Monthly Archives: august 2011

mm… SELLEST

hoomamatu 9 kommentaari

(Ma nüüd räägin seksist ja püüan olla võimalikult väherõve seejuures. Vabandan ette ja taha igaks juhuks ära juba.)

Kui ma rasedaks jäin ja natuke olin suutnud selle mõttega harjuda, tabas mind ühel hetkel paanika. Issand. Ma olen rase. Mis tähendab, et see olend tuleb MINU SEEST välja. Läbi general area. ISSAND.

Ja loomulikult panic ensued.

See oli ka asi, mida ma esiteks ei julgenud väga mõelda ja teiseks oli kuidagi VÄGA IMELIK juba sünnitanud sõpradega seda ikkagi teemaks võtta. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda poleks teinud, aga ma vähemalt üritasin olla delikaatne. Mis minu puhul tähendas kõõrdpilku ja pominat: “Aga kuule… Ma tahtsin küsida… Et kuidas selle… seksiga… Khm… noh, tead… Ee… Et nagu… Toimib kõik või?”

Sünnitanud sõbrad naeratasid mõistvalt ja kinnitasid: “Parem kui enne, usu mind.”

Muidugi oli mul seda raske uskuda. Sest see on ju ebaloogiline, eks. Kõigepealt viiakse su general areas läbi mingi… mm… (ma püüan mitte unustada, et mu ema loeb seda)… mm… mingi terror ja siis läheb veel pärast kõik paremaks ka! Selle loogika järgi peaks jooksjad näiteks oma jalaluud ära murdma. No et küll pärast hakkavad jalad alles hästi tööle, KÕIK JU TEAVAD SEDA.

Igal juhul.

Raamatud – ja mitte tavalised raamatud, vaid RASEDAraamatud – käskisid mitte muretseda. Teemat käsitleti küll vähe, mõnes mainiti delikaatselt, et küllap “värsked vanemad teineteise jaoks siiski ka aega leiavad”, teine lajatas otse, et “pärast kuut nädalat võib taas seksida” ja kolmas, mu lemmar (kuigi ma ei mäleta, milline neist!) rahustas murelikku tulevast ema, et “imetamine pakub naisele alguskuudel piisavalt lähedustunnet, et seksi järele polegi vajadust”.

Ha. Har-di-faking-har. ARE YOU SERIOUS?

Aeg läks, crotch parasite sai valmis ja väljus ja kui ma olin üle saanud šokist, et mu sabakondist pole midagi järel ja et ma ei saa istuda (sabakondi pärast, mitte muu pärast!), kõndida, püsti ja uuesti istuma, tuli mul peale hirmus seksiisu. No ma räägin ikka sellisest seksiisust, mis sööb tavalisi seksiisusid hommikusöögiks. Sest see oli fantastiline – mu keha oli (peaaegu) taas minu oma! MUL POLE KÕHTU! Misjonäriasend, how have I missed thee.

Ainus, mis mind takistas mm… taas… mm… tegevusse asumast, polnud mitte arsti keeld või sabakont või üleüldine surmatunne, vaid lihtne tõsiasi, et…

SEKSIDES VÕIB RASEDAKS JÄÄDA.

Pole ausalt parimat kontratseptiivi kui sünnitus, believe you me.

Aga isu jäi ja üllatuslikult avastasin ma, et keha oli valmis väga kiirelt endisel kursil jätkama. (Sabakont pole seda memot veel saanud.) Ei jäänud tulemata ka päevad ja rõõmsa üllatusega avastasin ma, et tõepoolest – Period Pain of Death on jäänud minevikku. Ma saan päevade ajal hingata! Elada! Voodist välja tulla! Ja ei peagi söögi alla ja söögi peale valuvaigisteid laksama!

Rasedus, sul on omad head küljed.

Kui päevad järgmisel kuul uuesti tulid, olin ma SITAKS ÜLLATUNUD. Umbes et… Oot, mis nüüd? KAS ME JUBA EELMISEL KUUL EI SAANUD SELLEGA ÜHELE POOLE?!

See selleks. Aegamisi sai keha taas omaks ja kui ükskord oli käes õnnis hetk küünlavalguse ja veiniga… siis ma täiesti tardusin.

Ja hakkasin nutma.

NAGU MINGI LOLL.

Ma PÄRISELT ei tea, mis juhtus. Ma kahtlustan, et see oli mingi post-traumaatiline reaktsioon. Mind tabas täielik paanikahoog, sest kuigi ma ju TEADSIN, et miski pole enam valus ja ka titepeleti töötas juba mõnda aega, hakkasin ma kohutavalt kartma.

Niisiis, ma ei tea, mulle tundub, et ma olen ainus, kellega on see juhtunud, aga ma olen pidanud õppima uuesti seksima. Ja see on olnud KOHUTAVALT frustreeriv, sest ma olen alati arvanud, et kui ma midagi muud eriti hästi ei oska, siis seks tuleb mul ikka mõtlemata välja. Aga ma eksisin. Taas on mingisugune keha diktatuur, aga hoopis teistmoodi. On väga raske astuda emarollist välja. Selleks läheb aega, väljalülitamist, natuke mõne hea sarja vaatamist, kus on soovitavalt palju seksikaid mehi (mm… “Ultimate Force” ja Ross Kemp… mm…) ja VEINI. Rohkelt veini. Sest kui varem oli heaks seksiks vaja transformeeruda igapäevaolendist seksiolendiks, siis NÜÜD on vaja kõigepealt teha läbi digimuutumine suunal ema-igapäevaolend ja alles siis on lootust sinna kolmandasse staadiumisse jõuda. Ma ei ole veel õppinud hüppelist ümberlülitumist.

