and then it stopped

hoomamatu 18 kommentaari

Ma koguaeg mõtlesin, et ma homme kirjutan. See postitus oli peas valmis. See oli natuke humoorikas, ma tahtsin selle autoriks märkida Mother D. Young, PhD, tsiteerida Solterit ja Spocki ja miksida kokku kõik suureks teooriaks, aga siis…

…nutmine lõppes.

Ja postitust “Miks ta nutab?!” ei sündinud kunagi.

See juhtus esimest korda mõni nädal tagasi. Midagi juhtus, midagi juhtus Mila ajuga ja koordinatsioonivõimega. Esiteks juhtus vist see, et ta õppis ära pöidlaimemise. Siis juhtus see, et ta järsku hakkas asjadest palju rohkem aru saama. Ja tulemuseks on – dare I say it – laps, kes ei nuta.

Oh, tähendab, eks ta natuke ikka joriseb. Praegu näiteks ta õppis ära seljalt kõhule pööramise, mis tähendab, et päevas tuleb paar korda ette selliseid hetki. Vedeleme. Mängime.

Mila: “Oh! Ma mäletan! See keeramisvärk! MA TAHAN SEDA PROOVIDA! KOHE!!!”
Mina: “No proovi siis, ma vaatan pealt, kuidas sul välja tuleb.”

Siis ta keerab. Vahepeal tuleb natuke paremini välja, vahepeal vehib ta jalaga tükk aega õhus, nagu ajaks kärbseid eemale, kuni lõpuks – potsti – maandub kõhul. Siis: oh õudu, käsi on kere all kinni. Vahepeal lükkab ta end vaba käega kõrgele-kõrgele ja vaatab segaduses ringi, niimoodi poolviltu: “What. The. Fuck?!”

Vahepeal saab ta käe kohe kätte ja jätkab enda taevastesse kõrgustesse lükkamist.

Siis ta lõpuks paratamatult väsib. Vajub madalamale, vahepeal vajub JUHUSLIKULT endale ka pöidla suhu (“Ausalt! Ta ise läks, ma üldse ei teinud seda meelega!”) ja hakkab jorisema.

Mina, paanikemana, tõttan appi. Issake! Laps! Mõelda, kui halb tal võib olla! (Nali naljaks, aga ükskord olin ma temaga koos kõhuli ja lugesin lehte ja minu selg väsis enne ära, kui tema oma. Ilgelt rõve on kaua kõhuli olla.)

Ja no vot alles SIIS tuleb tõeline nutt.

Mila: “MIS MÕTTES sa sekkud minu autonoomiasse?! MA TAHAN. OLLA. KÕHULI.”

Mehed, sõnad, härjad, sarved – kõhuli ta end jälle keerabki. Aga ega väsimus ju kadunud pole, jorin jätkub. Siis proovib ta end edasi vedada, no ikka sinna, kus on mõni mänguasi või muud huvitavat (ja nagu teada, asub kõik huvitav ju alati seal, kus sind pole). Ja SIIS meenub talle, et ta ei saa edasi veel omal jõul ja ta läheb veel rohkem närvi. Mina, murelikuna, püüan mingi hetk teda aidata ja kõik trall algab taas.

Aga nutmist nutmist praktiliselt pole. Oh, muidugi oli sel päeval, kui meil külalised käisid ja paar lühemat sessiooni on olnud ka sel nädalal, aga… Daki, kas mäletad veel, veel kolm nädalat tagasi nuttis ta IGAL ÕHTUL tund-poolteist järjest ja enne iga magamaminekut päeval pool tundi järjest?

