Jei! Üle pika aja lõpuks keegi jälle küsis mult midagi (tegi seda siin), nii et saab järjekordse postituse sarja “Tere, Daki, mul on üks küsimus…”
Mul on küsimus =). nimelt see, et nüüd, kui sul on üks pisike vidrik kodus olemas, kas sa teiste pisikeste vidrikute saamisele oled mõelnud?
Mann
Nagu teada, siis vahetult pärast raseduseõõva ja sünnitusehorrorit ei mahtunud mulle üldse pähe, miks keegi peaks tahtma seda värki veel KAKS korda ette võtta. ENDA pärast ma ilmselt ei kaalukski seda üldse. Nagu ma aru olen saanud, on kaht tüüpi naisi (või vähemalt kaht): ühed, kellele meeldivad õudselt väiksed abitud tited ja teised, kes hakkavad emadust nautima rohkem, kui laps saab suuremaks. Mulle tundub, et ma olen pigem see viimane. Tähendab, titeaeg on muidugi omamoodi tore, no näiteks juba see, et ma ei pea teda taga ajama mööda elamist ja vähemalt niipalju saan päeval puhata. Ja kindlasti ootab ees igasuguseid fantastilisi eluperioode ja muresid, alates “kohutavatest kahestest” lõpetades teismeeaga, aga siiski ma arvan, et ta meeldib mulle inimesemaks saades aina enam.
Aga ma kaaluks seda tema pärast. Sest mina ju tean, kui suurepärane see on, kui sul on keegi veel.
Samas võib alati juhtuda, et Mila ja ta potentsiaalse õe või venna vahel ei tekigi erilist lähedust. On ka selliseid peresid. Issake, mõni õde ja vend käivad lausa kohtus, on sedagi ette tulnud. Aga ikkagi ma pigem arvan, et õe olemasolu (jah, ma nagu hästi ei usu, et ma oskan poisse teha, ma kohe üldse ei näe seda oma tulevikus) oleks pigem suurepärane.
Aga ma kindlasti ei taha, et see juhtuks niipea. Näiteks siit korterist tahaks ma lähima paari aasta jooksul minema saada. Kuskile, kus on rohkem privaatsust (kolme inimese jaoks). Ja vaikust. Vähem killustikuvälju maja taga ja vähem kihutavaid rekkaid maja ees. Kuskile, kus ma saaks lasta lapse õue mängima, ilma südarit saamata. Aga samas kuskile, kust tal oleks ligipääs headele koolidele. Nii et see osa vajab veel tugevat läbimõtlemist, pealegi pole meil õrna aimugi, mida toob Abikaasale töö mõttes lähitulevik.
Teiseks on oluline see, et ma saaksin ise töötada vahepeal. Mitte emapalga mõttes, vaid enda inimesena tundmise mõttes. Ja sellega haakubki kohe kolmas punkt, et ma tahaks ISEENNAST tagasi. Ma tahaks natuke harjuda sellega, et ma olen nüüd ema ja et elu ongi nüüd selline. Ja aru saada, kuidas ma nüüd maailmaga suhestun. Rääkimata sellest, et ma tahaks no ikka neli-viis aastat nautida seda, et mu keha on jälle minu oma. (Kui see õnnis aeg ükskord saabub…)
Niisiis, ma olen MÕELNUD küll, et võiks olla üks vidrik võibolla kunagi tulevikus veel (sest kui ma selle ühe korra üle elasin, ju elan teist korda veel). Aga ma tahaks, et see oleks natuke hiljem. Samas ma kardan, et “natuke hiljem” ei jõua ma selle titemajanduse (ja magamatuse ja suurema lapsega) üldse hakkama saada. Et kui üldse, siis praegu. Pealegi ei tahaks ma, et nende vanusevahe väga suureks jääks, sest mulle tundub, et vanuselt lähedasemad õed-vennad on ka muidu lähedasemad. Teisalt jälle aitaks suurem laps ehk titeasjus kaasa, kui ta selleks juba võimeline on… Argumente on igasuguseid…
Aga põhiline on ikkagi see, et titepeleti paigaldati viieks aastaks ja ma päriselt ei näe ette olukorda, kus ma seda enneaegselt välja läheks võtma. Võibolla ei lase ma järgmist paigaldada, kes teab… Aga sinna on viis aastat veel…
8 thoughts on “Tere, Daki… 3”
Viis aastat on täitsa okei vahe, suur õde saab titte natuke kantseldada aidata. Ainult et koos nii suure vanusevahega lapsed ilmselt ei mängi. Vähemalt mitte kui võrdsed mängukaaslased.
Ja veel, kui esiklapse sünnist möödas 2-3 aastat, siis teine sünnitus on üldjuhul kergem. viis aastat on ka enam-vähem.
