magama panna ei kavatse. Ega sa mõni kolmekuune ole, Mila! Muidu oli kõik väga hästi, läks 20-21 paiku magama, ärkasime 8-9 paiku hommikul, lõunauinak 12-14/15 ja siis jälle õhtul magama. Ma ei teagi nüüd, kas kõik on sassis sellepärast, et Abikaasa vahelduseks jälle kodus on, või on lihtsalt mingi ealine vinguiseärasus või kuidagi ma ise peegeldan ja võimendan kõike seda, mis tema pisikeses hinges käimas on, aga ME OLEME PIDEVALT TÜLIS.
Jah, ma saan ju aru küll, et Milal pole veel piisavalt informatsiooni ja kognitiivseid oskusi meie päevaseid jagelemisi tülina tõlgendada, aga mul on. Ja ma vihkan seda pidevat võitlust! “Mila, ei. Ei tohi! Ei. Ei. Ei. Ei. See on emme oma. Ei. Ei. Ei. Ei tohi! Ei. Ei. Ei. Ei tohi pliiti katsuda! Ei. Ei. Ei… Ei… Mila, paluuuuuun, ei!” Ja oh seda üürgamist iga “ei” peale!
Ma olen nagu aru saanud, et “kohutavad kahesed” näevad umbes sellised välja. Kui see nii on, siis miks minu aastane nii käitub? AH?!
Õnneks on see kohutavus kõik ainult nelja seina vahel. Õues ja külas on ta nagu miilinki. Aga viitsin ma jee oma päevi ainult õues ja külas veeta, mommy needs to work ja üleüldse!
Uh. Kohe hakkas kergem pärast seda räntimist.
Nüüd tuleb ainult kevad ära oodata, sest siis on õnneks mul aias nii palju tegemist, et teda vähemalt kaks nädalat lõbustada ja kui see õudne rõve Kevadtorm läbi on, siis on ehk ka võimalik Abikaasa tanki lükata.
Või siis on ta varsti jälle endine. Või noh. Normaalsem.
Oh, oodake, vist tuleviku-mina aastast 2027 on ukse taga, kaigas pihus… Jap. Ja ta ütleb mulle, et ma ei tohiks SELLE VÄIKSE asja üle küll vinguda, sest oodaku ma ainult ära, kui teismeliseiga käes on…
Uh.
Kuidas sul muidu läheb? Alles gut?
21 thoughts on “väike kurat igas päevas”
Ehk sa saad kuidagi ära kaardistada (kasvõi üles kirjutada), mille peale tülid tulevad, täpselt? Siit praegu paistis, et ta võib tahta tähelepanu? Ja on uudishimulik? – mis seab lapsevanema muidugi dilemma ette, et kas tõsta kõik lapsele mittesobiv kraam kõrgele eemale või olla kogu aeg koos lapsega, ega muid variante ei ole.
Ma ise mõtleks muidugi, et just käima õppinud ja ainult ühte uinakut pidava lapsukese ärkveloleku ajal süvenemist nõudvat vaimset tööd teha tundub natuke naiiv-idealistlik 🙂
Aga äkki on kuuseis? A la miski on retrograadis või kuskil seal, sest minu muidu jubetore kolmepoolene on samuti viimane nädal aega käitunud nagu üks tõeline vingur. Kogu eneseväljendus käib unnates ja kräunudes ning minu mõistlikele seletustele vastandudes. Ma tõesti loodan, et Paukson & Mang on asja taga ja ma pole ise märkamatult last ära rikkunud.
Äkki on Dylan Morani peale armukade? Ma ei ütle seda üldse naljaga. Lihtsalt, eelmine nädal oli sul ju selles osas selline üliemotsionaalne. Lapsed tajuvad kõike, eks ta sai aru, et sinu rõõm ja erutus on suunatud temast eemale, kellegi teise juurde. Ja nüüd ta üritab lihtsalt oma kohta sinu silmis tagasi võidelda. Ega lastel eriti muid vahendeid, kui jonn ja nutt ju ei ole, et oma segaseid tundeid väljendada.
Mina ei saanud oma lastega sellises vanuses kodus kaua olla, neil on igav. Nii ma siis jalutasin ja kaisin mangutubades ja raamatukogus jne, kui sina uritad kodus tood teha siis muidugi laheb laps pliiti nappima, tal on igav 🙂
raamatu järgi hakkab u aastane aru saama, et ta polegi ema satelliit ja see teadmine tekitab ilget ängi ja ärevust. läheb üle. faasist aitab minu teada mööda vaid see, kui sel ajal (tglt kestab paar nädalat. suures plaanis napp aeg), pühenduda titele, lamada maas ja kannatada. siis on tsill jälle kuni kaheseks saab. selleks ajaks tasub rahusteid varuda.
