Jõuluhooaeg – alaku!
Juba teist aastat on mul suur õnn ja rõõm jagada oma lugejate vahel kingitusi ja võrreldes eelmise aastaga on kingikott aga suisa kaks korda sama suur, mis tähendab, et loosi läheb KÜMME AUHINDA! Hüüumärk!
- 3 inimest saavad endale raamatud “Naistest, lihtsalt”+“Meestest, lihtsalt”
- 2 inimest saavad endale Epp Petrone uue raamatu “Minu Ameerika 3”
- 2 inimest saavad kingiks Epp Petrone raamatu “Muinasjutud armastusest”
- 1 inimene võidab Tantsumaania 10 korra pääsme, et end rõõmsaks ja vormi tantsida
- 2 inimest saavad endale Silja Käsitööblogist valida 10 euro eest meeldivaid ehteid
Loosimises osalemine on imelihtne. Selleks kommenteeri seda postitust või jäta oma kommentaar dakiblogi Facebooki-lehele ja kirjuta, mis sündmused või juhtumised sul lõppeval aastal südame kiiremalt põksuma panid. Mis oli see, mis teeb 2011. aastast ühe laheda ja meeldejääva aasta? Loomulikult võid lisada ka väikse jõulu-uusaastasoovi kõigile dakiblogi lugejatele.
Võitjad kuulutan välja 15. detsembril ja loosin need random.org abiga. Kingitused saadame koju postiga, aga ainult Eesti piires ja loodetavasti jõuavad need enne jõule ka kohale.
Tuld!
Aitäh Siljale ja sõpradele Petrone Prindist ja Tantsumaaniast, kes selle jõulukingituse valmimisele kaasa aitavad!
Edit: muide, Liana pakkus välja, et kui see postitus saab 100 kommentaari täis, siis saadab tema mullegi kingituse:) Nii õudselt armas!
91 thoughts on “Daki jagab jälle kingitusi!”
Noh, eelmisel aastal naeratas loosiõnn teiste seas ka minule, ei saa jätta ka sel korral katsetamata.
2011 oli üks närvivapustuste aasta, üks mure teise otsa, nii mul kui mu sõpradel ja perekonnal. Vahepealsed kolinal aukukukkumised olid võrreldes eelmiste aastatega järsemad. Häid aegu oli muidugi ka. Minu 2011 kõige jubedam ja meelejäävad aeg oli üle 6 aasta suhet paar kuud vallaline olla ja taas kohtamas käia. Õnneks need paar kuud möödusid ja 6-aastane suhe käib seitsmendat, aga emotsionaalne karussell oli üsna kohutav. Mindagi suurt ja ilusat ja põrutavat nagu ei juhtunudki. Inimesed avasid ennast mulle rohkem, mõnega sain lähedasemaks, teisega jäin kaugemaks. Minus endas hakkas käärima vajadus muutuste järgi. Maailmalõpueelne tunne on. Mingi maailma lõpu.
Aga teistele kõikidele soovin seda, et jätkuks jõudu argimuredest korrakski välja astuda (kas või mõtetes) ja natukene unistada.
Olen juba ammu tahnud öelda, et lust ja rõõm on Su blogi lugeda….nüüd on see siis öeldud 🙂
2011 oli vahva aasta. Ma nimelt sain emaks suurepärasele poisile Jakobile, kes sündis märtsis, kevade esimesel päeval (lausa kevade esimestel tundidel) ja kellest on ainult rõõmu! Ausalt! Ma pole ennast kunagi erilise lasteinimesena ette kujutanud, aga oma laps on ikka tõeline päike! Isegi kogu väsimus on kui peoga pühitud, kui ta sulle otsa vaatab, naeratab ja “budalabadala” ütleb 🙂
Ja teine sellel aastal juhtunud tore asi oli see, et jäin ka uuesti lapseootele. Nii et Jakobi õde või vend sünnib millalgi mais! Ja kõik hakkab jälle otsast peale 🙂
Õnne, rõõmu ja rohkelt armastust kõigile!
siin on kohe nii mitu auhinda, mida tahaks kangesti võita 😛
minu selle aasta suursündmus oli ammuigatsetud teise lapse sünd! ja tegelikult kogu sellele eelnenud imeline rasedusaeg ja sellele järgnenud imeline titendusaeg. ohh, terve see aasta olnud täiesti suurepärane ja erutav, arvatavasti kogu elu lõikes, tean, tean, kõlab läilalt.
kõigile lugejatele ja loomulikult Sulle ja Su perele soovin kõige ilusa ja toreda kasvamist, nii sees kui ümber!
(btw, ma armastan neid blogilumehelbeid)
Ma jäin oma aastaga igati rahule. Kõige suurem rõõm on olnud jälgida oma tütre kasvamist – uued sõnad, laused, arukad teod, kallistused ja palju mängulusti. Ma poleks iial arvanud, et emaks olemine nii lõbus ja tore saab olema, aga nii see on, rõõmulusti jagub igasse tundi! Teine väga oluline sündmus, seotud jällegi tütrekesega, on see, et minu sõnadele loodud laul, mille ma aasta tagasi tüdrukule sünnipäevaks kirjutasin, läks suvel plaadile. Oli kummaline ja uhke oma loomingut poeriiulitel teiste lugudega reas seismas. Kolmandaks, otsustasin, et tuulutan enda mõtteid ja vaimu, läksin uuesti ülikooli, õppima küll totaalselt erinevat ala kui enne, kuid siiski endale väga südamelähedast ja keskkooliaegset lemmikut. Olen väga rahul ja püsin oma asjadega kenasti reel. Kuigi on juba detsember, tunnen sisimas, et sellel aastal on veel midagi varuks, loodetavasti midagi head ja ma saan minna heade mälestustega uude, 2012. aastasse.