Nii et jutt sellest, et titt hakkab kolme kuu vanuselt märksa vähem nutma, on täiesti tõsi. Vähemalt meie tite puhul. Ja ma muidugi ei julge veel väga seda suurt õnne uskuda – no et äkki on ajutine. Kuidagi õudselt hoomamatu on hetkel. Et kuidas on nii, et ma panen teda (tema ENDA voodisse!) vaid 15 minutit magama? Kuidas on nii, et ta järsku on nii isereguleeruv? Et ta suudab end ise rahustada, kui tal on mingi elupaanika taas? Ja kuidas on nii, et järsku on nii hea? Ma suudan isegi Abikaasale naeratada ja kuigi ma unustan pidevalt ära inimestele tagasi helistada, suudan ma siiski peaaegu jälle suhelda?

Ma ausalt ei arvanud varem üldse, et oleks talumatu või õudne. See tähendab – kui ma praegu võrdlen, siis muidugi tundub, et oli õudne. Ja noh, eks oli raskeid nädalaid ka, kui lisaks veel ajukeemia ei koopereerunud ja ventilaator lennutas igat sorti sitta laiali, aga see nutmine nagu… oli normaalne ja ma ei muretsenud selle pärast. Ma olin endale selle nutuasja selgeks teinud ja ei muretsenud. See ajas juhtme kokku, aga see OLI. Sest nii, noh, järelikult pidi olema.

(Muidugi on elule tõusmisele kaasa aidanud tugevalt ka see, et ma lõpuks OTSUSTASIN, et aitab sellest kuradi päevaunejamast, aga sellest mõni teine kord.)

Ehk et… Mul on laps. Mul on laps, kes kõhiseb, puriseb, teeb razzing sound, misiganes see ka eesti keeles poleks, naerab, kilkab, keerab, püüab roomata (feilib), ajab mullikesi, jääb oma voodis magama, magab hommikul seitsmeni, vahel ka kaheksani, siis magab (minuga koos!) hommikuuinakut 11ni, teinekord 12ni, oskab muuseumis rahulikult ringi vaadata, end ise autosõidu ajal kõristiga lõbustada…

Ja kas ma juba ütlesin, et ta naerab? Ja pöörab end mulle kaissu*?

Mul on tunne, et kui ma homme hommikul ärkan, siis tervitavad mind pannkoogid ja värviline bänner kirjaga: “WELCOME TO MOTHERHOOD!”

*Noh okei, võibolla ta tahab lihtsalt pöörata ja ma jään talle teele ette, aga ikkagi.

18 thoughts on “and then it stopped

  1. lulu

    Ahoi. Olen miskist ajast Su blogi jälgima jäänud, näe, ja pole loobunud ka. Vahel on huvitav, vahel ka veidi tüütu. Aga ei tea midagi. Vist ikka enamasti huvitav.

    Aga nüüd leidsin, et võiksin ka midagi kommenteerida.

    Ja, dr Spock ja tema raamat oli omal ajal ka minu laste kasvatamise õpetaja. Ja töötas, väga hästi.

    Korduvalt juhtus, et imik karjub, aga keegi sellest välja ei tee. Noh, las ta siis karjub. Harjutab häälepaelu ja kõhulihaseid.

    Korduvalt juhtus, et, olles imikuga kahekesi, jäin magama ta kõrval, kui ta karjus. Noh, mis siis sellest. Eks ta ise jäi ka lõpuks magama.

    Seepärast, kui ma praegu loen Sinu (ja ka oma tütre) blogi väikeste laste teemadel, siis korduvalt olen imestanud, et miks te ometi nii närvis olete ta pärast. Noh, karjub, siis karjub. Ega sellepärast maailm ei pea seisma jääma.

    Ei tahtnud varem vahele segada. Sa ise ju ka mainisid neid asju, mida noorele emale ei maksa ütelda.

    Aga seekordne postitus oli nii tore ja lahe, et võtsin julguse ka omalt poolt midagi ütelda.

    Olge mõnusad ja tublid.

