K.-l on uus sõber. Ta nimi algab B-tähega, aga kuna B-täheline lühend on siin blogis juba kasutusel olnud, siis nimetan ma teda hoopis Aidaniks. Sest ta näeb natuke “Seks ja linna” Aidani moodi välja.
Igal juhul. Aidan on awesome. Täiega. Me oleme juba mõnda aega hänginud, kui samadesse linnadesse satume, mis, kui ma praegu mõtlema hakkan, on sel kuul olnud igal nädalavahetusel. Hm. Noh, okei. Igal juhul. Enne jõule he blew my mind. Lasi mu aju õhku.
Vestlus toimus muidu inglise keeles, aga kuna ma viimasel ajal püüan lugejate soovidele vastu tulla ja vähem võõrkeelt kasutada (näiteks on koduses keeles tulnud kasutusele väljendid “hirmunud kakatuks”, “näitleja LL Jahe Jott” ja “kas sa oled hapukurgis?”), siis esitatagum järgnev tõlgituna.
Aidan: “Niisiis. Sa kirjutad asju?”
Daki: “Jah. Üht-teist.”
Aidan: “Oh, äge. Kuule, ma saadan sulle äkki midagi lugeda? Mul on aastaid olnud üks raamatumõte ja ma olen püüdnud leida kedagi, kes selle minu eest ära kirjutaks, aga olen ebaõnnestunud. Sest keegi teine ei oska seda kirja panna, mis mul peas on.”
Daki: “Mhmh, see tavaliselt nii töötabki.”
Aidan: “Ja siis ma panin ise kaks peatükki kirja. See on muidugi puhas pask ja mul oleks vaja, et keegi mulle seda ütleks.”
Daki: “Selle jaoks ongi toimetajad, kes sitast kulda teevad.”
Aidan: “Täpselt.”
Daki: “Kui idee on hea.”
Aidan: “Ma arvan, et on.”
Daki: “On see fiktsioon või mittefiktsioon?”
Aidan: “Mõlemat.”
Daki: “Väga hea. Kirjutama peab asjadest, mida sa päriselt tead ja oled kogenud mingilgi määral. Kõike välja mõelda ei saa, kui kogemus puudub.”
Aidan: “Mnjah. Ma olen mõelnud jah, et äkki ma saan ikka hakkama sellega. Et kirjutaks raamatu. Mu vanaonu kirjutas raamatu.”
Daki: “Jah?”
Aidan: “Jap. “Martin Eden” on pealkiri.”
Daki: “”Martin Eden”?…”
Daki: “Mm… AH?!”
Aidan: “Jaa, kas sa ei teadnudki?”
Daki: “Mida kuradit…?”
Aidan: “Jajaa, mu vanaonu oli Jack London.”
Selle aja peale oleme me taas laua juurde jõudnud ja ma seisan hetkeks. Jalad nõrkevad.
Daki: “K.! MIKS SA MULLE EI ÖELNUD, ET TA VANAONU ON JACK LONDON?!”
K.: “Jaa, ikka ütlesin ju.”
Daki: “Jack friiking London!!!”
Abikaasa: “Mh? Mis toimub?”
Daki: “Ta vanaonu on Jack London! Ma sain just multiorgasmi! Kirjandusorgasmi! Aidan, sa valetad ju?”
Aidan: “Ei, päriselt, ma ei aja sulle paska. Mul on sitaks tema asju kodus. Mingid artefaktid ja värgid, mis ta oma reisidelt kokku tõi. Tema raamatute esmatrükid. Igast jama.”
Daki: “Ma ei usu sind.”
Aidan: “No ma kunagi näitan siis. Päriselt noh! Ma veetsin kõik oma lapsepõlvesuved tema rantšos.”
Daki (ahmib õhku, joob õlut)
Aidan: “Muide, kas te teate, et ta kirjutas oma testamenti sisse, et tema rantšos võivad nunnad tasuta elada ka pärast tema surma?”
Daki: “Nunnad?”
Aidan: “Jajah. Seal olid pidevalt mingid nunnad. Ja mehhiklased, immigrandid. Lihtsalt elasid seal.”
Daki: “Nagu… Tegid mingi koguduse sinna või?”
Aidan: “Ei, lihtsalt elasid. Mina sõitsin oma kolmekaga ringi ja nunnad ja mehhiklased hängisid kuskil taustal. Aga ma ei tohtinud nendega rääkida.”
Daki: “Miks?”
Aidan: “Ma ei tea. Öeldi, et ei tohi. “Ära räägi mehhiklaste või nunnadega.” See oli mu lapsepõlv.”
Daki: “”Don’t talk to the nuns. Or the Mexicans.” Bahahaaa! Juba ainuüksi SELLE lause ümber võiks ma raamatu kirjutada.”
Aidan: “Kirjuta.”
Daki: “See täiega läheb mu blogisse.”