Dakiblogi lugejatele soovin kaunist jõuluaega, soovide täitumist ja muinasjuttudesse uskumist! Ja kõige suuremad kallistused saadan kõige kaunima nimega tütarlapsele – Emilianale!:)
Mina olen pisi-pisi,
ära minult salmi küsi.
A raamatu loosimises osaleks küll 🙂
Uu, raamatud. Selle varjus võib toredaks sündmuseks pidada seda, et ma lõpuks ometi viitsisin kevadel teise raamaturiiuli ära värvida ja koju vedada. Nüüd on raamatutel ilusti ruumi ja nad on v ä r v i d e järgi sorteeritud! Jeei.
Tegelikult tuleb mu selle aasta kõige olulisemateks ja paremateks ja tähtsamateks sündmusteks lugeda muidugi kahe suure unistuse täitumist.
Esimeseks neist see, et kolisime Elukaga kokku. Üle kivide ja kändude, minu egoismi arvestades, aga siiski edukalt. Nüüd olemegi päris perekond.
Teine, minu jaoks sama oluline, on see, et sain oma unistuste töö, mida viimased aasta aega luuranud olen. Mõnikord lihtsalt läheb elus kõik täpselt nii, nagu peab.
Hea aasta on olnud!
Aa, ja kultuurisündmuse luurajatele soovitan Pärnu Endla teatri “Põletus”t, raudselt selle aasta parim, mida mul on õnnestunud näha.
Mormelar.
Juba ootasingi seda kingitustesadu 🙂 Eelmine aasta ei osanud, suutnud ega julgenud midagi kirjutada. See aasta on juba selles mõttes eriline ja meeldejääv!
See aasta oli uute sihtide seadmise aasta. Minu pisikest maailma raputas kõhubeebi ilmumine meie ellu juuni alguses ning seoses temaga ka kõik järgnevad otsused ja elumuutused. Lõpuks, üle 4 aasta, tulin tagasi koju (Eestisse) ning sättisin end sisse armsasse Tartusse. Mõnus.
Nüüd ootan detsembrikuu pühasid, mida saab veeta üle pika aja kõikide kõige paremate inimestega. Tuleb hea ja ilus aeg! Loodan ikka lund ka näha, mida kõik eelnevad aastad on rohkelt pakkunud ning mida olen nii igatsenud.
Kõikidele soovin rahulikku ja mõnusat tulevat pühade aega!
Dakile jõudu ja jaksu toreda blogi pidamisel ning pisikese kasvatamisel 🙂
2011 aastast teevad laheda ja meeldejääva aasta mu sõbrad ja perekond.
Nagu kaikaga lõi sel kevadel pähe arusaamine, et mind ümbritsevad maailma kõige lahedamad inimesed. Seda, et ma neile meeldin, ei suuda siiamaani päris hästi uskuda.
Eneseleidmine aasta oli ka. Raske, aga ilus 🙂
Dakiblogi on lahe! Soovin Sulle ja Su perele meeleolukat pühadeaega!
Tere Dakile ja kõigile tema elu jälgijatele!
On olnud väga tore aasta, kuigi suurem osa sellest kulges sõna otseses mõttes kulgedes, sest minu kõhus elas üks tore poiss. Augustikuus otsustas ta maailmaga tutvuma tulla. Poisid on ikka nii teisest klassist kui tüdrukud. Aga ma ei taha siin titajuttu rääkida, sellest kirjutab meile Daki ise 🙂
Hmm…
Imeline sügis on olnud, enneolematu! Need värvid ja soojus, seda ei ammuta endasse just igal aastal!
Olen õppinud endaga hästi läbi saama. See on suur samm edasi!
Olen lugenud rohkem raamatuid kui kogu oma elu jooksul kokku. Hakanud vaatama lisaks punasele ka teisi värvi riideid.
Pisarateni naernud.
Tundnud siirast rõõmu väikestest asjadest.
Leidnud oma ellu ilusahingelisi inimesi.
Armastanud.
Olnud olemas.
Ning mida kõike veel detsember endaga kaasa võib tuua!?!
Sel aastal tulevad jõulud teisiti. Kohe kindlasti!
Ja teile, Dakiblogi armsad sõbrad, teate ju küll seda ütlust: kes kirjutab, see kaua elab!
Dakilisi pühi teile!
Nii nagu mitmetel eelkõnelejatelgi, on olnud sisemise rahu leidmise ning kojujõudmise aasta. Praegu on väga kindel tunne, et suudan olla õnnelik just siin ja praegu, selleks ei ole vaja enam maailma ekstreemsusi avastada. Suur osa sellest rahunemisest on kõhubeebil, keda olen pool aastat endaga kaasas kandnud. Nii et uude aastasse saab minna kulmineeruva ootusärevusega 🙂
Tänan Dakit kõigi nende mõnusate, humoorikate ja ka meeleheitlikemate sissekannete eest, mis on paljusid selle aastat päevi ilmestanud ja loodan, et need kirjutamispuhangud ei jäta sind ka järgmisel aastal maha! Seda enam, et ees ootavad ajad, kui iseenese loomingulisus eeldatavalt mõneks ajaks “lukku” pannakse ja tuleb keskenduda argielust läbi kroolimisele. Saab siis vähemalt teistegi kirjutistega ennast tuulutamas käia 🙂
Kaunist ja head!
