Pühapäeva hommikul ronis Mila voodisse, turnis natuke minu ja oma isa otsas, vaatas siis mulle naeratades otsa ja… kõigutas pead küljelt küljele nagu nõdrameelne. Täpselt nagu kõik need hullud, kes “Käopesa”-sarnastes filmides taustal hulguvad, juukseid närivad, kätega oma õlgu hõõruvad ja pead edasi-tagasi raputavad.
Ja nüüd käitub mu laps nagu nõdrameelne! Arvestades, kui palju kordi ta on kukkunud või end vigastanud, siis poleks üldse liigne pessimism teda mõnes fantastilises spordivigastuses kahtlustada. Saati et ta sellist liigutust varem teinud pole.
Õnneks selgus, et see oli üks neist “õppisin uue asja ära ja nüüd teen seda pidevalt, lihtsalt et sind ära friikida”-asjadest. Ja õnneks ma juba tean, et need ajad mööduvad ja uue asja oskamise uudsuse võlu kaob ning ta käitub edasi tavapäraselt, lihtsalt uue oskusega. Sellesse sarja kuulub ka nädal, kui ta end kätega vastu pead tagus, mida oli õõvastav pealt vaadata, aga mis oli jälle selgelt üks neist asjadest, mida ta tegi lihtsalt sellepärast, et ta oskas. Või siis see nädal, kus ta kõik söögi, mis talle kätte anda, pani lauanurgale või diivani peale ja sõi otse suuga. Ühesõnaga – õõvastav. Aga õnneks mööduv. Ja õnneks on just see tittede omadus – katsetada uusi asju – põhjus, miks me üldse nii kiiresti nii abitust olendist inimeseks areneda suudame. Sest põnev on ju! Ja ega enne katsetamata ei tea ju, et süüa on käte ja lusikaga ikkagi oluliselt kergem kui looma kombel või et see on ääretult äge küll, et endale on võimalik vastu vahtimist virutada, aga kas just tulemuslik? Peab proovima! Äkki juhtub midagi ägedat, kui ma endale piki kõrvu lajatan – näiteks hakkab sadama banaane või see naine, kes mul mähkmeid vahetab ja süüa anna, hakkab hüsteeriliselt karjuma ja seda on ka huvitav jälgida.
(Muidu mul ausalt on päris normaalne laps. Ta ainult vahepeal tegeleb veidrustega. Ma ei julgusta enesevigastamist ega muud taolist.) (Juhuks kui keegi peaks tahtma lastekaitsesse teatada.)
//
Täna käisime jalutamas. Kõndisin mööda tänavat, hoidsin oma lapsel käest kinni ja mõtlesin, et eelmisel aastal samal ajal polnud ma veel lõpurasegi, täna aga kõnnin mööda tänavat ja HOIAN OMA LAPSEL KÄEST KINNI. Ja ta kõnnib minu kõrval. Faking veider. Kuidas see küll juhtus? Milast selles küsimuses abi pole, ta ainult raputab pead vastuseks – KÕIGELE.
Pildil on näha mu suurepärane kaheeurone ost Helsingi meesteosakonna H&Mist. Ideaalne kevadmüts, ainult paelad pean vist külge õmblema, sest muidu kipuvad kõrvad paljaks minema. Ma tõesti ei saa aru, mis mehed seal Soomes on ja KUI väiksed nende pead peavad olema, et selline müts üldse olemas on. Meesteosakonnas.
Maailm on ikka kummaline.
8 thoughts on “parkinson light”
Miks sa lastekaitset pidevalt mainid? Ära kutsu kurja karja 🙂
Kui ma Su sissekandeid loen, siis mulle kivistub täpselt mu sõbranna laps silme ette, kes ka ühel hetkel nt peksis peaga vastu põrandat, kui midagi ei saanud ja sõi ka põrandalt toitu ja oh neid vaeseid vanemaid, kes-muide, mainivad ka pidevalt lastekaitset 😀 😀
Aga see kõik on mööduv- võin oma vaatluste põhjal öelda ja kui hakkab lähenema arv 2 on ta juba vana rahu ise 🙂
(Võib-olla siiski näiliselt)
Me mehega oleme täitsa arvestanud, et ükskord valla lastekaitse meie elu vaatama tuleb, sest kui õhtuti oma “poole viiese” koju toome, siis räägitakse autos ikka stiilis, et ma rääkisin kasvatajale ka, kuidas meil kodus … ja siia järgneb nüüd temapoolne tõlgendus ühest või teisest kodusest situatsioonist. Peab ütlema, et tõtt on selles umbes 1%, ülejäänu on hea fantaasia ja me ju ei pruugigi kõiki jutte teada.
näiteks, et kui me emmega sõitsime, siis kaks ratast tõusid õhku ja auto tegi sellist häält nagu peeretaks.
või siis pidev jutt, kuidas tal kodus enam mitte midagi süüa ei ole ja ta sureb kohe nälga (juhuslikult polnud tema lemmikjogurtit ja asenduseks pakutud variantidest ei kõlvanud mitte miski)
või et ta pidi päris üksi kodus olema ja ta hirmsasti kartis ( läksin umbes 2 minutiks prügi konteinerisse viima ja ta samal ajal oli toolil ning vaatas mind naeratades aknast ).
Arvestades Sinu lapse varakult avaldunud loomingulisust, head geenid, usun, et Sul on ees väga huvitavad ajad 😀
Jajaa, see lastekaitse mainimine ongi nagu ennetamine – no et kui külla tulevad, siis ma saan öelda, et ma vähemalt aimasin! Tegelt on nii, et lapsed vist sageli teevadki asju, mi vanemad ära friigivad, aga kel endal lapsed on, teavad seda. Kel lapsi pole, siis nende jaoks peabki vahepeal neid natuke piinlikkust tekitavaid asju ka mainima, et nad aru saaksid – mitte mina ei feili lapsevanemana, vaid et lapsed ongi sellised hullud teinekord!
Hah, kunagi lugesin delfist (vist) lapsesuu nalju, kus üks naine kirjutas, et käis lapsega pangas, kui see seal maukama hakkas ja siis ütles lapsele, et saadab ta üksi välja seisma, kui ta ära ei lõpeta, mille peale laps vastas, et siis ma ütlen vanaemale, et sa issi nokut öösiti näpid 😀
hahaha @Sirl!!!
Njahh, mul on oma 24-aastasega vanemakaitset vaja – kas on sihukest organisatsiooni ka??? APPI, vanemaid ahistatakse! Sellest saadik kui tegelane koju tagasi kolis on alasti ringijooksmisel lausa l6pp peal… ja napakalt pead raputab ta nagunii igal hommikul kui ma kolmanda “snooze” nupu vajutamise peale l6puks lähen teda yles kolkima, sest ma EI TAHA enam äratuskella lärinat kuulata… ja siis see girlfriend kes rohkem meie juures elab kui oma kodus….
Sõnaga – ma poleks IIALGI arvanud, et tuleb aeg kus ma oma last tahaks distantsilt armastada… veel aastake-kaks kuni kool läbi saab… js siis kui ise ei koli, siis aus6na viskan teise välja!
Inga, haah, ma kujutan ette! Mina olin ses suhtes eeskujulik, et läksin ikka 18aastaselt, niipea kui keskkool lõppes, paar kvartalit eemale elama:) Nüüd paar korda olen ikka koju tagasi sattunud, aga enam ei kisu. Kuidagi imelik on. Täiskasvanud inimene peaks ikka elama üksi või siis valitud partneri ja alaealiste lastega… Samas, krt teab, Mila 18 saab, võibolla tahan teda ka igavesti enda juures hoida…