  2. Ülle

    Oma mõlemal pojal olen rahumeeli lasknud esimese eluaasta lutti kasutada ja kõhuli magada.Ma tean, et tänapäeva lastearstid seda ei soovita ja et sellest räägitakse kui laisa ema näitest aga mul polnud kummagi lapse kasvatamise ajal olla “elav lutt”. Esimene sündis paar kuud enne Ülikooli lõpetamist ja, teise lapse kasvamise kõrvalt püüdsin kodukontoris edasi töötada. Umbes kolmekuuselt hakkasid muidugi ärkveloleku ajad pikenema ja pooleaastase lapse kõrvalt enam midagi suurt teha ei saa, ainult tema uneajal.
    Lutist võõrutamine on käinud üsna lihtsalt, ühel hetkel seda enam ei ole ja kõik. Umbes aastaselt korjasime lutid silmapiirilt ära ja suurt paanikat ei järgnenud, arvatavasti olnuks see keerulisem, kui paar aastat lasta lutiga olla, siis ehk tekib suurem sõltuvus. Näpu imema hakkamine on minu arust ohtlikum, ma ei kujuta seda võõrutamist ettegi, näppu ju kappi peitu ei pane D
    Imemisvajadus on lapsel siiski väga suur ja lutiga magama jäämine on tunduvalt kiirem. Aga see on mu isiklik kogemus. Nagu me kõik teame, iga laps on erinev ja ema ka. Mingeid hoidjaid meil mehega võtta ei olnud ja ainus võimalus ise “ellu jääda” oli see, kui tegime oma elu võimalikult lihtsaks ja mugavaks.

  3. Birgit

    Jee, Daki 🙂 tean omast käest seda eufooriat, kui selline nuturalli otsa saab. Meil (poolekahesed kaksikud) kestab viimased kuu aega nuturalli, iga jumala öösel (nähtavasti hambad aga vbla ka midagi muud). Ootan ka seda hetke kui saan öelda… and then it stopped 🙂
    Lulu- kuidas saab oma lapse nutu peale mitte närvi minna? Inimesed on vist erinevad. Kui meie lapsed nutavad, siis on kohe seaduseks, et esmalt tuleb meile mõlemale mehega valugrimass näkku ja siis me ootame valugrimass näos ja kogu see aeg kui laps nutab oleme ikka sellises pinges, et sellest ei päästa miski. Me käime siis miski aja tagant lohutamas ja ootame seda nutu lõppu. Magamisest ei tule sel ajal küll midagi välja. Ja see mis toimub, siis kui laps esimesed nutu hääled teeb, see on kohe selline eriline “mõnu”- lööb nagu elektrilöögina suurevarba otsast peanupuni välja. Kuidas saab mitte närvis olla, kui lapse nutt sind füüsiliselt lausa mõjutab? Aga jah, ju inimesed ja nende igasugu läved on erinevad.

  4. Maire

    Mulle tundub ka, et tänapäeva noored emmed võtavad jube tõsiselt seda titetamise asja. Birgiti kommentaarist on näha, et see ülemuretsemine ja pingesse minek on täiesti spontaanne reaktsioon. Loen päris mitut noore ema blogi ja mu enda nooremal tütrel ka praegu paarikuune tita – kõik need emmed on ühtemoodi oma suure titemurega, iga väiksemgi asi tekitab küsimusi, miski ei tundu justkui iseenesest laabuvat. Ei tea, millest see tuleb, aga vanasti võeti seda titetamist küll rohkem nii muuseas. Minu noorem ei maganud kaks aastat (päriselt ka!), ajas öö ja päeva segi, nii et olin väsimusest üsna otsas, aga seda küll ei mäleta, et oleksin neist öistest nuturallidest pingesse läinud. Pinget ja suurt muretsemist mäletan vaid neist kordadest kui lapsed kõrges palavikus olid, aga muidu mitte. Äkki see on mingi ühiskonna nähtus, et ema-tite suhe muutub? 100 aastat tagasi magas titt kartulipõllu ääres korvis samal ajal kui ema kartuleid võttis, tänapäeval on enamus vaid laste päralt, aga ikka tundub vahel, justkui see titetamine oleks mingi hirmkeeruline värk, nagu raketiteadus või miskit 🙂

  5. daki Post author

    Maire – loen just raamatut “Paranoid Parenting”. Ongi nii, et ühiskonna suhtumine on muutnud ja sellega seoses ka ema-isa suhtumne lapsekasvatamisse. See on pikk ja keeruline jutt, aga nii ongi – oodatakse endalt palju rohkem ja minnaksegi pingesse palju rohkem.