Ja need flashid! Niipea, kui silmad kinni paned ja juba lased end hetkel edasi kanda, kargab sulle järsku su lapse nägu silme ette. BOOM! TITT! TAKE THIS!

Ja sa võid raskelt tulnud sexy time tujuga mõneks ajaks hüvasti jätta.

Flashid on jäänud muidugi vähemaks. Õnneks. Ja nutma pole kah enam hakanud. Ja kuigi mul on tunne, nagu ma oleks taas 17aastane tüdruk, kes vajab hullu sebimist ja seepamist ja kauneid sõnu ja romantikapaketti, on tõepoolest asjad tunduvalt paremaks läinud.

Mis puutub sellesse, et on parem kui enne, siis ma veel kommenteerida ei julgeks. Ilmselt võib paremusele kaasa aidata see uutmoodi lähedus, mida ühise lapse olemasolu annab. Füüsiliselt pole tegelikult midagi muutunud, lihtsalt vaim on kuskil hoopis teises kohas.

Aga ometi võiksin ma viis kuud nooremale endale öelda, et kõik saab korda ja ausõna pole see asi (füüsiliselt) üldse nii hull, kui võiks ette kujutada. Nagu kogu selle rasedusvärgiga – asjad, mida sa ette kujutad, ei juhtu, aga see-eest juhtuvad asjad, mida sa ei oska absoluutselt ette näha.

Congratulations!

Kümme asja, mida MITTE öelda noorele emale

hoomamatu 20 kommentaari

On asju, mida igale noorele emale meeldib kuulda. Näiteks: “Issand, su laps on ikka NII armas!” või “Tead, sa näed ikka ülikõhn välja!” või “Soovid sa üht mojitot?”. On aga asju, mida ükski empaatiavõimeline inimene ei peaks noorele emale ütlema, kui ta ei taha lähima pärnapuu maastrebitud juurtega vastu vahtimist saada või talle ei meeldiks mõte sellest, kuidas seesamane ema hiljem kodus lohutamatult nutab, sest ISSAND MA OLEN NII PAKS, kas sa KUULSID, mis ta ütles mulle?!

Siin on nimekiri asjust, mida ma tungivalt soovitan teil noorele emale mitte mainida. Mitte, et meil puuduks huumorimeel või me oleks peast segi, aga… Wait. Mõnedes asjades meil tõesti puudub huumorimeel (pärast nelja kuud/aastat/jne magamata öid) ja no peast segi oleme me niikuinii. Kas te siis ei tea, et koos platsenta ja lapsega väljub meie kehadest VÄHEMALT 20% ajumahust, kui mitte rohkem?

1. (ehmunud hüüatuse saatel) “Mis su kulmudega juhtunud on?!” või “Su soeng on veits… korrast ära.”

Ei tea küll, mis nendega juhtunud saab olla? Nad peavad ninajuurel konspiratiivkoosolekut lihtsalt. Ja mis juustesse puutub, siis esiteks hakkaski täpselt kolme kuu märgi pealt neid lademetes peast kukkuma ja teiseks – juuksuriaeg? Are you fucking kidding me? Ma ei suuda isegi hambaarstiaega leida.

2. (irvitava ja/või mõnitava häälega päeval suvalisel ajal helistades) “Mis, MAGASID või?! Hähähää.”

Ühtpidi sitt, kui ei saa titega koos magada erinevatel põhjustel ja siis, kui sa püüad kasutada iga võimalust, et siiski püüda magada (kui täheseis on õige ja titt teeb ka koostööd), helistab keegi ja peab heaks humoorikalt sinu unist häält kommenteerida… Keegi saab ehk naljast aru, mina küll mitte.

3. (murelikult) “Sa oled kuidagi… väsinud häälega.”

Oh ei! Sugugi mitte! Ma lihtsalt harjutan Kristliku Raadio saatejuhi proovipäevaks.

4. (justkui remargi korras) “Oi, aga beebi X juba selles vanuses…”

Jajah, ma olen kindel, et on miljon beebit, kes ongi selles vanuses juba rääkinud/ülikooli läinud/maratoni jooksnud. Kui nii ongi, siis on kindlasti mul seda huvitav teada, aga iga infokildu saab vähemalt kahtemoodi serveerida. Ka nii, et ma ei tunneks, et mind, mu kasvatust ja mu titte seejuures kritiseeritaks.

5. (käega lüües) “Äh, mis sa MURETSED nii palju. Kohe näha, et esimene laps!”