Nii põnev on lugeda, missugune on see aasta teistele olnud 🙂 Väga tore üleskutse seega!
Minu jaoks oli see aasta tõeline õppimise ja kasvamise aeg, hakkasin paljudest asjadest teistmoodi aru saama. Võtsin vastu igasuguseid suuri otsuseid, olin palju haige, olin palju segaduses ja ebakindel, aga sellised olukorrad panevadki end otsima ja vastuseid leidma. Lõpuks ikkagi suund sellele, mida armastad 🙂
Ja minu kodus on nüüd kõik teistmoodi, sest ma ei ela enam üksinda ja see on kirjeldamatu rõõm kõiki neid pisiasju kellegi armsaga jagada IGA PÄEV ja kogu aeg :))
Tõeliselt põnevaks läheb minu elus kevadel, kui kool ametlikult ka läbi saab.. mis edasi eks näis.
Ah jaa! 2011 oli ju kõige toredam ja erines eelmistes üldises plaanis seetõttu, et kõikvõimalikku kultuuri toodi kulisside tagant nähtavale ja sai nii palju toredatel üritustel käidud!!!
Teistele soovin samuti julgust südame häält kuulata ja sellele vastavalt oma elus kõik sättida, tulemuseks palju õnnestumisi ja rõõõõõõõõõõmu, mis muud 🙂
Raamatud mulle meeldivad 😉
Ja Su blogi lugeja olen kah kaua kaua juba.
Aga.
Et see praegune aasta?
No see praegune aasta on üks paremaid mu senises elus. Ja loodan, et aina ilusamaks läheb. Kevadel alanud eufooria on asendunud rauge ja rahuliku oleskeluga, aga ma olen maru rahul. Kui nüüd tööalaselt ka saaks uued tuuled puhuma, siis oleks elu päris päris lill.
Lumiseid jõule ja ilusat uut ja kõik need muud head soovid!
2011 – edukas abielu algus, edukas kooli (karjääri) algus, edukas sauna algus, edukas suvikõrvitsa saagi algus. Väga edukate alguste aasta.
Rõõmsaid jõule ja edukat uut aastat!
Piia
Rrrrrraaamatud…. Mmm… Seega, 2011. aastal sain sisse ülikooli, tasuta magistrantuuri kohale. See oli väga meeldiv üllatus, kui järsku, alles pärast sisseastumiseksameid (või vahetult enne neid, ei mäleta enam suures ärevustuhinas) sain teada, et sisse saavad kõik vajalikud punktid saanud. Punktid sain, /check/, sisse sain /check/, hiljem avastasin, et oleksin vana süsteemi järgi ka tasuta kohale saanud /check, väike sabakergitus/.
Hilisemast oli väga tore üllatus, kui isa teatas, et otsigu ma auto omale, et ei peaks igaveses edelaraudtee-orjuses elama. Saingi. Ka ühe möirava eluka, küttekuluga olen siiani ikka väga rahul. Avastasin mh ka, et mulle järsku diiselautod on meeldima hakanud (hah, naisterahvale, 22), samuti midagi, millele mõelda, kui kooliasjadest kõrini saab ning on vaja tuju tõsta. Kui koolis paha päev on, lähen oma hõbe-tibu juurde, silitan luuki ja mõtlen ilusaid mõtteid. Kohutavalt materiaalne, ma tean, aga see on mu esimene auto!
Lugejatele soovin seda, mida isegi tahan – et nende lähedasi ja neid endid tervis ei jätaks, ja kui on jätnud, siis et see ruttu tagasi tuleks!
Hästi vahva algatus!
Minu aasta on olnud muutusterohkem kui viimased neli aastat kokku. Algas ta küll viletsalt, lausa nii, et ühel hetkel pidin tervet oma elu uuesti üles ehitama hakkama, aga tänu sõpradele, kes mind sel ajal ümbritsesid, sain üllatavalt kiiresti jälle kindla pinna jalge alla. Nüüdseks elan jube armsas puumajas oma õe&kolme kassiga, mul on stabiilne töökoht ning ma jätkan edukalt õpinguid, mis omal ajal pooleli jäid ning mille uuesti alustamine minult nii palju julgust nõudis.
Hetkel panevad mu südame põksuma jõulukaunistused, eriti valged tuled raagus õunapuuokstel, mida ma inimeste aedade najal kõõludes õhtuti imetlen. Sulle ja teistelegi soovin enda ümber sama palju ilusat!
Heleene
Minu muutused ja rõõmud on seotud perega. Poiss läks jalka trenni ja talle meeldib seal (eelmisel aastal ei meeldinud). Naine on muutnud oma otsust enda maja ja aia soetamise suhtes (varem ei tahtnud mõeldagi, nüüd aga vaat, et unistab). Ise olen oma vanusega (või pigem mitte noorusega) rahujalal 😀
Tere!