Eelmisega nõus ja sellega, et igav ka. Retikal on küll igav, eile külas oli kolm tundi täielik nunnukas. Ja täna folki, jei!
Ma arvan ka, et tema kõrvalt hetkel tööd teha on võrdlemisi lootusetu üritus nii tema kui ka sinu jaoks. Ma hakkasin Laura kõrvalt ka tööl käima siis, kui ta umbes aastane oli. Proovisin paar korda kodus tööd teha temaga koos, aga see oli võimalik ainult a)kui tema magas oma lõunaund b)tema istus minu töötegemise ajal rinna otsas (sain mingeid skype’i kõnesid sedasi teha jne). Nii et mina leidsin lapsehoidja, kes tuleb hommikupoolseks ajaks – käivad õues, mängivad, laulavad, joonistavad jne. Mina saan sel ajal “asjalik” olla.
Aga kas Sa oled korraks ka selle peale mõelnud, et uues kodus on ju kõik teisiti ja alles nüüd hakkab see talle tasapisi pärale jõudma. Et nüüd me olemegi koguaeg siin. Ja üldse – kas voodi on õige koha peal (põhja-lõuna suunas). Ma mõtlen tõsiselt, et voodi peab olema õigesti, kõik see mõjutab meid. Ja kindlasti otsib ja nõuab ta tähelepanu. Kõige raskem asi ongi laste mängima õpetamine (üks raskematest). Edu!
Mina võtsin koju lapsehoidja, kui tööd hakkasin tegema, iga päev 3-4 tunniks. Suutsin siis selle aja jooksul intensiivselt ja rahulikult tööd teha, teades, et laps on hoitud ja ülejäänud aja olin lapse ja pere jaoks.
Olen märganud, et kui lapsi on kaks, mängivad nad koos ja kodus töötamine on võimalik, ühe lapse puhul aga kahjuks mitte.
Jah, Daki – tee teine laps! Või siis ma laenan enda oma?
hambad. suured klotsid hakkavad tulema ja see on räigelt valus ja ajab stressi. sellest ka mittesöömine.
Katsu, jah, kas purihambad ehk tulekul? Minu piigal kestis see purikate tulek pea pool aastat. Söömine vaheldus mittesöömisega, ja üks lõputu ving ning ka öised ülevalhängimised. Isegi hambaarsti juures käisime, et kas tõesti saab üks asi nii hull olla!
Ma tean, mida sa tunned 🙂 Mu laps mõni kuu vanem. Kusjuures, ma hakkasingi teda magama panema 6-st õhtul. Magas siis kuuest kuueni, muidugi vahepeal korduvalt ärgates. Alguses oli imelik nii vara last ööunele panna, aga pärast isegi hakkas meeldima, et õhtupoolik “vaba”, st saab rahus tööd teha. Koos lõunauinakuga tegi see oma 4-5 tundi tööaega päevas. Nii et, look at the bright side. Varsti ärkvelolekuaeg pikeneb ja öine uni hakkab hilisemaks nihkuma.
Ja veel: umbes sel ajal ostsin ma omale kõrvatropid. Ausalt! Lihtsalt selleks, et mu pea ei plahvataks näiteks hommikul pärast rahutut ööd kl 6 näljakisa taustal pudrukeetmise ajal. Paar korda on abi olnud. Soovitan 🙂
Oh, kuule, seekord ma ei tee oma tavalist ära-virise-monoloogi.
Räägin hoopis lohutusloo tähelepanuvajadusest.
Eile, pärast loendamatuid lennutunde ja töötunde ning olematuid unetunde, seisin pliidi ees, silmad punased nagu veri, vasak käsi tükedas tomateid, parem segas muud plöga pannil, põsk hoidis telefoni kaela ja lõua vahel, pool ajust tegeles tänahommikuse töölogistika, veerand laupäevase perepeoga. Ja ülejäänud veerand kuulis jala küljes rippuva LM`i hala segamini teisest toast tuleva varateismelise pobinaga.
Vabastasin lõua ja põse, ja poole ajust (kokku oli siis laste päralt 3/4, mis on päris palju) ja vaatasin alla, et äkki mingi osa lärmist lõppeks.
LM sirutas kaks tühja kätt minu poole: vaata! minu käes!
Vaatasin, midagi eil olnud.
LM: vaata! midagi ei ole!
Mina: ei ole jah.
LM: ei ole jah!
Ja vabastas mu jala ja läks teise tuppa joonistama.
