Ma hakkasin mõtlema, et kui kaua on Dylan Moran mu eluarmastus olnud… Ikka päris kaua. Sahmisin läbi oma arhiveeritud blogipostitustest tehtud Blogbooki ja siin on tõendid mu kustumatu psühhoosi kinnituseks. Enamik neist katkendid.

10/10/2005 harakad

/—/Ma vist ei ole teile öelnud, et vaadake ETV pealt pühapäevaõhtuti ”Black Booksi”. See on hea.    /—/

16/10/2005 The birds are swaying and the trees are singing

Oh, ma lihtsalt armastan teda.

“And then little men will come in and beat you with spoons. Thatís what happens, they cover it up but thatís what happens.”

Mu Dylan Morani (vt ka Black Books, vein, sarkasm, inglise huumor, ETV pühapäeva hilisõhtul, iroonia, sürrealism, absurd) vaimustus on ületanud igasugused mõistlikud mõõtmed.

Avastus, et Black Booksi on ainult kolm hooaega ja erinevalt standardist, kus igas hooajas on vähemalt 20 osa, on neid vaid tehtud kuus. Ehk siis kokku 18, nagu ”No oota sa’dki”. Täiesti masendav. Ja ma olin just leidnud uue kultusobjekti. Hirmus.
3×06 ehk siis senini (ja ilmselt kahjuks igavesti) viimane Black Booksi osa ootab, et ma teda vaataks. Aga ma ootan spetsiaalset sündmust. Näiteks valimistepäev sobib selleks hästi.

***

12/12/2005

/—/Et koosolekul ja sellele eelnenud manitsus/motivatsioonikõnel vastu pidada, läksin lıunaka apteeki ja ostsin endale suures koguses valuvaigisteid, theraflud, geeli, mida seljale määrida. Heljusin väikse pilvekese sees kohale, ajasin segast, naersin täiesti kontrollimatult. Vahepeal ägasin. Mõistlikku midagi öeldud ei saanud muidugi.

Keset koosoleku protokollimistütleb kvend mulle msnis, et ta hääl kılab nagu chipmonkey’l. Ma purtsatasin naerma. Kõik vaatasid, muidugi. Aga nad teadsid, et ma olen pilves ja nad andsid mulle andeks. Ja siis hakkas k-vend tsiteerima ”Black Booksi”, mis ajas mind täiesti üle ääre, ma mõtlesin, et ma suren õhupuudusesse ja kõõksumisse.

Again, vabanduseks see, et ma olen rohtudest pilves.

“There’s the elephant. He’s happy with his balloon. Oh no! It’s gone! Where is it? It’s not behind the rhino. Look in the alligator’s mouth. It’s not there either. Ohhhh… the monkey’s got it in the tree! He brings it back. They all drink lemonade. The end.”/—/

23/12/2005 Stages of hangover

/—/

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

”All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny.

The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of pain slips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”

***

20/03/2006  ”all texting each other ’cause they’ve given up speech.”    

“My parents’ generation… they had everything. Because they came to sexual maturity in the 60s and the government said to them: ”What do you want now?” And they said: ”Oh, I don’t know. How about the pill? Can we get the pill?”

They said: ”Sure. Here you go. What else is going on?” – ”Well, there’s music…” – ”Fine. Here’s The Beatles. Stones coming on later this evening, there’s the Velvet Underground. Janis Joplin is just going to lunch.”

And then when it was my generation’s turn. When it was our call. You come to sexual maturity, and: ”What’s going on? What do we do now?” – ”Don’t fuck anybody or you’ll die! Nevermind! Here comes MC Hammer.”

Kui sa vaatad hommikukohvi kõrvale Dylan Morani “Monsterit”, siis tundub algav nädal mitmekümne kraadi võrra parem.*

Uskumatu mees. Uskumatu.

***

30/04/2006 pictures

Reede öösel sõitsin tagasi koju bussis, kus ma pidin vahekäigus seisma. Uskumatu. üldiselt on nii, et mul on sinikad täiesti võimatutes kohtades, näiteks randmel, põlveõndlas. Ja mu parem reis (reis, reisid) on üleni sinakas-lilla. Vastik. Ma ei tea, mis juhtus.

I’ve never been up at half ten! What happens!

Aga raamatu ”Little Book of Calm” võrra olen ma ka nüüd rikkam. Päriselt. See on kõige sürrim asi, mis üldse,üldse olemas on.

Eile vaatasin nostalgia mõttes ”Black Booksi” üle pika aja. Ja ”Office’it”.