Minu arvates on ka väga tore lugeda kõikide kommenteerijate kordaminekuid ja õnnestumisi, nii tore, et on palju inimesi, kes on suutnud oma elu elada nii, et nad ise selle kõige sees on rahul ning ei pakata kibestumisest ega vihast.. Kuna olen pidev lugeja ja tihti silman ka kommentaare, siis siiani on jäänud mulje, et see on väga turvaline keskkond jagamaks ka oma mitte-õnnestumisi ja muresid ning küsimusi ning see on igati tervitatav.
Minu jaoks oli ka see pigem eneseleidmise aasta, hindasin palju asju ringi, nii enda sees kui ka väljaspool. Tundin pidevalt sellist “midagi uue õppimise soovi”, mitte ainult akadeemilises mõttes, vaid just igapäevaelus. Näiteks hakkasin taimi kasvatama, maalima, joogat õppima (see paganas on siiani veel mu jaoks nii raske), samuti võibolla koos vanusega tekkis suur isu kõike ISE teha, meisterdada lillepotte ning maalida kompottide tarvis purgikesi ning neid kaunistada ning kõige selle läbi leidsin ka ülikoolis ala, mis mu südame kõvasti tuksuma paneb ning ma siiralt tunnen – et just seda ma tahan! ning asusingi hoolikalt taas tudeerima. Iga päev püüan saada paremaks inimeseks ja eelkõige olla õnnelik kõige selle sees, mis ma teen, näen ja olen.
Ja just seda ma soovin ka kõigile Daki blogi lugejatele, julgust viia sisse muutusi, kui tunned, et seda on tarvis. Julgust teha neid asju, mis teevad õnnelikuks (tean, et alati pole see lihtne) ning julgust võtta vastutust ning ulatada käsi abavajajale ja julgust öelda kaaskodanikele ka ilusaid asju.
Samuti tahan tänada Dakit, sest see blogi on tihti suurepärane meelelahutaja ning teisest küljest tood Sa siin välja nii elulised probleemid ja küsimused millele ma usun, paljud naised vastuseid otsivad ning siin üheskoos on ikka kergem arutleda!
Rõõmurohket aastalõppu ning palju kordaminekuid uueks aastaks,
2011 aastat ei eksisteerinud minu jaoks.
Objektiivselt vaadates ma siiski tegin mõningaid asju, reisisn kevadel, veetsin suve välismaal, tutvusin uute inimestega ja tegin mõningaid projekte. Aga kõik möödus tumehallis depressioonihägus, kaotasin võime rõõmu tunda neist asjadest mida ma tegin ja kaotasin iseesnda. See hägu algas juba 2010 aasta keskel, aga 2011 oli depressiooni kõrgaeg.
Septembri keskel alustasin raviga ja nüüd tunnen, et vaikselt hakkan ma juba maailma selgema pilguga tajuma ja ennast üles leidma selle kurvameelsuse ja väsimuse teki alt.
Loodan, et 2012 aastal olen depressiooni seljatanud ja saan uuesti elama hakata 🙂
Mul pole vaja pikalt möelda, miks 2011 on eriline aasta – augustis sündis minu pisike tütar!
Soovin köigile ilusat jöuluaega 🙂
Sel aastal sai ette võetud üks meeldejääv reis. Alustasime Torontost ja lõpetasime Atlantas. Reisi haripunkt oli loomulikult New Yorkis veedetud nädal. Minu esimene reis Ameerikasse!
Epu esimesed 2 Ameerika raamatut on loomulikult läbi loetud, hästi tore oleks võita 3. osa 🙂
Teine mainimist väärt sündmus sellel aastal oli kassi soetamine. Aasta tagasi veel arvasin, et karvutud kassid ei ole kassid, aga mida rohkem nendega kokku puutusin ja neist lugesin, jõudsin arusaamisele, et see just ongi minu jaoks õige kass. Nüüd ongi kodus selline kaisukas.
Uueks aastaks soovin kõigile uusi avastusi!
Minu jaoks oli 2011. aasta ühest küljest üks kõige raskemaid ja keerulisemaid, kuid nii mõneski mõttes tagantjärele siiski väga hea aasta.
Raskeks tegid asja probleemid sõpruskonnas, vanaema surm (mis saabus õnnetuse tagajärjel ning seega väga ootamatult), probleemid perekonnas ning peaaegu 5-aastase suhte purunemine. Ning selle kõige tulemusena mõneks ajaks üheks katkiseks nurgas värisevaks tombuks muutumine. Ees seisavad veel uue elukoha otsingud ja kolimine.
Kuid olnud on ka absoluutselt imeilusaid ja fantastilisi hetki. Ka on selle aasta jooksul saabunud mõistmine, et kui palju toredaid inimesi mu ümber tegelikult on ning kui väga mind armastatakse.
Lisaks ka isiklik areng. Raskustest läbi kõndimine lihtsalt sundis endale otsa vaatama ja nägema, et kes ma tegelikult olen ning mida ma tegelikult tahan. Eks selles osas on veel muidugi pikk tee minna, aga vähemalt ma olen teel. Iga päevaga tunnen end üha enam iseendana ning see on kirjeldamatult hea.