Kindlasti on mõni naine, kes on lapsest saati tittesid hoidnud, nendega igati tuttav ja talle ei tule miski üllatusena. Good for her. MINA seevastu olen titasid ainult kaugelt näinud ja nad kõik tundusid mulle enne ühe ja sama näoga ning ainus, mis ma neist teadsin, oli see, et söök läheb ühest otsast sisse ja tõenäoliselt tuleb teisest välja. Mul on raske teha nägu, et see on midagi väheolulist, mis mu elus praegu toimub. Nii et stop judging me.

6. (seltskondliku vestluse käigus) “Kas sul piima ikka jätkub?” ja/või “Mida ta sööb?”

“Piima sööb. Ja kapis peaks üks liiter olema, mis siis?”

7. (väljas pidutsedes, käes õlut nähes) “Oot, aga kas sul mitte titt kodus ole…?”

On, ja mis siis? Kas sa arvad, et ma tuleks välja, kui mul poleks tema söögi/heaolu eest hoolt kantud mõneks ajaks? Ja üleüldse, äkki toidan ma pudeliga kogu aeg, mis siis? Kas ma ei võigi välja õlut jooma tulla, lihtsalt sellepärast, et mul titt magab kodus?

8. (põlastavalt) “Kas see on… piim su pluusil?”

On üsna suur õnn, et mul üldse midagi seljas on ja et need asjad umbkaudugi katavad kõik olulised kehaosad, nii et see ümberkaudsetele solvav pole. Ole õnnelik, et ma tulin piimase pluusi, mitte aluspükste, ühe pläta ja dressipluusiga.

9. (hindavalt keha ülevalt alla silmitsedes) “Millal sa siis… uuesti trenni hakkad tegema?” või “Eks see lapsesaamine on jah… Millal siis raseduseelset kaalu oodata on?”

No esiteks juba olen ma raseduseelsest kaalust kilo kergem. See, et number on ikka 20 võrra suurem kui ma tahaks, et ta oleks, ei puutu hetkel asjasse. Mis aga trenni puutub, siis… kaks korda käisin. Proovisin. Isegi ei pahandanud Stromkal joonud bomžide õelate märkuse peale. Aga tead, mis? Mul on päevas 2-3 tundi vaba aega ISEENDA jaoks. Seejuures pole mul jaksu teha muud, kui lesida ja meelt lahutada. Küll ma sinna trenni kah ükskord jõuan. Ausõna.

10. (pärast seda, kui ma kurdan, et ma olen NII väsinud) “No aga mine ja maga siis!”

…

Toiduklubi: Mac’n’cheese ehk makaronid juustuga

hoomamatu 15 kommentaari

Juhtus nii, et eriti midagi kodus süüa polnud. Juhtus ka nii, et Naabrinaine läks Tartu ja tal jäi üle piima. Lisaks oli juhtunud nii, et Abikaasa tõi eile juustu. Siis guugeldasin ja avastasin, et eestikeelses veebis polegi eriti makaronid juustuga ehk klassikaline mac’n’cheese väga kajastust saanud ja nii juhtuski, et DEKADENTS! Juust! Makaronid! Kilokalorid!

Vaja läheb: umbes pool pakki ehk 250 g meelepärast pastat (mul olid fussilid), 2 klaasi (umbes 400 ml) piima, magusat sinepit, soola-pipart, 150 g riivitud juustu, 4 spl võid, 4 spl jahu, natuke veel võid praadimiseks, riivsaia

Valmistamine: keeda pasta, kurna. Pane pannile või, kui see sulanud, lisa jahu. Sega. Purtsata juurde sinepit, lisa maitse järgi soola-pipart. Lisa aegamisi juurde piim, pidevalt segades. Segama peab seda nüüd ikka korralikult, mina võtsin isegi vändaga mikseri appi (ma tõesti ei tea, kuidas seda nimetatakse… mul ei tule isegi selle vändavaba asjanduse nimi meelde… emaaju… noh, see, millega asju vahtu klopitakse). Sega ja sega, kuni segu on mõnusalt paks. Seejärel lisa hulka riivitud juust, sega veel. Nüüd – mina kasutasin kohe pannina sellist, mida võib ka ahju panna – ehk malmpanni. Kui sul sellist pole, siis pead sa selles faasis võtma ahjunõu, selle võiga määrima ning kokku segama pasta ja piima-juustusegu ning kõik vormi valama. Panni peal pruunistasin veel riivjuustu ja katsin.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit, kuni pealt kuldne ja roog mulksub.

Ahjah, kuna mul oli ka liiga palju tomatit, siis panin ma enne ahju ka hakitud tomati hulka, aga klassikaline roog on ikka ilma tomatita.

Söö ja tunne, kuidas iga suutäis su puusadel maandub, seal tuttavaid rasvanägusid näeb ja pokkerit asub mängima.

booga

hoomamatu 11 kommentaari

Ma jälestan sõna “tegelustekk”. See on nii ilge sõna, et iga kord, kui ma seda kuskil näen, hakkab mul füüsiliselt paha. No mis kuradi “tegelus”? Tegelemistekk? Mängutekk? Variante oleks ju küll! Kohe tahaks näha seda inimest, kes selle sõna välja mõtles.

