Mul on lugemisvõlg taevani. Ja sellega seoses ka kirjutamisvõlg, sest olen Epule lubanud, et kirjutan kahest Petrone Printi uuest raamatust. Raamatud sain juba suve lõpus, aga lugemine on, jah, soiku jäänud. Igal juhul, nüüd õiendan pool võlast.
Lugesin “Aja lugude” sarja raamatut “Projektilaps Pärnust”, kus Kati Murutar lahkab oma lapsepõlve ning portreteerib enda läbi 1970.-80ndaid aastaid Nõukogude Eestis. “Projektilaps” tekitas mus nii palju segaseid emotsioone, ei oskagi neid kohe otsast harutama hakata.
Ma olen Katiga mõnel korral kokku puutunud. Kunagi kirjutasime me koos tema (ja Inga Raitari ja Aita Kiviga) raamatu “Seiklus neljale”. Siis kohtusime, kui käisin temaga Naiste jaoks lugu tegemas. Ja mõnel korral vist veel. Ma mäletan, et kui ma teda esimest korda nägin, siis ma natuke kartsin – noh, kogu see meedias kujunenud pilt temast – ja ma olin ääretult üllatunud, et tegu on nii toreda inimesega. Praegu sellele mõeldes tunnen ma piinlikkust, et mul eelarvamused olid.
Jah, Kati on loodusjõud, väega naine. Ta teeb teinekord asju nii, et laiem üldsus ei pruugi seda mõista, aga ta süda on nii õiges kohas. Ja nagu kõik me ülejäänudki, tahab ta teha oma väikseid asju – kirjutada, loomi kasvatada, talus möllatada, armastada ja olla armastatud.
Tema lapsepõlvelugu avas natuke seda, miks Kati on kujunenud just selliseks, nagu ta on kujunenud, aga ma ei suuda raputada endalt tunnet, et ta jättis väga palju ütlemata. Mingil põhjusel on tunne, et selle kirjapandud loo taga on veel üks lugu.
Samas ei saa süüdistada raamatut detailivähesuses või kirjutajat enda tagasihoidmises. Emotsioonitult, isegi külmalt laotab Kati lugeja ette võikad faktid oma teismeeast ning ei anna hinnanguid, ei endale ega neile juhtumitele. Küll aga annab ta karme hinnanguid tolleaegsetele meestele, kelle kõrval teised Väega naised end madaldasid, keda poputasid ja süles kandsid. Milleks? küsib Kati. Milleks on naisel vaja üldse mingit sellist loikamit enda kõrvale?
Mehed on mõttetud, sisendas talle vanaema, kellega Kati oli väga lähedane. Ja seda Kati ka terve oma nooruspõlve nägi. Mehed tulid ja läksid, enamasti purjus. Meestel olid karvased rinnad ja lihases jalad, higihais ja puuduvad hambad. Aga ometi leidus nendegi seas pärle, olulisi mehi, kes ei olnudki kõik mõttetud. Kes oskasid “pahkeldada”, kes viisid ekskursioonidele, kes õpetasid. Aga ometi polnud ükski neist päriselt see mees, keda väike Kati kõige enam igatses – isa. Päris isa. Isa, kes teda tahaks, kes temaga olla oskaks, kes temaga olla tahaks. Kelle jaoks ei oleks ta vaid projektilaps.
Suur isa-nimeline tühjus vist haigutabki raamatus. Isast on raamatu alguses päris mitu peatükki. On. Aga see, et tema kohalolu oli isa enda jaoks kohustuslik, et Kati oli saadud suure planeerimise ja võrguheitmise tulemusena, et tegelikult ju isa ikkagi praktiliselt polnud – see kõik jättis jälje. Nii Katisse kui Kati raamatusse.
Sellised on paraku tuhandete eesti naiste saatused. On emad, on vanaemad, on võimukad naised, aga pole isasid. Isad on ära. Isad ei taha lapsi, neid vääksuvaid pampe. Isad tahavad rahus teha tööd ja/või juua. Isad tahavad joosta noorte tüdrukutega baarepidi, isad tahavad vähem kohustusi ja rohkem lõbustusi. Või siis lähevad isad ära ja ei tulegi kunagi tagasi. Lähevad erinevatel põhjustel – erinevatel aegadel ongi olnud erinevad põhjused. Aga selline on paljude eesti naiste saatus. Meesteta saatus. Isadeta saatus.
See oligi vist peamine, mis jäi mulle “Projektilapsest” hinge. See salamisi karjuv igatsus isa järele.
Aga oli helgeid hetki ka, naerdagi sai. Kuigi raamat ei olnud nii mahlakas, nagu on Kati ilukirjanduslikud tekstid, oli ta seda ausam. Vaikne tagasivaade. Kirurgiline kihtide eemaldamine iseendalt, oma minevikult. Ja sellelt ajastult, kus Katil oli õnn või õnnetus suureks sirguda.