Näedsasiis, eelmisel aastal katsusin ka loosiõnne, kuid ei trehvanud… vaatame-vaatame, kuidas sel aastal 🙂
Muidugi au ja kiitus Sulle, sest väga kihvt ettevõtmine on Sul käsil ja Su blogi üleüldse on vägagi kihvt lugemine 🙂
Minu 2011 oli ühe eluetapi lõpp ja teise algus. Südant paneb kiiremini põksuma töine elu, mis pungitab väljakutsetest ning eneseteostusest. Teine suur algus on mu trenniskäimine 🙂 Inimkonnale väike samm, kuid Tiinale suur 🙂
Kaunist jõuluootust, tulevat pühadeaega ning võrratut aastat 2012!
Selle aasta üks erilisemaid sündmusi oli minu neljanda lapse sünd.Ta sündis nimelt sõna otseses mõttes õnnesärgis ehk lootekott oli vestina seljas.Ämma emand ütles ,et õnnelikud on need ämmaemandad kes oma töö jooksul sellist asja näevad.Meie hüüame oma tibu Õnne Ingliks 🙂
Minu jaoks oli ka 2011. aasta üsna eriline ja muutusterohke.
Seoses ülikooli minekuga asusin uude kohta ja omaette ning sõpradest eelame elama, kuid olen kenasti sisse elanud ning kõige uue ja huvitava üle väga rõõmus.
2011. aastast tulevad meelde mitmed väga erilised momendid: keskkooli lõpetamine, noorte tantsu- ja laulupidu, kus sai ka ise osaletud, reis sõbrannaga Londonisse, mis oli ka ühtlasi esimene iseseisev reis. Aastale pani väga ilusa punkti üks järjekordne reis Inglismaale, seoses noorteprojektiga. See nädal oli kindlasti üks erilisemaid, vaheldusrikkamaid viimase aja jooksul, sest tutvusin seal tohutult paljude eriliste inimestega, kellega koos sai veedetud see unustamatu nädal.
Soovin kõikidele ikka palju rõõmu ja rahu südamesse!
Õnnemängudes ja loteriis mul tavaliselt ei vea, see eest on vedanud armastuses.
2011 aasta oli muutuste aasta. Veebruaris läbisin edukalt konkursi ja nüüd on mul väga vahva töökoht ilusas mõisas. Algus oli väga raske, sest juurde tuli palju uusi ülesandeid ja kohustusi. Aga ma jäin ellu ja nüüd saavad tööasjad minna ainult paremaks.
Kurbi sündmusi oli ka. Üks väike olevus sai enne ingliks, kui üldse sündida jõudis. Kurbusest aitasid üle saada väga head sõbrad. Aitäh neile. See on kõige suurem õnn, kui sul on toetav pere ja suurepärased sõbrad. Kauneid jõule kõigile! 🙂
Mööduv aasta oli minu jaoks kõige suuremate muutustega aasta kogu mu senise elu jooksul. Kõik pöördus pea peale ning muutusid minu elulised vajadused. Tunnistasin enesele lõpuks ometi, et minu 7 a kestnud abielu oli võlts. Ning võttes kuulda oma südame häält ja sõnumeid unenägudest, kirjutasin värisevi käsi oma lapsepõlvesõbrale, kellest polnud kuulnud 15 aastat. Ja siin on siis tulemus – leidsin oma elu armastuse. Kogesin mõne kohtumisega rohkem kui kogu oma möödunud 33 eluaasta jooksul kokku. Ning igale temaga koos läbielatud hetkele mõtlemine paneb mu südame tugevamalt tuksuma. Olen leidnud armastuse, sõpruse, rahu ja enesekindluse. Suudan taas areneda.
Aitäh kirjastusele toredate lugemiselamuste eest! Kaunist aasta lõppu kõigile!
Mööduv aasta oli (on siiani) väga sündmusterohke ja keeruline. Palju pettumusi, raskusi. Vahel ei saagi aru, kuhu mind nüüd sellega suunatakse. Aga ma annan endast parima, et need takistused ületada, sest KUHUGI see kõik peab ju viima… Eluraskuste kõrval pean aga tunnistama, et pere ja sõbrad on need kõige kallimad, kes leevendavad muresid!
Katsetan ka oma loosiõnnega 🙂
2011. aasta jääb mulle meelde kui eneseületamise aasta. Sain jagu kaua kestnud madalseisust, mis lõppes depressiooni diagnoosimisega. Võib tunduda tühisena kõiksugu säravate sündmuste kõrval, kuid võidud iseenda üle on need kõige magusamad! 😉
Oi, mis head auhinnad.
Lõppevast aastast jääb vast kõige positiivsemana meelde õpingute alustamine väga põneval ja südamelähedasel alal.
Lõppeval aastal sain minagi esmakordselt emaks. Tähtis sündmus oli septembrikuus ja Sinu blogi on minu jaoks veidi kui projektsioon tulevikku :))) Mina olen kindlasti üks neist kes titehoiatusega sissekandeid 100% loeb!
