Lõuna paiku helistab Ott: “Tead, mis juhtus?”
Mina muidugi olin valmis kõigeks – keegi sai elektrilöögi, keegi sünnitas, seinad kukkusid alla, veeuputus – misiganes. KÕIK on võimalik, sest ometigi Daki ju on see, kelle juures remonti tehakse. Jätsin auto seisma kuskil Männiku tee pärapõrgus ja valmistusin kõige hullemaks.
“Vot, lasime boilerisse vee sisse ja siis tuli sinna 150 liitrit raskust peale ja…”
“…ja kukkus alla?”
“Ei kukkunud, aga ragises küll kahtlaselt. Ma lähengi nüüd otsan veel kinnitusi juurde igaks juhuks.”
Väljavaade, et mulle vannis olles boiler sülle kukub, ei olnud eriti ahvatlev. Asja ei teinud paremaks Naabrinaine, kes, kui ma talle asjade käiku vahendasin, mainis: “Oh, jah, meil ükskord kukkus boiler vetsupoti peale. See oli fantastiline. Kas sul ikka kindlustus on?”
Loomulikult on meil kindlustus, AGA IKKAGI.
Jõudsin siis Nõmmele, boiler oli (veel) seinas. Ja mida ma näen! Mul on vetsupott! Mul on kraanikauss! Ja mul on MAAILMA KÕIGE ILUSAM segisti. Päriselt, kui ma oleksin segisti, siis ma abielluksin oma vannitoa segistiga, sest ta on lihtsalt I-LUS. Kuigi natuke liiga kõrge kaarega ja tõenäoliselt tuleb sinna kummitoru otsa panna. Noh, nagu vanasti oli, meil vist suvilas oli selline kraan, millele oli voolik otsa keevitatud. (Keevitatud muidugi piltlikult.) (Kuigi vooliku keevitamise nägemise eest maksaks küll mingi raha.)
ENIHUU.
Tulen ära koju, helistab Ott. (Me oleme täna teineteisele nii palju helistanud, et kui enne kapo mu vastu huvi ei tundnud, siis nüüd tunneb kindlasti.) (Ah, keda ma petan. Kapo tunneb ammu mu vastu huvi. Sest mis võiks olla põnevam inimesest, kes end avalikult blogijaks nimetab ja internetti regulaarselt OMA TUNNETEST kirjutab.)
Ühesõnaga, helistab Ott: “Mul on sulle üks uudis.”
“On see hea uudis või halb uudis?”
“Keskmine. Vann ikka ei mahu ära, tuleb korstnast paar senti maha võtta.”
Taon endal vilunud löögiga südame jälle käima ja hingan kergendatult – vähemalt on boiler seinas ja keegi ei sünnita!
Mina: “Nojah, paar senti, see pole hull ju, isegi lõõri sisse ei lähe.”
Ott: “Jah, saab meisliga välja toksida, see on lihtne.”
Mina: “Nojah, tee ära siis.”
Ott: “Aga mul on veel üks uudis.”
Mina: “Noh?”
Ott: “Sa said haleda tünga praegu. Vann on paigas! Isegi kümme senti ruumi on.”
Pärast huilgeid, homeerilist naeru ja mittekoherentseid lauseid jõudsin ma järeldusele, et seal ekstra kümnes sendis, mis vannitoas on, hakkan ma oma kasse hoidma. Lapikuks litsutuna.
Aga kõige olulisem on see, et VALMIS on. Fakk jee! Kui nüüd täna elektriga ka ühele poole saaks, siis võiks vaikselt hakata mõtlema, mis köögiga edasi saab. Ja, mis kõige olulisem, saab kolima hakata!
Ja aprillis tuleb Dylan effing Moran ja mul on pilet ja mais tuleb Poets of the Fall ja mul on pilet ja millalgi oli Red Hot Chili Peppers ja mul on pilet ja millalgi saab Mila aastaseks ja sellele üritusele on mul ka pilet ja sel aastal sünnitama ei peagi, KUIGI MA NII VÕIKS, SEST NÜÜD ON MUL VANN! Ma võiks nüüd suisa seitsmikud sünnitada, vot NII oluline on vann mu jaoks.
FAKK. JEE.
Pildid homme. Või ülehomme. Aga tulevad!
10 thoughts on “vannitoast 2”
Ma armastan neid kaarekujulisi segisteid, mul on köögis selline. Ähvardati ka, et vesi kukub kõrgelt ja hakkab pritsima, aga ma poes arutasin seda müüjaga ja ta müüs mulle sellise kummijulla, mis käib sinna segisti sisse, veesäästu eesmärgil, tuleb korraga poole vähem läbi. Ja no MITTE midagi ei pritsi, nii et ma olen väga rahul. Ja see julla polnud üldse kallis kah.
Palju õnne!
Peale kolimisi ja muid elu-üllatuste-treeninguid pole õnneks muud vaja kui vanni ja lapikuks litsutuid kasse.
(14.nes kord kolitud ja 1,5a pärast jälle kodutu. Koeraga)
Mida iganes sa teed, ära mine Lushi poodi.
Elu ongi. Ilus.
Ja peaasi, et on vannitubad, nagu kirjutas juba Gerry Durrell.
Kui segistit iga kord mitte lõpuni avada, vaid lasta normaalsel joal langeda, siis ei pritsi sealt midagi. Disainerid/insenerid on selleks vaeva näinud (kui tegemist ei ole muidugi mingi Hiina koopiaga)
vot seda lugu oli mõnus lugeda, pakatab heast emotsioonist! hea püänt ikka :))
Oi, ma mäletan seda tunnet, kui remonditavas kodus jälle miski asi valmis sai. Nii mõnus. Mul oli ahjuga selline emotsioon, nagu sul vannitoaga praegu ja pärast ma aasta otsa silitasin oma ahju, mis oli NII ILUS! Nii et palju õnne ehitusmeeste saavutuste puhul.
A see piletijutt tuletas meelde, et lubasin last RHCP piletiga premeerida, ei tea kas praegu oleks juba õige aeg hakata vaikselt uurima, kes oma pileteid edasi tahaks müüa?
Luize – peppersi piletid on täiesti vabalt saadaval, ainult ratastooli sektor on välja müüdud.
oi, mul oleks ka sellist otti vaja! kust neid hangitakse?
Miiu, sa võid mu Oti endale saada, mul pole kahju:) (Tegelt ka, ta ise ei tee reklaami, aga suusõnaliselt levib ja ma vabalt, tõsiselt soovitan teda. Päriselt. Kirjuta!)
Luize, RHCP kohta vat jah ei tea, aga kuna välikonsa, siis vaevalt et pileteid puudu jääks.
JA NII ÄGE on mu elamine noh! Päriselt!
Ehh, muidugi et väli… mul oli nagu meeles, et siseruumes on. See vist näitabki, et oled vananenud, kui isegi ei süvene bändi kontserdisse, mida potensiaalselt tegelt isegi tahaksid näha.