7 thoughts on “Kati Murutar “Projektilaps Pärnust””
Ka mul õnnestus mõned aastad tagasi temaga natuke lähemalt tutvuda, kui Pärnusse üht mitmepäevast ratsavõistlust vaatama sõitsime ja tema juures paar päeva peatusime. Tõesti, tegu on erakordse naisterahvaga, kes saab pea kõigega ise hakkama, mitte nagu enamus naisi, kes nende kõikvõimalike asjade jaoks, mida tema igapäevaselt teeb, meest vajavad ja nüüd, alati kui kuulen kedagi teda meediapildi alusel halvustamas, tuleb alati see rusikaga vastu lauda virutamise hetk, et “mida kuradit, te ei tunnegi teda!”
Samas on ta ka väga tore ja hooliv inimene, eriti sügava mulje jättis mulle, kui ta võistlusi vaadates naisvõistlejate suuruse kallal ilkuvad noormehed nii paika pani, et nood seda ilmselt elu lõpuni ei unusta 🙂
Paljud meist ikka võõraste kaitseks välja astuvad…
Jah, isa ja mehed on olulised selles raamatus, aga mind puudutas hoopis ema ja Kati suhte teema. See on selline love-hate suhe, milles on palju teravaid nurki. On asju, mida Kati ilmselt iialgi emale andeks ei anna: juba tema enda sihtotstarbeline sigitamine ja loomulikult Ameerikasse pagemine ja lapselaste ignoreerimine, aga kohati on ka aimata siirast lapselikku imetlust ema suhtes, näiteks edvistamine oma üle-restorani-kõige-ilusama emaga. Ehedat lugupidamist kumab ka tõdemusest, et ema oli hakkamasaaja-tüüp, loomult töörügaja ja tegutseja. Paarist otsetsitaadist (nt stseen saunas, kus ema lavaruumi sisenevat rasedat nähes ütles, et tema ei taha hakata sünnitusabi andma) on näha, et värvikas, mahlakas, spontaanne ja vaimukas väljendumislaad on emal ja Katil ühine.
Tegelikult jäi mulje, et Kati pole õieti siiani sellest üle saanud, et temast mehele minnes emata laps sai ja et ta leinab siiani taga tema ja ema väikest kokkuhoidvat peret ja tunnet, et juhtugu mis tahes, ema on ikka tema poolt. Usun ka, et emal on seda raamtut valus lugeda.
Reklaam töötab.. ma ei oleks üldse huvi tundnud selle raamatu vastu, sest kõik mis ma arvan ongi mingi vildakas eelarvamus meediast.. kahjuks küll.
Aga nüüd see isa teema (mis on kahjuks vist igas teises peres päevakorras) ja siit kommentaarist avastan et emaga ka suhe keeruline, see ilmselt ei saagi lihtne olla kui ema on 2in1.. põnev hakkas igaljuhul küll. Ja alati on tore, kui on kellestki mingi nõme arvamus kujunenud ja siis avastad, et tegelikult on kõik vastupidi 🙂 (teistpidi avastused ei ole ju nii meeldivad haha)
aitäh arvustuse eest, daki! mulle on siiani selle sarja raamatud täitsa meeldinud, nii et nüüd muutsid ehk isegi meedia vaheldusel väga vulgaarseks krutitud autori… intrigeerivaks on vist õige sõna?
Mulle jäi ka raamatust pigem tooni andma ema-tütre suhe. Ja minu jaoks on terve see raamat üks etteheide emale. Et miks sa sellise projekti pidid tegema.
Aga üldiselt on Kati ise ja kirjutaja-Kati minu jaoks kaks erinevat inimest. Päris-Kati on tore. Kirjutaja-Kati on tige. Nii see enamasti tema raamatutes on, Viimnekuu on ikka päris üleni nii õel raamat, et ma alguses täitsa ehmatasin seda lugedes. Ja peab ikka mehel olema kannatust, et jääda naise juurde, kes on sinust nii halvasti raamatus kirjutanud.
Luize, jah, mind üllatas ka, et “Projektilapses” oli ikkagi üsna vähe tigedust.
Eile veel mõtlesin, et ema-Kati suhe, see ju oli ka väga oluline, miks ma seda kirja ei pannud. Ja et on imetlusväärne, kui vähe Kati talle hinnanguid andis – oli ju kohati tegu füüsilise vägivallaga! Ning jah, see imetlus, et vaat milline naine mu ema on! Ja teisalt jälle igatsus tema järele, kes ta hülgas…
Ei, väga keerulised suhtemustrid, pole midagi öelda. Aga samas – nii on vist paljudel…
No maeitea, ta on emale susanud ikka igas raamatus, mille ta kirjutanud on. Kus on temast endast juttu. Keerulised võivad suhtemustrit ju olla, aga peab alles suur kibestumine olema, et nii järjekindlalt “ära teha”.
Sama veider on see, et inimesena on Kati väga lahe. Võinoh, ma pole paar aastat lähemalt nüüd suhelnud temaga, aga varem oli igatahes. Naljakas ja tark ja tegus ja üldse mitte tige inimene. Isiksuse kahestumine, alter ego ilmneb raamatutes?