Tore lugeda teiste kordaminekuid ja seda, et lapsi tuli nii palju! Minu kõige meeldejäävam hetk tuli siis, kui sain teada, et ootan last. Ja see ime peaks juhtuma järgmise aasta mais (heh, loen et Riina on mu saatusekaaslane 🙂 ) Daki, Sinu blogi ja eriti lastepostitused on nii vahvad, valmistavad mind natukene ette 🙂
Tuleb tunnistada, et 2011. aasta jääb meelde pigem oma negatiivse ja murederohke küljega. Aga eks neid aegu peab ka olema – mis ei tapa, teeb ju tugevaks 🙂 Üks asi meenub siiski. Olen hakanud rohkem süvenema inimestesse enda ümber. Muidugi käivad sinna alla pere ja lähedasemad sõbrad, aga lisaks olen viimasel ajal leidnud enda ümbert nii palju huvitavaid ja vahvaid inimesi, keda tean ja kohtan igapäevaselt juba aastaid, aga lähemalt tundma õppinud olen alles nüüd. Tutvusringkond on küll samas suurusjärgus, aga see-eest palju kvaliteetsem, hubasem ja kuidagi rohkem “oma”. 🙂
Võrreldes eelmise aasta suurimate rõõmudega – teine laps ja päris oma kodu – jääb see aasta üsna lahjaks. Aga siiski – suvine (säästu)remondimaraton oli meie jaoks suur ettevõtmine ja kodu on nüüd hulka ilusam.
Muidu oli pigem vaikne ja rahulik aasta. Oli nii muresid ja rõõme, viimaseid õnneks ikka palju rohkem.
2011 on olnud minu jaoks muutuste aasta, samuti ka enesearengu aasta. Ja seda positiivses valguses.
Tegin lõpu pealinnas elamisele ja töötamisele ning kolisin tagasi maale, tühjaks jäänud vanaema majja elama. Kuid et igav ei hakkaks alustasin uuesti ka kooliteed kahes koolis.
Maal on kõik ilus ja murevaba, isegi see tegelikult, kuidas öösel ei saa (loe: ei julge) magama minna, sest kükitan tugitoolil ning vaatan, kuidas kass hiirega mängib.
Lisaks olen leidnud üles suurema isetegemise kire. Varem on alati meeldinud süüa valmistada, kuid juurde on tulnud ka küpsetamine. Leiva küpsetamine on veel eriti hea tegevus. Ja nüüd, pimedamatel õhtutel, on ka väga mõnus teha näputööd.
Nonii, tõmban ka loosiratta käima :). Minu jaoks on aasta 2011 eriline kahel põhjusel: alustasin kooselu Minu Inimesega ja kirjutasin lõpuks ometi valmis magistritöö. Lõppematul hulgal pisikesi rõõme ja muresid mahtus aastasse ka, ilma nendeta oleks elu tühi ja igav.
Soovin kõigile usku endasse ja sisemist tugevust ning rahu. Mitte ainult jõuludeks, vaid kogu aeg ja kogu ajaks.
Mulle ka meeldivad raamatud!
2011 aasta oli tore selle poolest, et ma lõpetasin magistriõpingud, läksin kooli tööle ning tegin juhiload (ilma lisatundideta sain hakkama!).
Paar negatiivset südmust on ka olnud: tegin autoga oma esimese avarii ja parima sõbranna perel põles maja maha.
Ise olen 2011. aastal väga tubli olnud ja vääriksin kindlasti mõnda auhinda 🙂 Jõuluvaheajal on mul aega lugeda 😉
Iga aasta on omamoodi eriline, pole ka 2011 selles suhtes erand. Oli paremaid ja halvemaid momente, selliseid, mis toovad naeratuse näole ja selliseid, mis panevad hoopis hambaid krigistama.
Meeldejäävamad sündmused on kindlasti väike samm edasi haridusteel ja töökohavahetus. Kaks toredat sõbrannat-tuttavat on nüüd emmed, mis laseb mulgi heita pilgu titemajanduse maailma (lisaks Dakiblogi titepostitustele, mida ma huviga loen, mis siis, et mul pole tittetega mingit erilist kogemust:)). Igapäevaselt sai nutta, naerda, armastada ja vihata- nii nagu elu olema peabki.
Soovin kõigile rõõmu, rahu ja… et teil kunagi igav ei hakkaks! 🙂
Njaa, alustama peaks ehk sellest, et juba üpris aasta algusest olen aegajalt plaaninud siin sõna võtta, aga alati on see edasi lükkunud. Nüüd siis suurepärane põhjus kommenteerida 🙂
Nimelt olen sellest saati, kui avastasin, et beebiootel oled, sinuga sügavat ühtekuuluvust tundnud :)) Mina olen see, kes beebipostitusi pikisilmi ootab, eriti, kuna meie beebidel on vaid 8 -päevane sünni vahe (Emiliana siis veits vanem). Kuigi meie ise, meie ootuseaeg ja beebid on üpris erinevad, on meie rõõmud samad. Ja sa oskad seda kõike nii hästi kirja panna.
Suurimad muutused ongi toimunud seoses beebiga – muutused minu hinges ja mu ümber – maailm on täiesti uus. Ning naudin kolme inimese pereks kasvamist.
2011 oli minu jaoks ilmselt kõige raskem, kõige segasem ja kõige kirevam aasta siiamaani. Omamoodi suurekskasvamise ja eneseavastamise (ja -ületamise) aeg. Sõbrad ja pere on need, kes alati naeratama suudavad panna ja muutuvad vist küll iga aastaga ainult toredamateks ja olulisemaks. Südame on põksuma pannud palju ilusaid asju, näiteks mõned väga head raamatud ja filmid, armumine, maailma avastamine ja uute kohtade ja inimeste tundma õppimine. Ja aasta lõpuks olen rahul ja õnnelik 🙂
Palju rõõmu ja ilusaid hetki uude aastasse kõigile 😉
Tere!