***

23/06/2006

Ja tänase päeva jooksul olen ma tegelenud peaasjalikult leboga, koristamise ja Dylan Morani tuurile piletite orgunnimisega. Selles suhtes oli äärmiselt frustreeriv, et kıik juunikuiste etenduste piletid olid välja müüdud ja ainsad vabad leidsin Belfastis või linnas, mille kohta pole mul aimugi, kus see asub ja hääldada ma seda ka ei suuda. Ja siis üllatuslikult avastasin, et mu õe naaberlinnas või rajoonikeskuses on veel vabu pileteid, aga ei saanud ära osta, sest krediitkaart on täpselt limiidini kulutatud. Aga ma lähen sinna, lähen, lähen, lähen. Lähen kasvıi ̧ksinda. Täna ajan ıele peale, et ostku mulle piletid ära, kompenseerin kartulite vıi värske lehmapiimaga, mida meil siin provintsis rohkelt leidub.

31/03/2006

Selleks, et ma hästi välja magaks, pean ma hotellis ööbima. (Everybody is corrupted by hotel rooms. You can’t help it! It’s the only place in the world where you walk in and the first thing you do is steal everything before you take your coat off.**) Ja selles suhtes, et istuda pesuväel, tühjendada minibaari ja vaadata BBC-d vıib tunduda nukker või nolife, aga minu jaoks, muidugi, on see film.  (**Katkend Dylan Morani standup’ist “Monster)

20/04/2006 …because I’m a vegetarian

/–/Jah, karusnahkadega on, nagu on, aga mis mind selle kommentaari juures häirib – tüdruk on 11aastane ja ütleb, et on taimetoitlane? Ma olen võib-olla selles suhte väga vana kooli mutt, aga kasvav laps vajab minu teada küll kõiki toidugruppe. Mul ei ole midagi taimetoitluse vastu (”As a matter of fact, I’m a vegetarian. But not hardcore, I mean, I love meat, but only because I like the taste, so morally I win.” D. Moran), kui see on täiskasvanud inimese teadlik valik. /—/

01/11/2006 A bit of Dylan Moran

Vahelduseks teile ka midagi tõsiselt head jälle. Otsisin Dylan Morani uue tuuri kohta infot (mul on jätkuvalt lootus, et ta teeb uue tuuri, kuhu ma saan jõuda) ja palun väga: [1]selline oli Dylan Moran aastal 1997. Living classics.

”Women talk a lot about various things. They ring up to one another and say: ”Let’s go to town and talk.” That’s all they do. They don’t exchange money or car parts or anything.

Men get worried about that kind of thing. Men don’t talk about lot of stuff, because they’re trying to be all achieving and successful all the time and they just around going: ”I have to merge with Japan. Have to merge with Japan…” And every now and then they feel weird and grab their best friend and say: ”You know, sometimes I feel a bit funny. Don’t tell anybody really! Merge, merge, merge…” And that goes on for a couple of years and then they have a breakdown and they lose it. They just go: ”I don’t want to do anything, I just want to be a buttercup.” And somebody comes along and helps them up and they get back on their feet and they’re okay.

But a woman can do that in the morning. And still has time to go to work and fire somebody.

And women also pick up things in a completely different way as well. Men get alienated by that because women will say things like: ”I knew she was depressed! Why? She didn’t finish her tea!” What?! Men need more, you know. ”I knew he was a bit off, his head was on fire!”

You do lie a lot, cover up things as human beings. It’s a part of being an adult. You know, phone rings, you pick it up and go: ”Oh, it’s you! I’m so pleased! Let’s have lunch! Two lunches! A dinner! A buffet!” And then you put down your phone and go: ”What a fucker, ahhahahaa!”

Children don’t do that. They don’t bother lying, they’re much more sophisticated. If they don’t like something they’re saying: ”I’m booooored, I’m booooored, I’m booooored, I’m booooored, I’m boooooored… Oh, who are you? You’re boring.” And if they like you they say: ”Well, you smell nice. Can I stay at your house for two weeks?”

Old people don’t lie as much either. Nobody really asks them anything.”

Hei, [2]vaadake seda ka. Mõnes kohas kordab, aga mõned kohad on paremad. Ikka meestest ja naistest:)

Ja veel [3]siin lehel on ka lıike tema geniaalsustest.