Kuna minu ja Väike-Venna vanusevahe on neli ja pool aastat, siis ausalt öeldes – imikuna oli ta lahe. Siis oli see hetk, kui ma ei lubanud vanaemal meile külla tulla, sest ma kartsin, et ta viib mu venna ära. Ja noh, selline kuni 2-aastane oli ka täitsa vägev vend. Aga pärast seda me ainult ja ma tõesti mõtlen AINULT kaklesime. Ma tõesti ootasin neid päevi, kui mina või vend olime vanaema juures ja me ei pidanud koos olema 😀
Aga noh, mida vanemaks me saame, seda paremini me jälle läbi saame. Eks kaugus mängib ka oma rolli – mind ju nädala sees ei ole ja me ei saa üksteisele närvidele käia. See kauguseteema tõestas ennast juba siis, kui ma gümnaasiumi ajal 2x Saksamaal käisin (10päeva ja 2kuud), kui vend iga päev küsis, millal ma koju tagasi jõuan.
Praegu on mu kulla Väike-Vend, kes must peajagu pikem ja natukene laiem, saamas 18 ja missiis, et me ikka vahepeal sõneleme, temast paremat venda ei oskaks tahtagi 🙂
Ja mu maailma parima Suure-Venna (tõsiselt, ta on suur, ta on 204cm pikk) ja Õe ja minu vanusevahe on üldse kena 12-13a 😀
Ühesõnaga – minu pika mulli mõte oli see, et vahet ei ole, palju see vanusevahe tuleb lõpuks, noorem õde või vend on siiski maailma parim ja Mila kindlasti tahaks endale samalahedat õde, nagu sul endal on või veidi vähem lahedat venda 😀
Ma olen alati imestanud neid, kel üks titt süles, teine kõhus ja äärmuslikul juhtumil veel kolmas näpust tirimas on – kuidas nad ometi suudavad?! Väga paljud ju kohe planeerivadki lapsi väikese vanusevahega, lisaks soodustab seda ju emapalk. Mina nii ei suudaks, sest ausalt öeldes ei ole hullemat aega kui lapse esimene eluaasta minu elus küll olnud ja ma ei usu neid, kes hirmutavad puberteediea ja muu sellisega – no hullem ikka ei saa olla, ta oskab siis ju vähemalt rääkida! Iseasi, kas tahab muidugi…Ei ole ma ka abitu tite inimene mitte.
Teist last muidu isegi tahaks, samuti lapsele mõeldes. Ja natuke ka endale, et äkki teisel korral kukuks see esimene eluaasta paremini välja (aga kui kukub hullemini?). Ise olin ainus laps, otseselt õest-vennast ei unistanud. Lapsepõlves plaanisin üldse 4 last endale aga eks ma olin siis veel noor ja roheline ka.
Kaks väikese vanusevahega last on head seetõttu et neil on seltsi. Minu plikad olid aasta ja kolmekuuse vahega ja nad kasvasid koos nagu kaksikud. Poiss on neist vastavalt 7-6 aastat noorem ja tal pole pooltki nii lõbus. Tüdrukud ei rippunud kunagi minu küljes, et lõbusta meid, mängi meiega, neil oli omavahelgi huvitav. Samas oli ja on praegugi tüdrukutest väga palju abi noorema vennaga.
peleti osas mõtlesin samuti kuni selgus, et kõigile see ei pruugi sobida! ilged kõrvaltoimed ja eemaldatud ta oligi!
Jah, mul läks meelest juurde kirjutada, et kuna Naabrinaise LM saab kohe kaheseks, siis näen ma seal külas käies väga hästi, milline oleks elu sellise vanusevahega lastega. Ja see on praegu eriti hirmutav. Mind ei jätkuks kõikjale! Selge see, et aja jooksul tuleb harjumus, aga praegu on küll tunne, et see ükski võtab mult 100%…
Peletist on jah kõiksugu lugusid, aga äkki sobib ja kui sobib, siis olla väga mugav.
minul siis on 2 last. Esimene on 3 aastane tüdruk ja teine on 1a,5k Poeg.
Minule hakkas rasedus hullult meeldima 😀 Nu kui esimene ära sündis siis oli et oh tahaks veel olla rase tunne. Keegi rasedaks jäi mina õhkasin kadedusest oi ma tahaks ka 😀
Ja kui lõpuks rasedaks jäin nautisin ja olin rahul. Ja nüüd on rahu majas enam ei ole vajadust rase olla. vähemalt praegu mitte nüüd olen valmis keskenduma iseendale. praegu jah mõtlen ja vaatan et appi mina küll rase olla ei taha.
Ja vanuse vahest rääkides siis poeg sündis kui tütar oli 2a 1 kuu ja paar päeva vana. ja vanuse vahe on täiesti piisav. tütar on piisavalt suur saab aru ja armastab oma vennat. Nüüd vaikselt mässavad ja kiusavad üksteist 😀 Aga hoiavad üksteist samuti väga. seega mina olen rahul.
Tulikiisu, äkki siis su keha ütles sulle, et SINU JAOKS ongi praegu kõige õigem hetk see ära teha? Minu oma ei räägi muga sellest üldse. Hetkel. Samas – rasedus mulle muidugi ei meeldinud eriti… kuigi ma juba tunnen vaikselt, et järgmisel korral oskaks ehk tõesti paremini hinnata:)