Kui Mila oli umbes paarikuune, nägin ma unes, et Abikaasa ja tema isa läksid lapsega jalutama. Ma kohtusin nendega hiljem ja vaatasin, et laps on kuidagi teistsugune – kõnnib! Ise veel titt! Silme eest lõi mustaks, vahkviha: “MIDA te mu lapsega tegite?!”
Abikaasa siis häbelikult kohmas: “Kuule jah, ma ei julgenud sulle öelda, aga me õpetasime ta kõndima…”
“Misasja?! Kas sa ka tead, mida see tema seljale teeb! Millal see juhtus?”
“27. septembril…”
Pärast olin ma veel tükk aega vihane ka üles ärgates. No kurat kus on mõnedel ideed! Pole midagi kriipimat, kui beebi, kes on veel juurikafaasis ja liigutab vaid armsalt käsi-jalgu ja teeb vahepeal “lää”, aga kes on äkki kõndima hakanud. Kriipi! Ebaloomulik!
Arvasin, et see on mingi enne. 27. september tuli ja läks, laps õnneks ei hakanud sel kuupäeval kõndima. Hoopis varbaid hakkas suhu toppima.
Aga täna tõstsin ta hetkeks diivanile ja juhtus see.
See on minu imik. Kes tõusis ise seisma. Ja seisis tükk aega, aknalauast kinni hoides. Pildi tegemise ajaks oli ta natuke juba diivanipatja vajunud, AGA IKKAGI.
Mul oli laste arengust ikka hoopis teistsugune arvamus. Peamiselt ma arvasin, et nad hakkavad selliseid asju tunduvalt hiljem tegema. Ja ma arvasin, et selleks ajaks, kui ma pean hakkama PIDEVALT tema elu pärast muretsema, olen ma vähemalt välja puhanud.
Life as I know it is officially over.
6 thoughts on “this happened”
Novot! Mida ma ütlesin! POW! ja kõik 😀 tere tulemast klubisse!
Jana! Sa sõnusid ära!
Tikker, mul on praegu juba siuke tunne, et osavust ju rohkem kui mõistust, väike dumb jock mul siin. Aga tore, et keegi on märganud neid pildiallkirju, ma olen hakanud nüüd alles panema:)
hullult äge kombe tal 😀 ja pildi pealkiri ka 😀 aga muidu – harjud ära. see seismine on tegelikult armas ju. ja kõige “ohtlikum” aeg, kus osavust tuleb kiiremini kui mõistust, on mu meelest ikkagi 1+. siis peab lihtsalt asjad kõrgemale tõstma, muud miskit.
Ja ekstralõbu algab nüüd 🙂 Enne, kui mu põnnid seisan-ja/või-kõnnin-kõige-najal faasi jõudsid, oli tegemist peamiselt jõutreeninguga. Siis lisandus ohtralt aeroobset kava. Ja oi, kui ootamatult hakkavad nad äkki ise liikuma! Kiiresti (ja meie näitel – ikka eri suunda)!
NÜÜD alles läheb actioniks! Ma juba eelmisel korral märkasin, et püstiseismisest algas tõeline emadus s.t. valvamine, tõstmine, eemaldamine jne. Pole minu lemmikaeg, kuigi palju tuleb nunnut tarkust ka igapäevaselt.
Mhmh, täpselt! Valvamine-tõstmine-eemaldamine on mu igapäevane jõutrenn nüüdsest. Titeraamatute lugemine arengustaadiumitest on kaotanud igasuguse mõtte. Just vaatasin 7ndat kuud – ta teeb KÕIKE juba, mõndasid asju juba AMMU. Mulle tundub, et ta on füüsilises arengus kiire, mentaalses natuke aeglasem. Näiteks pärisnaer tuli alles hiljuti, samas Liisi punkbeebi naeris juba ammu, kuigi on noorem. See on ikka nii veider, kuidas nad kõik on NII erinevad!
Kadri, see oleks päris hull, kui minu üks läheks kahte eri suunda nagu sinu omad;)