Loen ka dakiblogi suure huviga. Mina liitusid lugejatega umbes siis, kui hakkasid last ootama. Mul omal on kaks last, 7 ja 4, aga ikkagi on ka see titeaeg minu jaoks veel põnev. Nostalgiline. Natuke ajab titeisu peale ka 🙂 Ehkki sa kirjutad nii eluliselt, et vahepeal meenuvad endalegi need unetud-unetud ööd…
Minu aasta on olnud üsna keskmine. Üks peamine märksõna on kolimine uude, ruumikamasse koju ja suur rahulolu sellega, ehkki kõik on veel üsna ligadi-logadi. Aga ikkagi on nii mõnus.
Kurvema poole pealt on kogu meie pere aastat mõjutanud 4-aastase poja külma-aja köhaperioodid, millele keegi ole osanud veel seletust leida. Nüüd jälle juba mõned päevad kodus, muudkui köhib. Koos sellega muidugi jälle unetud ööd… Ja nii kuni kevadeni välja. Kui ma eelmisel talvel olin lihtsalt hullumas ahastusest, siis sel aastal olen leppimas. Ja lootmas, et küll ta ükskord sellest välja kasvab.
Õnneks on töö selline, et saan seda ka kodus teha – muidu ma küll ei kujutaks ette, kuidas meie pere üldse funktsioneeriks.
Ilusat aasta lõppu kõigile, eriti mõnusale meelelahutajale Dakile ja tema perele!
Kokkuvõtet sellest aastast on kuidagi eriti keeruline teha: on olnud häid hetki ja on olnud keerulisemaid hetki, samas ei ole olnud sellist üht-suurt-säravat.
Võibolla kõik need sündinud piigad ja poisid, kes muudkui kasvavad ja maailmale rõõmu toovad.
Tere!
Mõtlesin tükk aega, mis oli see kõige-kõige sellel aastal. Vastuoluline aasta oli. Rutiinne (mitte et selles midagi halba oleks), olen peale mitut aastat kodus jälle tagasi 9-17 tööl (aga see on väsitav). Teisest küljest hindan ma nüüd palju rohkem neid hetki, mida saan koos oma lähedastega veeta (sest seda aega on nii vastikult vähe). Mehega tekkis aasta jooksul palju lahkarvamusi ja solvumisi. Õnneks oleme suutnud ennast ikkagi alati kokku võtta ja leppida ja loodame, et oskame ennast parandada. Sest tegelikult me ikkagi armastame üksteist… Rutiinist tõid mind välja neli ilusat reisi. Ja muidugi lapsed! Ma olen nii õnnelik, et nad olemas on et neid on just kaks.
Tere!
2011 on olnud täis ilusaid ja vähem-ilusaid hetki ning emotsioone. Halba ei meenuta – ainult head!:) Seega – minu kaks kevadist reisi Inglismaale, mis tõid kaasa meeldivaid üllatusi ja ootamatuid pöördeid tundeelus;) ; suvi täis mitmeid “esimesi kordi” – rabajärves ujumine, rannas ööbimine jpm. Aga… see kõikse meeldejäävam, südame põksuma panev sündmus juhtus ühel juunikuu ööl, mil kohtasin inimest, kellest on nüüd, pool aastat hiljem saanud “minu inimene”. Pisut naljakas on tõsiasi, et samal päeval olin oma sõpradele andnud teada minu kindlast otsusest mitte käia kohtamistel ja “üleüldse olen ma nüüd vanatüdruk!” Ma ei hakka siin lahti seletama, mis mind selle otsuseni viis, aga südames oli selle koha pealt rahu ja kindel teadmine, et nii ma tunnen ja nii ta on! Mõni tund hiljem kohtasin kena noormeest ja minu vanatüdrukuks-olemise plaan lendas kõrges kaares vastu taevast. Sõbrad ikka aeg-ajalt irvitavad, et kuidas vanapiiga elu siis ka tundub…
Nii et jälle üks eluline näide – asjad juhtuvad just siis, kui sa seda kõige vähem ootad.
Tere,
2011 aasta on meie perele tõsiselt üllatusterohke aasta olnud. Võib öelda, et meie pere avaldamata soovid on iseenesest täitunud.
Ilusaid hetkeid on meil palju olnud. Näiteks meie poja esimene sünnipäev. Üllatus, et pere juurdekasv on tulemas. Võib öelda, et iga hommik hakkab kenasti ning selle kinnituseks on iga õhtu imeline, mille veedame ühiselt laua taga.
Meie perekond sai 2011. aastal tõeliseks perekonnaks! See ongi kõige parem sündmus selle aasta jooksul.
No otse kibeleb kirjutama.. Ja kui juba kibeleb, siis tuleb see asi käsile võtta:)
Aasta 2011.. Algus oli suurepärane, avastasin end aasta esimestel tundidel kõige kallimatega tünnisaunast, varbad kipra tõmbunud ja tuju ülevamast ülevam. Terve jaanuar oli ülev..
Sellele järgnes mu sünnikuu. Ilus, aga tavaliselt nii raske aeg. Mitte sel aastal. Sain sünnipäevakingituseks läbimatud teed, kinnikülmunud veetorud, tühja külmkapi, lumejoogivee, kuldse ilma, meeletult õnnitlusi igast võimalikust suunast (välja arvatud postkastist, sest need kinnituisanud teed..), iga-aastase pisukese lumelangemisehetke, kallid olid minuga, süda laulis, hing oli rahul. Mu teadliku elu esimene kibeduseta sünnipäev.. Selle päeva tunne on minusse kinni jäänud ja saadab mind siiani.
