Tõime Kõuplist voodi ära ja Mila on selle kuu ajaga, kui elasime voodivabalt, ära unustanud, et pea ees voodist alla tulles võib rõvedalt haiget saada. Ükskõik kui palju ma talle “Pepu ees!” ei ütleks, ikka tahab ta näoga maad künda.
“Äkki peaks laskma tal ikka ära kukkuda?” küsin Abikaasalt. “Äkki tal siis tuleb meelde, miks see “pepu ees”-värk oluline on.”
“Arvad? Ma arvan, et ta pigem saab lihtsalt rõvedalt haiget.”
“Oh, aga paneks padjad alla!” leian ma, ise uhke oma leidlikkuse ja geniaalsuse üle. Viskan padjad voodi ette ja Mila insta kukubki pea ees patjadesse. Aga kuna ta on master aelemises ja KAIFIB püherdamist patjades, siis on kogu stseen selline:
Mila kukub, käed ees, näoli patjadesse. Meie Abikaasaga ootavalt passime kõrval: noh, kas töötab vanemdamine sel korral? Ja siis pöördub Mila ümber, näol LÕPUTU naeratus, mis ütleb: “APPI KUI LAHE SEE ON MAAILMA KÕIGE LAHEDAM MIS MUGA EVER ON JUHTUNUD!!!”
Abikaasa vaatab mulle otsa, muigab: “No see pedagoogika tuli sul küll praegu hästi välja…”
(Instagram tuli üleeile Androidile välja ja ma olen juba sõltuvuses. Insta jäin sõltuvusse. Instadaki. Umbes nagu ma olen sõltuvuses imelike naistepeadega riietusesemetest.)
6 thoughts on “proud parenting moment”
Aaah, Daki, see pilt!!!!!!!!
Need silmad, need on ju niiiii ilusad!
Ta on sul ju superarmas, omamoodi nagu need nunnud jaapani multikate tüdrukud, niiiii arrrrrmas!
Ultrakawaii:) Ah, ta on nunnu jah, aga koguaeg peetakse poisiks, kusjuures…
toesti kawaii! lisaks veel v’ga cool foto! perefotograafidel oleks siit nii mondagi oppida.
Tõesti väga armas. 🙂 Minu poega peetakse kogu aeg tüdrukuks.. väga tüütu. 🙂 Eriti kuna ta nüüd saab juba aru kah inimeste jutust ja kipub solvuma selle peale.
Hahaa, selle loo lõpu aimasin ma kohe alguses ära 🙂
Pilt on imeline! Mila on ikka täitsa suure inimese nägu, ei mingit tuti-plutit enam.
Anu, ma ise kardan ka, et see võib olla koht, mis tekitab mingi hetk komplekse. Sest ma ju ISE olen koguaeg nii kurb selle üle, et ma poisi näoga olen… Nii et ma ei ole julgenud sellest üldse kirjutada, et oleks tal vähem asju, mida pärast oma terapeudile rääkida sellest, kuidas ta ema ta elu ära rikkus:)