Ükspäev olime Naabrinaisel külas, mingil hetkel liitus ka Kats Jackiega. Jackie on koer. Tal on mingi tõug ka, aga kuna koerad on minu jaoks tume maa, siis öelgem, et ta tõuks on näiteks Karvane McHaugut.

Karvane McHaugut jooksis nagu pöörane ringi, vahepeal hakkas haukuma, kui LM Naabrinaise süles istus. Katsi sõnul karistavad nad koera süllevõtmisega ja talle see üldse ei meeldivat, nii et järelikult ta arvas, et LMi piinatakse kohutavalt ja tundis oma koerasüdames pulbitsemas jõudu ebaõiglusele vastu hakata. Haukudes. Ühtlasi hakkasime me, nagu ikka ratsionaalsed täiskasvanud teevad, arutama, mida koerad üldse mõtlevad.

Naabrinaine: “No näiteks, äkki nad mõtlevad: “Oh, näed, äge oks! Auh-auh-auh! AUH! Oks! Jee! Auh-auh-auh!” või siis “Oo, auto sõidab mööda. Auh!””
Naabrimees: “Lehter.”

Naabrinaine ja Naabrimees hakkavad naerma, meie vaatame segaduses nägudega pealt.

Naabrinaine: “No ükskord me ka arutasime seda, et ei tea, mida koerad küll mõtlevad. Et äkki mõtlevadki: “Oh, cool, jookseks veidi!” Aga äkki nad üldse ei mõtle nii? Äkki mõtlevad nad hoopis suvalisi asju? Näiteks jooksevad ringi, aga peas käib: “Lehter. Lehter-lehter-lehter. LEHTER! Lehter. Lehter. Lehteeeer…”

“Lehter!”