13 thoughts on “valgekihv”
“Oikuilahe!!!”, ei saanud siia kiljatamata jätta.
Olen millegipärast tihti mõelnud mingite surnud kirjanike/lauljate puhul, et huvitav, kas neil järglasi on ja mis need asjast arvavad 😛
Võibolla sellepärast, et kui neil on “tavainimestest” sugulased ja järeltulijad jms siis paneb see neid inimestena palju paremini perspektiivi kuidagi.
Minu lemmikraamat Londonilt on “Smoke Bellew” 🙂
Mul tekkis igal juhul lühis praegu 🙂 Jack London suri 1916 – peaaegu 100 aastat ehk siis mitu inimpõlve tagasi. Kas see inimene, kes väidab, et JL on tema vanaonu, on 80 aastane?
Selle sugulussuhte võiks pisut lahti rääkida küll.
Aga muidu: OMG!
“Olen millegipärast tihti mõelnud mingite surnud kirjanike/lauljate puhul, et huvitav, kas neil järglasi on ja mis need asjast arvavad”
No Londoni raamatutest tuleb näiteks väga ilusasti ju välja, mida ta arvab kuulsusekummardamisest ja pealiskaudsest & väikekodanlikust nimehaipimisest. Martin Edeni keskne mõte ongi ju pmslt see, et miks kurat kohtunik Blount Martini ikkagi lõunale kutsus siis, kui ta juba kuulus ja rikas oli, mitte siis, kui ta oli vaene ja näljas ja väga lõunat vajas.
Ja siis ehib mingi 100 aastat peale tema surma tekkinud lehma lellepoeg ennast tema sulgedega, et tibidele muljet avaldada… Edukalt kusjuures. Masendav.
Uh, kuulsusekummardamise kohta ei oska nüüd kohe suurt midagi öelda. Eks seda ole ikka kritiseeritud ammustest aegadest peale – mulla Nasredini lugudeski on episood kuue toitmisega…
Mina pidasin rohkem silmas igasuguste vahemaade teemat ja ehk natuke ka imaginaarsuse/tegelikkuse kattumist. Vahemaade alla pean ma siin silmas nii ajalisi kui ruumilisi ning imaginaarsuse all ei pea ma silmas soov- ja muidu unelmlemist vaid pigem mingitest asjadest (distantsilt ja läbi paratamatult niikuinii piiratud teadmiste/kogemuste) tekkivat ettekujutust.
Mul endal on lihtsalt tihtipeale eelmistes ajastutes ning lisaks veel kaugel elanud inimeste puhul sageli vaja kuidagi neid “maapeale tagasi” mõelda, sest muidu tekib tunne nagu polekski nad päris inimesed olnud vaid ripuks mingi konstruktidena kuskil ajast ja ruumist väljas. Asja ei paranda siinjuures ka igasugused elulookirjeldused – pigem vastupidi – sest räägitakse ikka keskendudes ju sellele, mis neist ERILIST oli sidudes kõike tervikuks saavutusile keskendudes ja siis lisandub veel kultuurilooline olulisus või midaiganes, näiteks kuulsusekummardamine, ning ongi tegelikult kah konstrukt valmis.
See järeltulijate/sugulaste teema on selline bioloogilise reaalsuse aspekt – samamoodi nagu mina isegi olen mõnes mõttes ainus käegakatsutav tõend sellest, et minu esivanemad kunagi tõepoolest elasid, hingasid, vereringlesid.
Et pidasin oma hüüatusega silmas lihtsalt sellist omamoodi reaalsusega kontakti otsimise teemat. Umbes nagu siis kui satud kuhugi kaugele maale, millest sul paratamatult on mingi oma ettekujutus + alati olnud teadmine, et see on KAUGEL ja teistmoodi ja siis kui lõpuks kohapeal olla on ebareaalne tunne sest kõik oleks justkui samamoodi ja ei ole ka ning üks osa mõistusest keeldub uskumast, et see nüüd siin ongi päriselt kuna ei ole ju mingit ERILIST tunnet.
___
Vanaonunduse eest on ehk mõned vanad ära jäänud?
(Sulgedega ehtimisega on nii ja naa, üks võimalus on, et sellega on nagu iga muu perekonnauhkusega, kus esivanemate pärandit au sees peetakse. On’s see parem kui kuulsusekummardamine, kes teab, aga väga inimlik sellegipoolest ning ega lõputu enesesalgamine ja lihasuretamine kah mujale kui kloostrisse või hullumajja ei vii…
Aga kui tüüp on tõepoolest Londoni järeldulija ja ilgelt masendav siis seda parem reaalsuselaks. Näe – kui tema geenid sellist asja võimaldavad siis ei oleks küllap elus Londonit puudutades kah taevasse saanud. Säh sulle kuulsust…)
Tõenäoliselt ta tõesti ei ole vanaonu, eks, ta ütles ka natuke täpsemalt, kelle kaudu ja kuidasmoodi, aga mul ei jäänud see täpselt meelde (vt ka: õlu) ja ei hakanud siia sokkima. Aga ma küsin selle järele, et Nirti rahuneks.
