Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.
Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…
…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!
Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: “Ja Dakinaator, palun!” kutsub.
Phhhh.
Õuduk.
6 thoughts on “teine sünnipäev”
Kallis Daki! Ära karda! Sünnituse kõrval pole see tõesti midagi. Mul on kaks tarkusehammast välja sikutatud ja teise tõmbamisele minnes ma ei kartnud, absoluutselt. Süst tuimestab ja sa ei tunne muhvigi. OK, see vist oli natuke tüütu, et suu ei tahtnud piisavalt lahti mahtuda kohati, aga taas kord, sünnituse kõrval see siiski kahvatub 🙂 .
kas sul on tarkusehammas juba ära võetud? mulle lihtsalt meenus, kuidas ma paar aastat tagasi aprillis kirurgi toolis istusin, silmist jooksib pisarad ja ma ütlesin arstile, et “tarkusehamba operatsioon oli kordades hullem, kui 20-tunnine sünnitus” 😀 . õnneks polnud teise tarkusehamba eemaldamine nii hull, kui esimene. niiet tagantjärgi võtan oma sõnad tagasi.
ma elan üle mandliopist taastumist ja kõigest hoolimata on hea tunne, et neist lahti sain juhuuu. usun et vastikute põletikku tootvate tarkusehammastega mõtleks samamoodi.. tunnen end lausa ilusamana 😀 (et mingit põletikuhunnikut kurgus ei ole enam, pean ju puhtam ja parem ja ilusam inimene olema järelikult!) umbes nagu iluopil käisingi 😛
aga enne oppi, kui ma kakatuks hirmunud olin, oli ainsaks lohutuseks see, et mandliopist hullem saab veel ainult sünnitus olla :D:D
mingi loogika järelikult on selles mõttekäigus..
pöidlad pihku ja palju julgustust sulle !!!
PS! nii lahedat hambaarsti annab otsida, küll sul veab.
Õh, jah, ma võin soovitada oma arsti küll:) Aga seal laual ma ütlesin küll õele, et ma parema meelega sünnitaks praegu. Vahe oli selles, et ühe puhul ma teadsin, mida oodata ja seega ei karda enam. Nüüd ei karda enam teist tarkusehambaoppi ka, sest nüüd tean. Teadmatus on kõige hullem.
Mul on kaks Tallinnas valja tommatud. I felt a bit violated aga see tunne ei kestnud onneks kaua 🙂 Teised opiti mul siin Londonis valja uldnarkoosi all, vot see olevat alles kaevamistoo olnud 😐 Elu ilma jamasid tekitavate tarkusehammasteta on aga vaga hea.
Enivei – elad ule! 😉