Nojah, sõna sõnaks, aga fakt on see, et kaua mul enam seda luksust pole lapsega voodi peal mängida. Ja tekki, millele teda panna, oli hädasti tarvis. Need va peened mängutekid maksavad poes päris palju ja üleüldse ei saanud ma aru, miks ma sellise asja ostma pean, kui mul on superema, kes oskab õmblusmasinaga teha igasuguseid imelisi asju.

Ema käis mitu korda poes neid tegelustekke (vuih!) vaatamas ka, aga kõik need olid kuidagi… tööstuslikud ja paistsid keerulised oma peeglite ja krõpsudega, nii et tal ei tekkinud kohe inspiratsiooni. Siis aga viitas Dooce Etsy poele Boga Babe ja voila! Inspiratsioon sündis! Boga Babe tekid on tõesti kohutavalt kaunid, aga tegelikult ei ole nad ju muud, kui tekid ja tekikotid (mida seal peenelt envelope style nimetatakse, nii et ma tükk aega nuputasin pead, et mismoodi see siis töötab, enne kui tabasin, et muidugi! Ameerikas pole ju kuuldud midagi tekikottidest, nad ju magavad linade vahel… vist) ja asi see siis kodus ise teha pole, mitte Ameerikast 46 euro pluss postikulu eest tellida.

Ja lapitekkide fänn olen ma muidugi juba lapsest saadik.

Niisiis – ema istus masina taha ja siristas ühe õhtuga meile kauni ja praktilise teki valmis, mida mina kavatsen suupäraselt boogaks kutsuma. Boogal on varuümbris kah, juhuks kui ma ühe pean pessu viskama (ja väikse lapsega ikka tuleb ette seda). Tekiks on pool vanast vatitekist, nii et booga on mõnusalt raske ja ei tule lapsega kaasa, kui see üritab kõhu, lõua, sõrmede ja kulmude abil edasi roomata.

Õhtul käisime juba aias ka boogaga istumas ja ikka väga mõnus oli. Mila paistab ka kõhuli märksa rahulolevam, kui talle jõehobud, triibud, lilled ja muu põnev vastu vaatab. Ja siis ta kiunub rõõmust. Jajah, just! Lapse suhtlemisarsenali on lisandunud kiunumine, millega ma veel harjuda pole suutnud, sest ta teeb väga sarnast häält ka siis, kui ta millegagi rahul pole.

Ahjaa, ja Cassule muidugi meeldib booga ka väga. Ennist tuli tuppa ja tormas kohe suure hooga tekile ning rabas jalust seal ilmrahulikult tsillinud karumõmmi, väänas ta topeltnelsoniga maha ja viruta paar korda igaks petteks veel tagakäppadega kah. Ma räägin, rünnakrühmlane noh.

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Manona Pariselt

hoomamatu 20 kommentaari

Seitsmes külalispostitus tuleb Manonalt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Manona sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja kolmeteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Maarja. (Meili mulle!)

***

Manona Paris on ajakirjanik, ema ja muidu äge naine, kes rändab, titt käe otsas, Moskva ja Eesti vahet ja ei tee teist nägugi. Manona artikleid saab lugeda näiteks Anne&Stiilist.

***

MEESTEST, LIHTSALT EHK MUNAD MEHED

Autor: Manona Paris

“Kas tead, tänapäeva mehed on ikka ühed munad! Ja naised oleme ise selles süüdi!”

Sõbranna, keda ammu pole näinud, kohendab end kohvikus kenamini istuma ja vaatab mulle pilklikult otsa. No umbes nii, et vaidle vastu, sa oled ju selles nii hea. Ma võtangi kopsud õhku täis, et talle vastu pahiseda midagi teemal halloo, iga mees on ise oma õnne sepp ja ei saa haamri puudmises aist süüdistada, kui… õhk välja susiseb. Nagu halvasti suletud õhupallist.

Tahaks ju vastu karjuda, et memmekates pole süüdi mitte emad, vaid isad, kes nende kasvatamises ei osalenud. Et isad olid need, kes lasid kodust jalga ja ei andnud oma poegadele eeskujusid. Kuid see on vaid pool probleemist. Tõsi, mitte just vähetähtis.

Meie, naised, ise süüdi. Jah oleme küll – selles, et see lontrus ei saaks meie tunnetel tallata ja muna mängida, kui me ise tal seda teha laseks! Miks lubavad nii paljud naised end kohelda nagu jalamatti? Käia suurel ringil tädirannas ja siis pugeda pessa kaissu tagasi sildi all – ärgem ikka peret lõhkugu. Et meees peabki ringi tõmbama, ta on nii loodud. Pullikaka, ausõna.

Ja oi kuidas tahaks sellises olukorras naisena märtrioreooli enda peale tõmmata. Jah, ma olen selles olukorras olnud, aaaaastaid. Kuid ei, ma ei saa kurvalt halada, sest kurb tõsiasi on – mitte kellegile ei saa teha midagi mis ta ise endale teha ei lase.

Nii et kui sa ei taha, et sind koheldakse nagu kaltsu, ära ole kalts.

Kõnni minema. See on vaba maa, see tüüp pole sinu elu Ainus Armastus. Kust kurat üldse tuleb see arusaam, et armastust on nii vähe, et seda saab elus vaid üks olla. Või et abielu on püha. Vee suurem sõnnisitt!