Sest, vaadake, minu meelest on see tohutult lahe, et ma tunnen inimest, kes on otseses suguluses Londoniga. Nagu fakk ju, päriselt, see on MEGALAHE. Ta ei rääkinud seda mulle sugugi võttes mind suvalise tibina või lihtsalt muljeavaldamiseks, kuigi, kui mul oleks säärane sugulane, siis ma kindlasti räägiks seda ka teinekord lihtsalt muljeavaldamiseks. Ja mis, lubage küsida, selles päriselt valet on? Miks ei või oma ägedate esivanematega uhkustada?
Ja džiisas, te kõik käitute, nagu te loeks mu blogi esimest korda! Ma OLENGI naiivne vaimustuja ja see on minu arust kah täiesti okei. Selge on ka see, et ta päris suvalt ju ei saanuks rantšos oma suvesid veeta, see kuulub ju ikka veel Londoni järglastele.
Ja üleüldse, tavaliselt on nii, et ma ei viitsi depressiooniaegadel eriti kommentaare lugemas käia, sest kardan, et nad ajavad mul tuju ära. Aga alati olen ma senini positiivselt üllatunud.
Mitte täna.
Aitäh, sõbrad.
Selle vanaonunduse või kasvõi vanavanaonunduse muudab mu meelest kahtlaseks fakt, et Jack Londonil ei olnud õdesid-vendi. Isa poolt võibolla on, aga polegi ju päris täpselt teada, kes ikkagi ta isa oli. Kasuisal olid tütred, aga sedapidi ta vanaonuks ei klassifitseeru ju õieti.
Lõbus lugemine sellegipoolest 🙂 Nii palju naiivset vaimustust!
Minu arvates oli küll see vaimustus väga lahe! Päriselt ka! Täpselt sama siiralt kui selle siia olid kirjutanud, sama siiralt ja vaimustunult ma ise ka seda lugesin. Minu arvates on ka lahe, kui sul on nii kuulus sugulane või esivanem. Võib-olla see on tõesti mingi kiiks, mida London ise oma raamatutes arvustas, aga mina näiteks olen täiesti siiralt uhke oma laevakaptenist vanaisa üle. No täitsa uhke tunne on kui tean, et teda mäletatakse ja et temast lugu peeti ja mina olengi tema enda lapselaps! 🙂 Pole selles tundes midagi paha, ma arvan.
Aga lihtsalt see Londoni surma-aasta ja sugulussidemed – otsisin netist ja tundus ka, et tal ei olnud õdesid-vendi. Igasugu muudest sugulastest leidsin asju, aga mitte tema õdedest-vendadest… no ja siis mõtlesingi, et äkki keegi teeb sulle lihtsalt tünga. Et kutt tahab ehk kangesti olla Kirjanik ja on palju Londoni kohta lugenud ja siis mõtles legendi kokku. Sellepärast ma päriselt ka oleksin väga tänulik, kui leiaksid sellele sidemele tõestuse. Ja ma vaimustun rõõmuga edasi, sest minu arvates ka on sel juhul väga lahe! 🙂
Jah, ma kindlasti uurin täpsemalt järele.
Aga ta ei ole selline inimene ABSOLUUTSELT. Tal on oma karjäär (edukas, kusjuures) ja see kirjutamisasi, nagu ma ka siin ütlesin, on tal lihtsalt prooviks ja ta isegi pigem ei teeks seda, kui leiaks kellegi, kes tema eest kirjutaks. Nii et tal pole tõesti mingit muud põhjust jama ajada, kui lihtsalt elaborate prank, aga kuna ta pole selline inimene, siis ma ei usu seda. Uurin. Annan teada.
Info tuleb. Ema saadeti sugupuud välja otsima.
Vaata siia – otseseid järeltulijaid on nigu murdu, miks siis ka mitte õded kaudu?
http://www.jacklondons.net/londons_descendants.html
Kas see ranch asus Sonomas (Glen Ellen), Californias? London on ju minukandi mees 🙂 Oaklandis on Jack London Square. Beauty Ranch ise on siin: http://www.parks.ca.gov/pages/478/video/jacklondon4.asx
Ja ka maetud on London siia: http://www.jacklondons.net/farmer.html
Ehk siis – siin Californias elades on see kõik kuidagi palju lähem, reaalsem ja käegakatsutavam – seega ka usutavam. Miks ka mitte?
Palun ole edasi Daki, vaimustuja ja oma vaimustuste väljaelaja blogimaailmas! Ilma sinu vaimustuseta poleks su kirjutisi ju!
Kuule, Nirti, sa võiks oma sapi pigem oma blogisse välja valada, mis sa situd internetis, situ seal, kus inimesed seda eesmärgipäraselt nautida saavad.