1. http://www.youtube.com/watch?v=B-y4P8Aoo2k
2. http://www.youtube.com/watch?v=0CQWA-fjqUM&NR
3. http://www.bbcamerica.com/genre/comedy_games/dylan_moran/dylan_moran_video_clips.jsp

11/02/2007 (unenäo)bloog

/—/

Ja siis ma nägin, et mu mees oli Bernard Black, eksju, ja ta pani oma musta mantlit selga ja mina muidugi arvasin unes, et ta ongi Rüblik. Ja kui ma mantlit nägin, siis ma karjatasin: ”MIKS sa mulle kunagi ei öelnud, et sul mantel on?!” hüppasin talle selga ja koguaeg korrutasin, et mul on maailma parim mees. Ma arvan, et ma olin lihtsalt haiglaselt ülierutatud, kui märkasin, et tegu on Dylan Morani/Bernard Blackiga, eks ole.

***

24/06/2007 this is heaven

Fran: So what’s it like then? The fags and booze.
Bernard: Well, to be honest, after years of smoking and drinking, you do sometimes look at yourself and think…
Fran: [Nodding, smiling] Yep…
Bernard: You know, just sometimes, in between the first cigarette with coffee in the morning to that four hundredth glass of cornershop piss at 3am, you do sometimes look at yourself and think…
Fran: [Still nodding] Yep…
Bernard: … this is fantastic. I’m in heaven.

Japp. Mulle meenus. Ma pole ”Black Booksi” nii ammu vaadanud, et tänane oli nagu kohtumine vana armukesega. Natuke kohmetu, aga sama erutav, nagu varemgi.

See on elu, lapsed. Eluterve, dekadentlik, tappev, normaalsusest kõrvale kalduv elu.
Ja mulle vaikselt hakkab meenuma, kuidas varem oli. Ja vahepeal, peab tunnistama, see täitsa meeldib mulle. Legendaarsed asjad sünnivad.

Ja muidugi. See pole normaalne, aga see on. See on fun ja fabulous ja fun ja on.

30/06/2007 things I love and hate about home

/—/Aga mulle meeldibki hullult kodus olla. Tõsi, lõpuks hakkab see ajudele käima, aga õnneks on alati töö, kuhu minna – et kodusolemise harvad hetked seda armsamad tunduksid. Mulle meeldib mu isiklik ruum ja mulle meeldib, et mu asjad on just nii, nagu ma nad panin ja mulle meeldib mu lai madrats ja vokkpann ja pisike telekas ja see, et aeg lihtsalt veereb ja nii mõnus on, loed, tillid, vahepeal närid midagi, siis loed veel, tillid veel, kuulad mussi, üürgad ”Mr Bojangles’it”, vaatad CNNi uudiseid, kuulad köögis BBC uudiseid ja jazzi, laulad veel natuke, tantsid, kitkud kulme, lakid k ̧ ̧si, vahepeal toksid Birxile sınumeid, naudid hoovist tulvavat vaikust ja jahedust, lükkad edasi paratamatut poeskäiku, sööd pırandal lamades kiirnuudleid, loobid magnetnooli märklaua pihta, tõstad jalad seinale ja püüad pea peal seista, seejärel üürgad natuke valust ja seejärel naerad nagu hullumeelne, vahepeal tsekid rss-i, naera(ta)d armsaid sissekandeid ja overheard in new yorki, paned viirukid tossama ja põgened selleks ajaks kööki, kus sirvid sajandat korda Muusat ja loed viiendat korda artiklit suveteatritest ja seejärel seda väikest rida, kus on ära mainitud minu ja Epu nimi raamatutega seoses, siis jooksed veits Miuksuga toast tuppa ja paned muidugi külje maha, sest ei võta kurvi välja, siis aeled Miuksuga voodis ja naerate, siis vaatad BBC kokasaateid või arvutist ”Black Booksi”, siis sirvid raamaturiiulis armsaid raamatuid, loed vanu märkmikke ja uusi retsepte ja lubad, et homme küpsetad pirukat, kui ainult viitsid poodi minna, siis lülitad telefoni sisse ja tsekid, kas keegi on smse saatnud (peaks endale ikka kıneposti jälle tellima…), siis lülitad telefoni uuesti välja ja lähed täiesti lambist kell 3 päeval magama, ärkad, teed kohvi, kuigi on õhtu, sorteerid ajakirju, ei viitsi pesu kokku korjata nööri pealt, ei viitsi koristada, lähed hoopis ja tuulad oma plaadikohvris ja leiad mõne vahva filmi, mida pole tükk aega vaadanud, fantaseerid, et kui oleks raha, küll siis telliks hiinakat, poed tagasi voodisse, võtad Miuksu kaissu ja naudid niisama olemist… /—/