Vahepeal, nagu teada, on pliidi juures passimine (NAGU MINGI LOLL) eriti tüütu. Oli üks neid päevi. Samas oli kõht häääästi tühi, olemine häääästi kurb ja sirvisin Nigella kokaraamatut, et häid ideid saada. Tegelikult olen sarnast pajarooga ennegi teinud, aga konkreetselt tõukas mind seekord Nigella oma raguuga. Pooli juppe ma tema retseptist ei kasutanud, näiteks šerrit, aga lisasin see-eest koriandrit ja sain väga huvitava maitsekoosluse. Pimedate ja vihmaste õhtute söök!
Vaja läheb: pool kilo veisehakkliha, 150 grammi peekonit, 1 sibul, 4 küünt küüslauku, 400 g purustatud tomateid, peotäis rohelisi (kiir)läätsi, klaasitäis vett, maitsestamiseks küüslaugupipart, värsket koriandrit, soovi korral keeda juurde riisi
Valmistamine: haki peekon tükkideks ja viska pannile. Originaalretseptis oli pancetta, mis, ma sain aru, ongi itaalia peekon. Või midagi. Haki küüslauk ja sibul, lisa sobival hetkel pannile koos hakklihaga. Prae ja maitsesta pipraga, seejärel viska hulka purustatud tomatid, vesi ja läätsed. Sega ja jäta kaane alla keskmisele kuumusele mõneks ajaks podisema. No üks 20 minuti pärast on valmis. Enne serveerimist lisasin värsket koriandrit, väga huvitava maitse andis.
Abikaasa sõi keedetud riisiga, mina riisi väga ei armasta, panin puhtalt. ISSAND KUI HEA.
5 thoughts on “Toiduklubi: Nigellast inspireeritud hakklihapada”
Tänu sellele, et ma siit seda “nagu mingi loll” koguaeg loen, siis on see mulle täielikuks parasiitsõnaks saanud, ei teagi kas nutta või naerda selle üle 😀
See on vist see speedy ragu eks? 🙂 Mulle ka väga meeldib, teinekord võid proovida sibulat enne karamelliseerida ka, annab ka väga huvitava ja hea maitse!
Eneli, naerda, ikka naerda:D
Mann, vist jah! Mul ei ole kunagi tulnud sibula karamelliseerimine välja miskipärast. Alati on kas liiga toores või siis liiga kõrbend. Kunagi võisin ma pista seda praetud sibulat paljalt pannitäite kaupa, kui vanaema seda tegi.
Tehtud. Söödud. Täitsa hea.
Lohutussöök oma hiilguses.