Ei söö, vingub, ei ole süles hea, ei ole maas hea – kõlab hammaste lõikumisena.
Ma pakuks ka hambaid, AGA..Eelkõige tahaks öelda, et Sa oled TUBLI! Just täpselt TUBLI! Ja see pidev “Ei”, see käib laste kasvamise juurde, nagu ka see, kui midagi ei saa on jonn lahti, mõni laps lihtsalt on selline ja pealmine on see, et see aeg möödub 🙂
PS. Ja veelkord, arvestades, mida kõike Sa sisuliselt üksi teed nii väikse lapse kõrvalt, ma arvan, et need paar nädalat jonnituju kannatad ikka ära 🙂
Lugesin hiljuti ühest saksakeelsest ajakirjast artiklit, et et väga väikesed lapsed ei oska veel s6naga “ei” v6i “mitte” veel midagi peale hakata. Seal oli vist tegemist s6naga “nicht”. Soovitati lapsevanematel mitte öelda, et ära tee seda ja ära tee toda vaid tule ja tee seda v6i teist jne. Et suunata laps positiivse ja mitte keelava k6nega midagi tegema.
Tema Titendus avastas nädal enne aastast sünnipäeva, et ta on üli-ülikompetentne (õppis ära põrandale pandud turvahälli sisse-välja ronimise) ja otsustas, et nüüdsest otsustab majas tema, kuidas asjad käivad. Kui oma tahtmist ei saanud, tuli RÖÖK. “Ei” peale tuli RÖÖK, toidu peale tuli RÖÖK, magamamineku peale tuli RÖÖK. See kestis minu meelest paar kuud, siis saime pooleks aastaks normaalse lapse tagasi. Sealjuures sai Titendus kõik purihambad välja alles kolmandaks sünnipäevaks, nii et tema puhul ma ainult hammastega seda küll seostada ei saa. Kusagilt lugesin, et aastaselt võibki esimene jonniiga üle käia …
“Ei” on tegelikult väga tähtis sõna, nii et seda peab ikka harjutama küll. Mina tavatsesin lihtsalt järsu tooniga öelda: “Titendus! Ei!” Hääletoon on selles vanuses päris tähtis, kui ongi ei, siis peab hääl olema kuri. Eriti toredaks teeb “ei” see, kui mingil hetkel arvatava ei-asja kohta öeldakse hoopis “jaa”. Üks Tema Titenduse õnnelikumaid hetki aastaselt oli, kui ta äsja käimaõppinuna kõigi ei-de keskelt avastas ühe koti, mille kohta öeldigi, et vaata-vaata, see on sulle. Üksteise sisse käivad topsid olid, Titendus oli väga rõõmus, et midagi on ka talle lubatud.
Jonnifaas ja hambad, ilmselt kombinatsioon mõlemast.
Oota ära kui TEMA selle “ei” sõna selgeks saab – see on see risti-vastu-iga, ehk vist siis need koledad kahesed? Sii tuleb ei iga asja peale, isegi siis kui tegelikult asjaga n6us on. Siis avastadki, et järsku oled hakanud ise risti vastupidi rääkima – et ärme lähme magama ja ärme sööme praegu seda suppi…. jubekole, aga mis teha, kuidagi peab ju ülse saama.
Tegelikult tahtsin hoopis Reedalt küsida, et kas “Tema Titendusest” kusagil mujal blogis või raamatuserval on ka rohkem kirjutisi ilmunud? Lugesin kommi ja TAHAN VEEL lugeda – nii lahe kirjastiil!
Kui sa praegu vastu pead, siis teismelise-iga ei ole midagi nii hullu.
St ta on, jah. Aga… mitte nii hull. Ja muide, mitte nii kaua.
Sest teismelisele suudetakse loodetavasti enne hullu ea jõudmist juba midagi õpetada ka, ja isegi kui pealt asjad hullud paistavad, siis on sul vähemalt lootus, et midagi on meeles ka. Ja teismeline on niikuinii juba suur ja vastutab jaolt ise oma asjade eest. Titt ei vastuta. Tite eest vastutad sina, naha ja karvadega.
Räägitagu mida tahes, aga reeglina on esimesed kolm aastat kõige raskemad ja kõige olulisemad.
Rasked ei ole need ainult ignorandist vanemale.
Inga, ma tänan komplimendi eest, aga tegelikult ei ole võimalik, et mina kirjutaksin sama lahedalt kui Daki. Võid selles veenduda siin: http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/
Seal on igasugust koduperenaise-juttu, Titendusest ka natuke, aga pooltki mitte nii põnevalt ja oosõmilt (vist käis see sõna nii?) nagu siin blogis Milast.