Nii et mul on üleskutse. Kallid õed, ärge lubage enda tunnetel mängida.

Ma ei esitaks seda üleskutset, kui ma näeks oma pidevalt, kuidas targad, head ja edukad naised, naiselikud, kaunid naised raiskavad oma elu ja hoolitsemist MÕTTETUTE meeste peale. Kes peavad lisaks neile avalikult teisi naisi. Kes ei kavatsegi oma nipernaadilikku elustiili muuta, kuigi lubavad, lubavad, lubavad. Kelle jaoks peamine olelusvorm on valetamine ja tüssamine, tausta lõunate otsimine.

Sest vaadake, kui sina lased endal trampida siis ta arvabki, et nii saab. Öeldakse, et häbi talle, kui esimest korda petab, häbi sulle, kui see kordub. Ja tal jääb oma õppetund saamata, et teise inimese tunnetega ei mängita. Et ligimest, eritis ellist kelle südant sa tarbid, tuleb austada.

Ja siit tulevadki poisikesed, kes ei oska suhteid hoida, pühenduda või üldse kellegagi paaris õnnelik olla. Sest nad on kogenud igal pool, et saab ka teisti.

Ähh, ütles sõbranna irooniliselt.

“Ma mõtlesin hoopis midagi muud. Seda, et miks nad küsivad, kas võib sind suudelda. Mis sa küsid, tee, kui oled mees!”

Kui oled, lisasin mõttes. Mees. Mitte poiskene.

Jüri Pino “Sakuska”

hoomamatu 4 kommentaari

Abikaasale kingiti sünnipäevaks Jüri Pino raamat “Sakuska” ja mingil hetkel lugesin ma selle läbi. Jah, just, lugesin läbi! Kas kunagi varem on saanud retsepti(dega)raamatut lugeda? Ma ei tea, mina küll ei viitsi kokaraamatuid LUGEDA. Ma vaatan pilte ja koostisaineid, märgin ära põnevad retseptid, mida kunagi võiks teha ja nii ongi. Siis läheb raamat riiulisse oma aega ootama.

Muidugi, “Sakuska” pole ka retseptiraamat, kuigi see suures osas koosneb retseptidest. Või õigemini, need pole ju ka retseptid, tegelikult, vaid toidutegemisjuhised. No et umbes: “Kuidas sa pelmeene teed, Jüri?” ja siis Jüri räägib sulle. Et kuidas tema teeb.

Kogu raamatul on siuke mõnus fiiling juures, et nagu istukski Pinoga köögis, tema vaaritab ja samal ajal räägite elust-ilmast. Viinavõtust ja muudest asjadest. Ei, väga äge.

Tohutult inspireeriv raamat, tõesõna! Esiteks tuli muidugi õudne tahtmine viina võtta. No niimoodi kultuurselt ja mõnusalt, nagu Jüri seda propageerib. Teiseks tuli tahtmine süüa teha. Mõningaid retsepte proovisin juba enne kah, näiteks sain ma LÕPUKS ahjukartulite tegemise selgeks (kuigi mitte päris Pino juhatuse järgi, aga temalt julgustust saades). Ja eile komandeerisime tite Naabrinaise korterisse magama ja kutsusime sõbrad külla ja võtsimegi viina. Või noh, õlut ja veini ja mojitot, natuke viina kah. Peamiselt siiski oli minu jaoks suur rõõm sakuska-lauda teha. Pino raamatust proovisin siis frikadellisalatit (salat! frikadellidest!), paneeritud lillkapsast, täidetud mune. Julgelt soovitan kõike, kuigi munad nägid minu käes üsna õnnetud välja. Muidugi oli laual ka heeringas, see kujunes täielikuks hitiks. Huvitav, et ma varem eriti pole taibanud heeringat lauale panna…

Ühesõnaga, väga insipreeriv raamat. Ja, mis peamine, kõik asjad on lihtsalt ja muhedalt ära seletatud, nii et sobib ideaalselt toidutegemisega alustamiseks. No kui sa pole eriti varem midagi teinud ise ja nüüd tahaks proovida. Nojah, võiks norida ka – et kust mina tean, mida tema peab silmas sõnadega “kuum ahi”. Tegin kultuurikala ükspäev ja kuna ma küpsetamistes pole eriti osav, siis tükk aega põdesin, et kas see “kuum ahi” sai nüüd piisavalt kuum või ei. Kala sai küll valmis, AGA IKKAGI. Mul on vaja teada, kas 250 või 180!

Muidu on aga tegu täpselt õige kingitusega Abikaasale. Nüüd tuleb mul vaid suunata Abikaasa leebelt köögi suunas, anda talle “Sakuska” kätte ja öelda, et tehku omletti ja – voila! – veerand tundi hiljem ongi omlett laual. Imeline!

cat tales

hoomamatu 6 kommentaari

Mul tuli pähe, et pole ammu kassidest kirjutanud. Miks ei ole? Sest pole nagu olnud midagi kirjutada – mis tähendab, et teemal lapsed vs kassid pole MINGEID probleeme.

