Uusim hüüdnimi Milale on juhanparts. See hakkas tegelikult juba päris ammu, siis kui ta veel eriti hästi end hoida ei suutnud ja pea tal ikka küljele vajus. Nüüd paistab ta lihtsal enda paenutamist armastavat, ükspäev väänles mul süles, kuni jäi, pea alaspidi põlvedele. Ja ise oli seejuures täiesti rahul – protesteeris, kui üritasin teda paremini tõsta. No et tal pea küljest ei kukuks äkki või midagi.
Nii et nüüd saadan ma aeg-ajalt Abikaasale MMSe, kus on pildiallkirjad näiteks: “Juhanparts Kuressaares väljasõidul” või “Juhanparts riietub õhtusöögiks ümber”. Mitte et me õelad oleks või midagi. Aga no milleks siis üldse lapsi teha, kui nende üle naerda ei saa?
Juhanparts pärast väsitavat koosolekut
2 thoughts on “juhanparts”
me peame mingi klubi tegema 🙂 minu pliksi kutsusime varem banaaniks, kuna oli kuidagi kõver ühele poole, nüüd eriti ei ole..ja meie lemmik jonnihoo järel/ajal on end rippu üle põlvede lasta, pea allapoole (alguses tõmmatakse end muidugi pulgaks, et lõbus oleks aj et ema aru ei saaks, mis sellel lapsel nüüd vaja on) – siis ollaks mõnda aega maailmaga rahul.
😀 Jah, see põlvedel väänutamine on hetkel tegija. Aga magab ta peaaegu algusest saadik nagu banaan meil kah. Ma juba kardan ette ära, et kui ükskord ongi kõverselgne, et siis küll ma nuhtlen ennast, et neid juhanpartsi nalju tegin. (Mitte, et Juhan Parts kõverselgne oleks, tal ju vist rühiga pole probleeme, pead hoiab lihtsalt viltu.)