Suvi – elasin kohas, mis oli kui unistus ja tegin sealsamas säärast tööd, et isegi praegu sellele mõeldes väsin täiesti ära. Siinkohal edastan kiidusõnad kõigile turismiga tegelejatele, kes sealjuures on suutnud säilitada närvi, tervist ja elurõõmu. Mina puhkasin nelja kuu jooksul täpselt kaks päeva ja need veetsin kah autoroolis. Sellele järgnes..
..mu lemmikaastaaeg sügis, millest ei suutnudki rõõmu tunda tänu üleväsimusele ja unehäiretele. Ja kui julgeks tunnistada, siis oli vist ikka stressiloom ka kuskil peidus. Mõistuse juures hoidis mind unistus OMA KODUST..
No kui tihti ikka inimene elus kaikaga pähe saab, nähes suvalist majapilti ja tunda tõelist äratundmisrõõmu. Oma kodu..
Kohal käies sai tundest teadmine.
Aga töö oli otsa saanud ja näpud hakkasid kaukapõhja kraapima.
Uus, huvitav ja vaheldusrikas töö leidis mind täpselt siis kui seda kõige rohkem vaja oli. Unistus sai tiivad ja reaalse värvi.
Ma saadan selle aasta ära teadmisega, et kevadeks on loodetavasti meie pere suur unistus täitunud, sest teate, asjad juhtuvad. Niisama lihtsalt. Nii head kui halvad.
Dakile ja kõigile teistele ma sooviksingi seda, et neid juhtumusi oleks rohkem.
Juhtugu teiega häid asju!
Hei Daki ja kõik lugejad!
hinge võtab soojaks, kui lugeda, mis kõik ilus sel aastal inimestega juhtunud on. millegipärast on palju sellest seotud titadega. ka minu aasta südantpõksutavam suursündmus tuleb samast vallast. nimelt aasta keskel sain teada, et olen saamas õeks. alguses peksis süda küll hirmust ja pelgusest, et mina enam oluline ei ole. kuid nüüd on vähem kui kuu aega ootusärevust veel jäänud, enne kui venna siia ilma tuleb, ning mina tunnen endas avanevat täiesti teist hoolimise dimensiooni, mis senini avastamata olnud on.
isikliku eneseteostuse kõrghetk oli see, kui sain esmakordselt avaldatud ühes kirjandusajakirjas. seegi põksutas südant ning julgustas jätkama juba valitud teel.
ja eks inimesed mu ümber on samuti selle aasta parim osa olnud. kogu nendega veedetud aeg on olnud kvaliteetaeg ning sellest aastast võtan ma kindlasti kaasa kuhjaga kalleid mälestusi.
Dakit tahaksin esmalt tänada vaimustava blogi pidamise ning isiklike asjade jagamise eest (nendest kogemustest ja raskuste ületamisest lugemine teeb endalgi olemise pisut kindlamaks – et on võimalik) ja muidugi kogu huumorivaramu eest, mida postitused sisaldavad.
kõike head ja toredat ning päikselist ja sooja ja parajalt karget jõulu kõigile & edu uuel aastal!
2011. aastal sain endale auto! häid pühi kõigile!
Selle aasta vahvad hetked on olnud eelkõige pere keskel. Meie varsti kaheseks saav neiu hakkas suvel rääkima ja nüüd ta tuleb kallistama ning ütleb: “Emme – nii armas!” või “Issi kallis, mina armastab.”
Hoian ikka Su blogil silma peal ja alati leidub mõnusat lugemist! Aitäh!
Kaunist advendiaega!
Hmm, tõesti on palju üsna värskeid või tulevasi emmesid lugejate hulgas, tuleb välja. Mina olen üks titekaugemaid tsikke üldse, aga samas on ka lapseteemalised postitused nii huvitavad ja naljakad, et loen neid ikka. Aga tundub, et enamikel kommenteerijatel on olnud lausa kadedusttekitavalt tore aasta väikeste isiklike saavutuste, armastuse leidmise või lapseootuse tõttu..
Minule 2011 suuri muutusi ei toonud, ei teagi, kas see on halb või hea. Võib-olla ongi aeg stabiilsuseks. Kuigi sisimas igatsen mingit raputust ja pööret jälle. Pigem oli kurb aasta, kaotasin vanaema ja ühe hää sõbra. Aga samas sain ka mitu uut toredat sõpra-tuttavat ja just neid mul vaja oligi, et elu kirjum ja mõnusam oleks. Sügisel võtsin end kokku ja läksin esimest korda elus rahvatantsutrenni – olin seda ammu teha tahtnud. Ja väääga lahe on, sport, tants ja naeruteraapia kõik koos!
Helgust ja mõtteselgust! Oleme hääd! 🙂
2011. a tundub tagasivaates esmapilgul üpris sündmustevaene. Ometi toimusid suured muutused. Otsustasin, millega edaspidi leiba tahan teenida, läksin õppima ning seoses sellega kolisin uude linna. Aasta alguses ei oleks ma osanud uneski näha, et olen täna siin, kus olen. Ja sealjuures väga rahul. 🙂
Kõigile rahulikku jõuluootust!