Kui ma veel lõpurase olin, küsis isa ükskord mu käest: “Kas sa oled mõelnud, mis sa kassidega siis teed, kui…” ja jättis lause paljutähenduslikult pooleli.
“Mis KUI?” pärisin ma sõjakalt.
“Einoh, ega ma ei taha öelda, et midagi… Aga on juhtunud, et kassid ei salli uut ilmakodanikku,” jätkas ta ning rääkis, kuidas nii üks kass neile jõudiski. Sest too ei olnud sallinud titte.

Igast õuduslugusid on, aga üldiselt mulle siiski tundub, et valdavas enamuses saavad tited kassidega ja kassid tittedega siiski hästi läbi. Sest alguses ei paku titele kass väga huvi ning kui kass ongi traumeeritud, et peab nüüd nuttu kuulama ja ei saa alati kohe sülle, kui seda soovib, siis on tal aega uue ilmakorraldusega harjuda rahulikult. Ja kui ükskord titt hakkab kassi vastu huvi tundma, siis – loodetavasti – suudavad nad ise omavahel piirid paika panna, vanema sõbraliku suunamisega, muidugi. No vaatab, see osa on veel ees.

Aga jah, kassid on väga rahulikult titendust võtnud. Nad küll kobivad mingi aeg voodist minema, kui laps liiga kauaks nutma on jäänud, aga on esimesed, kes voodisse tagasi ronivad, niipea kui laps on magama jäänud. Võrevoodi vastu nad alguses tundsid huvi ja vahepeal praegugi kiikavad uudishimulikult sinnapoole, aga kuidagi väga sujuvalt sai neile selgeks tehtud, et sinna ei roni. Ja isegi siis, kui me ära oleme, ei ole ma tagasitulles voodist reetlikke karvu leidnud.

Pussakas on niipalju muutunud, et ta tahab rohkem lähedust. Varem ta nii sülekas ei olnud. Miuks aga on leidnud tites massaažimasina – näiteks ükskord oli ta end mu jala vastu magama sättinud, tite jalad toetusid kah Miuksule. Kui aga titt mingi hetk nutma hakkas ja seega ka jalgadega vehkima, siis üllatuslikult Miuks minema ei läinudki, hakkas hoopis nurru lööma. Ju ta siis pidas seda põtkimist uuenduslikuks lähenemiseks paitamisele.

Küll on aga probleem hommikuti, kui kõik kallid ühekorraga kaissu tahavad saada. Siis jääb meie voodi kitsaks. Ükspäev lahendas Pussakas aga olukorra eriti džentelmenlikult. Tema oli esimesena voodisse jõudnud ja seega ka mulle sülle. Miuks, vana paks, jõudis natuke hiljem ja avastas, et kõik mu süli oli juba võetud ja ainsad vabad kohad barrikadeeritud küll tite, küll mehe, küll Pussakaga. Istus siis nukralt jalutsis. Pussakas pööras pead, ohkas ja kobis eest, et Miuks saaks kah sülle ronida. Kui Miuks oli end paika pannud, tegi Pussakas kerge hüppe üle tite jalgade ja jõudis mulle rinnale.

Emme kass Cassu on aga sootuks ükskõikne nutu suhtes. Üleüldse on ta kummaliselt stoiline vahepeal. Näiteks ükskord, kui me seal olime, oli ta öösel meie voodisse tulnud ja Abikaasa jalgade peale magama läinud. Tema aga magab üsna sügavalt ja näiteks kui mina tunnen, et kass on kuskil, siis ma liigun ÜMBER kassi ka läbi une, Abikaasa sellistele pisiasjadele magades tähelepanu ei pööra. Nii me avastasimegi hommikul, kui emme Cassut tuli otsima, et too magas rahulikult kuskil tekipuntras Abikaasa jalgade all ja vahel. Kuidas tal seal ebamugav polnud, mina aru ei saanudki.

Cassu on aga vana rünnakrühmlane, hobi korras püüab linde, hiiri, konni ja kõike muud, mis liigub. Ma usun, et suvilamets on täis mingeid hundilaipu, kes on liiga suured, et koju ukse ette vedada. Väiksemad saavutused toob ta küll näitamiseks. Nii on ta ka paar korda pidanud Mila vehklevaid jalgu toredaks mänguasjaks, aga ma olen alati vahele saanud ja õnneks ta siiski tavaliselt last mänguasjaks ei pea.

Aga üldiselt jah, kõik on läinud väga valutult ja keegi, ei loomad ega inimesed, tite tuleku üle protesteerinud pole. Ruumi on natuke vähe ja käsi jääb ka sageli puudu, et kõiki kalleid korraga kaissu võtta, aga saame hakkama. Ja tegelikult on ikka nii ilgelt mõnus. Armastust on maja kogu aeg täis.

