Järsku on hakanud megakiire. Kaks kirjutamisprojekti, mõlemal enne-jõulused-tähtajad. Jõulukingitused. Peod. Juuksuriskäigud. Autoparandused. Tähtsad Asjaajamised. Kingipakkimised.
Mõtted jooksevad ülehelikiirusel peas ringi ja annavad peksa kõigile neile mõttepojukestele, kes julgevad iitsatada, kui väsinud nad ikka on. Mu ajus käib aeg-ajalt tõsine veresaun. Aga nagu kiire-kiire-tee-tee-mõtted ütlevad enda õigustuseks: “No mida nad siis tulevad meie õuele kaklema!”
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ta on hullem kui iginäljane Miuks. Kui ma söön võileiba ja Miuks siiberdama tuleb, saab ta vähemalt ära ajada või ta kassitoiduga eemale meelitada. Äärmisel juhul pekiga. Aga Mila! Issand, tema reaktsiooni kõikidele söödavatele asjadele vaadates võiks arvata, et teda on viimased kaheksa kuud AINULT näljas hoitud. Hoolimata sellest, kas ta just on nahka pistnud pudeli piima ja kausitäie putru, küünitab ta oma käed iga asja järele, mida meie parasjagu süüa julgeme. Ja ta ei jäta enne oma kiibitsemist, kui ta on maitsta saanud. Nii on ta juba söönud/maitsnud pomelot, mandariini (korra ka mandariinikoort kogemata), pool banaani (mille ta pärast välja oksendas), kartuliputru soustiga, ahjukana. Jookide kohta käib sama, hommikukohvi rahulikult joomisest ei tule enam midagi välja, sest ta ju tahab ka.
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Hommik algab klobinal kasside tagaajamisega, kuna mina putru ja piima teen. Siis toimub kiire tankimine ja jätkub elamine kahel jalal. Kõiki kohti, kust vähegi on võimalik end üles vinnata, on ülesvinnamiseks kasutatud. Kui ta ära väsib, tõstan ma ta enda juurde diivanile ja ta toetub seljatoele, mõtlikult aknast välja vaadates. Ja aknalauda närides.
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ööd on vahel harva magamiseks, enamasti aga roomamiseks või seismiseks. Ka LÄBI UNE. Kuni voodipäits ette tuleb. Eile leidsime ta näiteks sellisest asendist:
Jah, ta magas põlvili, pehv lae poole. Ja üsna võimatu on teda tagasi magama saada, kui ta hommikupoole ööd ärkab ja avastab, et liikumine IS DA BOMB ja seda peaks kohe harrastama hakkama.
Muidu on hästi. Pühadeootus on hinges, õhus on tunda muutusi ja tööalaselt on vähemalt algus tehtud.
Kuidas teil läheb?
10 thoughts on “kiire vahepala”
Minu pliks on ka iginäljane – üks päev nõudis frikadellisuppi ja sõi isuga, muidugi on ka lemmikud võileivad ja muu selline, mida vanem generatsioon sisse sööb. Mõtlengi, et ega enam kauaks seda beebitoitu polegi, varsti hakkab kõike saama mida meiegi sööme. Kahe hambaga läheb küll raskeks aga no loodame, et tuleb juurde.
Muidu jõulutunne nagu on ja nagu pole ka, lumi on väga puudu…Aga eile sai hunnik kuivanud oksi vaasi ja tuled peale, kohe väike jõuluambient tuli kööki niimoodi.
Kas teie elamisse päris kuusk tuleb? Ma siiani mõtlen, et ei tea kas tasub, pliks lammutab selle nagunii algosadeks kui pidevalt peale ei passi 🙂
See on ju täiesti normaalne magamisasend. Minu poja magas paarikuusest kuni 5-aastani tihti nii. 🙂
tahtsin täpselt sama öelda – täiesti tavaline magamisasend.
karl on kah iginälgur.
ja see tudukombe on hullult äge!
Oh, tänan küsimast, mul läheb hästi, vihma sajab!
Mul hakkas laps suht varakult “suurte” toitu saama, kuna keegi ei suutnud ta hädakisa ära kuulata, kui laps parasjagu taipas, et tema ja issi taldrikus nt on erinev toit. Mõjus sessuhtes hästi, et a. ta hakkas varakult tükilist toitu sööma b. hakkas varakult ise sööma ja c. meie toit muutus ikka väga tervislikuks… 🙂
Mul läheb ka niimoodi et peaks arvestuseks õppimaaga hakkan hoopis kinke pakkima ja kaarte tegema 😀
Ja seda uudishimunälga ma tean küll, vennake juba sealmaal, et haarab ise kahvli ja tahab ka süüa nagu suur poiss mitte tita 😀 Missest et päriselt veel välja ei tule.. järgi peab tegema ja ise ka proovima ju 🙂
Meil ka magatakse nõnda…peaasi, et mingiks hetkeks välja kasvaks sellest – kunagi räägiti tüdrukust, kes veel pubekanagi nõnda magada armastas ja siis kui laagris poisid teistel näod ära pasteerisid, siis temal pasteeriti midagi muud 🙂
hoia teda ikka vaos 🙂 mõtle, kui asi läheb ainult tõusvas joones, siis kümnendaks eluaastaks sööb ta teid vaeseks!
Magamisest – ojaaa, meil on eraldi fotoalbum magamisasendite jaoks :). See oli päris hull aeg, kui laps unes püsti tõusis ja siis ei osanud unesegasena enam tagasi pikali minna. No nüüdseks (aasta ja 1 k) ta tavaliselt püsti enam ei tõuse, aga aeg-ajalt on vaja teda suunata istumast pikali :).
Söögi osas – meie kasutasime baby led weaning lähenemist. Igatahes sõime sama sööki (ehk siis soola ja muud väga vürtsised ained lisasime söögitegemise lõpus ja ainult endale). Igasugu junkfoodi ja magusat tarbime siiani peale lapse magama minekut :D.
Uh, ma kartsin, et mind hoopis hurjutatakse, et mis sa siin topid lapsele suurte toitu, allergiad, surm! Aga näete, hoopis normaalne on see! Issand kui hea!
Aga magamisasendiga see jura, et ta TEGELIKULT ei oska kõhuli magada. Niipea, kui ta end kõhuli keerab, hakkab ta liikuma. Ja läheb mõnikord närvi, et “Miks, kurat, pean ma siin keset ööd roomama, miks ma magada ei võiks?” Loodetavasti ikka õpib…
See püstiseismine on ilgelt nõme. No ma veel pool aastat kannatan vast ära:)