Kõigepealt käis Juhanparts valijatega kohtumas. Üks neist oli natuke nohune, see kõige pisem. Või noh, Milaga võrreldes muidugi suurem. ENIHUU. Öösel ärkasin selle peale, et kõrvalvoodist kostus hääli, nagu oleks ühtäkki mu kadunud vanaisa külla tulnud ja võrevoodisse magama otsustanud kolida.
Enter: meganohu.
Täna hommikul ärkasin mina üles ja esimene mõte oli: “Surm. Surmsurmsurm.” Ja mitte see tavapärane “surm-järgneb-kõigele”, vaid see “kui-ma-end-sitemini-tunneksin-siis-ma-oleks-surnud” mõte.
Titt on ikka eriti tatine (ta on enne ka haige olnud, aga seekord kuidagi eriti hullult). Nii megakahju on tast, aga tal paistab siiski märkimisväärselt parem olevat kui mul see olemine. Mina küll päeva jooksul nii palju naeratada ei jõua. A noh, ma VÕIBOLLA naerataks ka, kui ma saaks päev läbi pikali olla, olgu või kõhuli.
Nii et nüüd jätkuvad päevad selles rütmis, et veaks vaid kuidagi-gi tite magamaminekuni välja. Ja siis oleks aega diivanil ajakirja lugeda ja tunda, KUI sitt ikka olla on. Persse, kus ma igatsen praegu aega enne last. Kui sai päriselt haige olla, mitte nii nagu praegu, et saad endale õhtul tund aega haige olemist lubada. Masendav. Aga, nagu Naabrinaine ütleb, õige pea saab keha aru, et siin pole hetkel mõtet mingite haigustega jamada, sest kellelgi pole aega neid põdeda ja haigused teevadki vehkat. Lähevad otsivad endale koha, kus neid paremini hinnata osatakse. Kus neile näiteks teed ja sooja tekki ja naisteajakirju KESET PÄEVA antakse. Kuskile ideaalmaailma.
Igasuguseid pilte ja jutte on kogunenud, aga no kohe üldse pole aega ja/või jaksu midagi korralikult ette võtta. Panen siia hoopis ühe pildi juunikuust, mis on üks nunnumaid meie Soome-reisist. Ja issake, kui VÄIKE mu titt ikka oli!
7 thoughts on “tere, sügis”
Oh, kui korduvalt ma ise olen igatsenud taga neid enne emaks saamist haige olemise võlusid.
Nii umbes aasta kümne pärst kui su armas laps sulle kuuma tee tassi sisse teeb ja sohvale toob, siis saad alles aru kuiväga seda vahepealset aega vaja oli!
Praegu on võist kõikidel pisikestel nohu – ma surin siin peaaegu nädal aega kui ÕUE ka ei saanud minna, sest üks pudin on haige. Täna öösel, või noh hilisõhtul ma tundsin ka, et kuidas küll tahaks korraks seda aega, kasvõi üheks ööks, kui last ei olnud. Saaks lõpuks välja magada ja ei oleks nii kuradi väsinud kogu aeg. Päeval veel veab välja aga no õhtul, kui paned ta magama, siis ta lihtsalt ärkab tuhat korda üles ja ei jää ja midagi on häda…siis on küll selline tunne et suren nüüd kohe ära. Aga no nad on nii armsad, et ei saa kuri ka olla kui ta hommikul jälle ärkab, su nina katsub ja oma hambutut naeratust naeratab.
Ma olen ka suht negatiivses meeleolus ja kähisen nüüd siin, et looda sa, et need haigused minema lähevad! Ok, pehmenduseks ehk seda, et võib-olla nii pisikese lapsega see kehtib, aga kui lasteaia-aeg kätte jõuab, siis alles “pidu” algab. Esimese aasta jooksul lasteaias (ja mitte suures aias vaid mõistlikus hoius) oli mul laps nii ca 12 korda haige (1 X vähemalt 1 nädal siis) ja ma ise täpselt samamoodi või isegi hullemini, sest tundus tõesti, et laps suudab alati ka läbi haiguse naeratada aga mina naeratasin peale umbes kuuenda viiruse kinnipüüdmist vaid sarkasmist. Ja olin nõus kaela kahekorra keerama kõigil neil, kes targutasid, et haigused tulevad valest mõtlemisest või tabavad vaid teatud inimesi (halbu siis ilmselt).
mõnikord ikka tahad seda aega kui veel soe suvi oli või kui lumi ilusasti maha sadas (vastupidises olukorras alati) ..kui kooli ei pidanud minema või tööl ei pidanud käima või terve olles- oh saaks kodus haigena telksu vaadata ja pikutada või haigena oh saaks tervelt ja energiliselt ringi tegutseda/toimetada
mulle meeldis väga Inga kommentaar 🙂
emmedel on paha kui lapsed haiged on, töölt peavad helistama iga hetk ja muretsema.. aga tegelikult on lastel kaa paha kui emme haige on ! sest väiksena harjud, et ta on alati terve, alati rõõmus, alati tugev ja ehitad oma maailma tema külge kinni ju 🙂
praegu on tervel eestimaailmal nohu ja igasugu hullemad haigused 🙁
HEAD PARANEMIST pisikesele ja tublile Dakile kaa!!! joo ingveriteed 🙂
oh ja muidugi väike ingveri-kana-tšillisupp aitab ka! nohu vastu. väsimuse vastu ei tee see kahjuks midagi…:)
Hee, mina sõin eile (maitset tundmata) jalapenodega küllastunud pitsat ja olen täna märksa paremas olekus kui eile. Win!
Tegelikult on muidugi nii, et alati on rohi rohelisem. Ja TEGELIKULT ma ju ei vahetaks seda praegust elu, eks, aga no nii korraks!
Jana, mul on kõige raskem hommikupoole ööd. Õhtul ma jaksan küll, siis ma olen tavaliselt parimas vormis, aga hommikupoole ööd, kui nt endal on ALLES õnnestunud uinuda… siis on küll killer. Aga ma lohutan end, et see on mööduv periood. Ja täna magas kella üheksani! ÜHEKSANI!!!!