Tere, Daki! Mul on üks küsimus…

hoomamatu 11 kommentaari

Kunagi kirjutasin ma, et tahaks käima lükata sellist rubriiki, kus ma avalikult vastan kirjadele. Oh, muidugi saan ma aru, et ma ei ole mingi autoriteet mitte mingil alal (kui välja jätta söömine, unetus, sitas sumpamine ja alkohol, neist võin ma igast asendist tulistada infot nii et tapab), aga sellegipoolest inimesed õnneks siiski vahepeal kirjutavad mulle ja nüüd ma leidsin, et kui ma kohe ei alusta selle rubriigiga, siis ma ei teegi seda kunagi. Ehk: teie ees on esimene “küsi Dakilt” kiri, millele ma ka vastan. Kui sa tahad mult midagi küsida – ma ütleks, et ükskõik mida, aga see pole päris tõsi; ütleme siis, et midagi, millele tundub, et ma võiks osata vastata või sa lihtsalt tahaks mu (oh-so-fascinating)-arvamust saada – siis leiad kontaktid siit vasakult või siis “Kes on Daki?” lehelt.

///

Tere, Daki!

Olen 20aastane tütarlaps, kes elab elu veel valdavalt katse-eksitus-meetodil, mis praeguseks hetkeks on mind toonud aastaks Prantsusmaale vabatahtlikuks. Enne siiatulekut pidasin plaani minna Tartusse ajakirjandust õppima, aga kahjuks lõi valel hetkel välja Veevalajale omalik hajameelsus ja ettenähtud ajaks akadeemilist testi ma tegema ei jõudnud. Paratamatult pean ma tunnistama, et kuigi ma olen Prantsusmaal veetnud vaid kuu, siis ühel hetkel tiksub täis ka aasta ja siis tuleb ka midagi ette võtta. Ja tahes-tahtmata on mu peas jälle see sama Tartu koos ajakirjandusega. Ma arvan, et ma ei suudaks koostada nimekirja sajast põhjusest miks just see, aga ometigi on see ainukene, mille poole mind tõmbab ja ka keskkoolis raiusin ma alati surmkindlalt, et mina lähen ajakirjandust õppima.  Seetõttu kirjutangi ma just sulle, sest nagu ma tean, oled sina ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala Tartus lõpetanud ja ma oleksin väga õnnelik, kui mul õnnestuks saada veidi tagasisidet selle kohta, kuidas su õpingud möödusid, mis olid plussid ja miinused jne.
Jään vastust ootama ja seniks tervitused Prantsusmaalt!
Britt

Britt, kõigepealt – wohoo! Veevalajad FTW! Mina olen niimoodi astunud kõik need kuus aastat magistriõppesse – igakord mõtlen, et oh, nüüd ma lähen! Ja ootamatult ongi paberite esitamise aeg möödas…

Tõsi ta on, et ma olin esimene lend, kes sai õppida erialal nimega “ajakirjandus ja suhtekorraldus”. Tõsi on ühtlasi ka see, et Pulleritsu aineid vältisin ma kui tuld, seega ei oska ma päriselt öelda, mis AJAKIRJANDUSE erialal sind ees ootaks. See tähendab – kuidagi märkamatult lõpetasin ma eriala nii, et enamik läbitud aineid olid suhtekorralduse omad.

Praegu ma muidugi mõtlen, et mis ma sest Pullekast ikka nii väga kartsin…

Kõigepealt, kui sa tahad minna ajakirjandust õppima, siis ole valmis, et sisseastumiselt küsitakse sult võrdselt ajakirjanduse ja PRi kohta. Mina lahendasin asja nii, et erialatestis (ja vestluses – kas oli vestlus ka?) kirjutasin iga PRi hõlmava küsimuse alla: “Ma ei tea. Ma tulen ajakirjandust õppima.”

Teiseks ole valmis, et sa pead omandama algteadmised rahvamajanduses, õigusteaduses, ettevõttemajanduses, sotsioloogias ja muus taolises – baas, nii öeldi vist. Õigusteaduse eksamit tegin ma vist kolm korda, samas tuleb tunnistada, et sinna loengutesse, mis toimusid neljapäeval 10-14, jõudsin ma vist heal juhul kolm korda.

Kolmandaks ole valmis, et sa pead oskama igast asendist õlut juua. Okei, no sa ei PEA. Aga ma arvan küll, et ma ei oleks eales leidnud endale nii häid sõpru kursalt, kui ma leidsin tänu sellele, et jõin kursavendadega õlut. Pirol. Muuhulgas ka talvel. Enne rahvamajanduse loenguid. Ja ükskord läksime me Pirole kasti õllega. Spontaneous slow clap ensued.

Neljandaks – põhimõtteliselt on võimalik lõpetada ainult ajakirjanduse erialaainetega, nii et sa PRile üldse ei mõtlegi, aga ma ei soovita. Ses mõttes, et mina suht tegin nii – tänu sellele, et ma Pullekat kartsin, jäid mul saamata palju ägedaid aineid, sest Pullekas kas osales nende andmises või oli mõni tema aine eeldusaine. Mu point – erialaained on SITAKS ägedad. Ja neid tasub kokku ahnitseda, palju jaksad teha. Selle käigus ühtlasi saad sa ka teada, kas meedia valdkond ÜLDSE pakub sulle huvi või ei. Ja isegi kui ei paku, siis ei jookse need teadmised mingil juhul mööda külge maha. Äärmisel juhul saad sa peo ajal natuke autoriteetsemalt targutada, kui mõni geenius jälle Eesti meediamaastikust rääkima hakkab.

Viiendaks – ole valmis, et kirjutada saad sa palju. Palju-palju. Esseesid, rühmatöid, analüüse, kõnesid, referaate – me kirjutasime ikka nii, et oli kirjutatud. Samas andis see ikka väga hea põhja. Kui ma hiljem päriselt ajalehes töötades kirjutasin kõrvu inimestega, kes polnud varem koolikirjandist midagi enamat paberile pannud, nägin ma, et see põhiline oskus tuli väga kasuks. Isegi, kui ma polnud väga hea ajakirjanik, suutsin ma vähemalt kirjutada nii, et toimetaja ei pidanud pärast aknast alla hüppama.

Kuuendaks – isegi, kui sa tunned, et sa ei tea, kas ajakirjandus on päriselt sinule, arvan ma, et proovida võiksid sa ikka. Sest TÜs õppimine on mu arust juba üsna lahe, ajakirjandusosakond oli ka päris cool mu mäletamist mööda (kuigi seal viimasel ajal olla sisepingeid) ja no mööda külge kõrgharidus ikka ei jookse. Muidugi võid sa avastada, et see pole üldse, hm, sinu tassike teed. Aga ära pärast esimest semestrit seda otsust vastu võta. Sest siis pimestavad sind veel massiloengud ja effing rahvamajandus. Oota vähemalt üks erialaaine enne otsuse tegemist ära.

Seitsmendaks. Kui sa lähedki seda õppima, siis ära osakonnapidudel booliga väga laiuta. Mõned rääkisid lausa, et kasulik oleks enne osakonnapidusid paar untsi võid või toiduõli tarbida. No et vooderdab magu või nii. Mina seda muidugi kunagi ei teinud.

Minust ülikooli lõpupeol (me pidasime seda tänaval) tehtud pilt illustreerib profülaktilise võisöömise kasulikkust.

Kaheksandaks – see vastab päriselt tõele, mis räägitakse, et ülikoolist võib leida sõbrad kogu eluks. Nojaa, viimati käisin ma päriselt kursapeol eelmisel suvel (ja seegi oli kursa kokkutulek), aga IKKAGI. Sest ma jätkuvalt pean oma sõpradeks S.-i, kes ükskord minu juures läks peo ajal vetsu ja kukkus kõrvast tüki välja… Või L.-i, kelle tuppa S. ükskord öösel sisse tungis ja stringid lambi külge riputas. Või P.-d, kes läks ükskord nii ilgelt närvi, et teda Jürikaks peeti, et käratas: “Mina olen MÕIGU PÄSS, kurat!”. Või T.-d, kellega me ükskord Peipsi järvel hommikuni paadis õlut jõime ja vennastusime. Või teist P.-d, kellega me loengutes hullumeelselt itsitasime. Või… kõiki neid ägedaid.

Nii et mine ikka. Sest inimesed, kes ajakirjandust õppima satuvad, on üldjuhul ikka väga lahedad.

Eriala ise, muidugi, on ka väga lahe.

Toiduklubi: Soe kartulisalat vorstiga

hoomamatu 3 kommentaari

“Tead, ma ostsin Nipiraamatu ükspäev,” rääkis Naabrinaine.”
“Jaa, mina ostsin ka.”
“Selle, millel Kati Murutar kaanel on?”
“Jah, sellesama.”
“Mhmh… Tead, ma lugesin, mis ta rääkis ja… veendusin, et ma ÜLDSE ikka ei mõista seda naist.”
“Hmm…”
“Aga see piparmündiga kartulisalat oli väga hea! Proovi kindlasti!”

Proovisin. Oli küll hea. Aga kuna meie peres harva tunnistatakse toite, kus puudub liha, siis tegin väikese modifikatsiooni. (PS. Sorry about the photos, ma avastan Photoshoppi viimasel ajal…)

Vaja läheb: keedetud kartuleid, niipalju kui sööjaid on (mina nt söön alati 3 kartulit, Abikaasa 4), 2-3 sibulat, 3 spl sinepiseemneid, 10 cm jupp pepperoni vorsti, pool sidrunit (pealepigistamiseks), peotäis mojito lille ehk piparmünti, rohelist sibulat

Valmistamine: Aja oliiviõline pann kuumaks, lisa juurde suuremateks sektoriteks lõigatud keedukartul. Lase natuke pruunistuda, viska juurde rõngasteks lõigutud sibul. Retsept käsib küll lasta pruunistuda, aga mul ei õnnestu kunagi kartulit või sibulat eriti pruuniks saada. Tundub, et neil on kaks faasi: toores ja kõrbenud. Mingil sobival ajahetkel lisa pepperoni.

Noh, igaljuhul enne “kõrbenud” faasi pigista juurde poole sidruni mahl ning lisa sinepiseemned. Siis viska juurde hakitud piparmünt ning maitsesta (erinevate pipardega näiteks). Serveerimisel lisa hakitud roheline sibul.

Miks seda Nipiraamatus salatiks nimetati, ei oska ma öelda. Rohkem nagu panniroog. But rose with any other name…