    Lulu, mm… Tähendab, ma ju omast arust kirjutasingi siin ka, et ma olin selle enda jaoks selgeks mõelnud ja ma ei läinud pingesse ja mingi aeg see mind isegi häiris, et kuidas ma saan olla nii rahulik. Aga see ei tähenda, et see ei väsitaks, KOHUTAVALT väsitab, see võtab väga läbi siegi siis, kui sa võtad seda rahulikult.

    Ja nüüd sai see läbi.
    See on uskumatu.

    Birgit, kaksikutega on muidugi hoopis teistmoodi, vist… Ja iga vanema lähenemine on ka teistmoodi… Ma väga harva olen suutnud mujalt kuulata nutmist. Kui ma olen kaisus hoidnud, siis on vähemalt endal süda rahu, et ma teen kõik, mis vaja – pakun lähedust, näiteks – ja kui ta ikka nutab, no siis on vaja nutta järelikult.

    Ülle, Spock on täiega cool. Kõhuli mu laps magada ei taha ja luti/pöidlateema on pikem teema, aga Spock on täiega cool. Miks ma olen pöidla poolt ja pigem luti vastu – ta saab pöialt kasutada iga hetk, kui tal seda vaja on ja kaob oht, et ma suruks lutti peale, kui tal seda vaja pole. Lisaks kaob see, et ma pean minema jooksma lutti suhu panema, kui ta pole veel võimeline seda ise tegema – ja kui on, siis on üsna mõttetu hakata lutiga harjutama, imho. Aga see on jah siuke koolkondade teema. Peamine, mis see pöidlaimemine tähendab – et ta oskab end ISE rahustada. See on väga suur asi.

  6. Maire

    Pöidlaga on ainult see hammaste väljapoole kasvamise oht. Kuna pöialt on nii raske ära võõrutada, sest ta on ju kogu aeg lapsel olemas, siis võib see hambumusele üsna laastavalt mõjuda. Minu esimene lapselaps on pöidlaimeja – praegu on 4 aastane ja ikka võib teda vahel leida kusagil teki all või diivaninurgas salaja pöialt imemas, enamasti siis kui tal tuju paha või millegipärast närvis. Väga raske on seda kommet välja juurida – luti võtad ära, aga pöialt ju ei võta mitte kuidagi.
    Aga see emade-laste suhete/suhtumiste muutus ajas – seda ma kahtlustasin jah, et see mingi üleüldine tendents, lihtsalt kummaliselt sarnased olid minuaegsed emmed ja kui tänaseid jälgida, siis ka neil väga palju sarnasust, aga hoopis teistmoodi. Huvitav vaadelda ühiskonda ja inimesi, et kuhu see kõik meid lõpuks viib? Ehk on inimesi Maal siiski liiga palju ja käib meie ettevalmistamine selleks, et tittesid liiga palju ei tahetaks?

  7. Birgit

    Ju see kaksikute faktor ka mõjutab seda pinges olemist, et kas teine ärkab üles või mitte. Muide talvel olin ühe lapsega üksi kodus nädal aega (teine oli issiga haiglas) ja tõepoolest täiesti pingevaba oli ühe lapsega. Ja samas on pooleteistaastase nutt ja kolmekuuse nutt erinevad. Alguses on nutmine suures osas paratamatus, siis sai küll süles hoitud ja kaisutatud, aga nüüd on meil kord karm, ma käin vahel lihtsalt lohutamas (tegelikult algul iga 10 minuti tagant ja siis üritan pikendada seda vahet). Loomulikult saaks ilma närvitsemata ka, st ma võtaksin ta sülle ja hoiaksin järgnevad kaks kuni kolm tundi, aga ma seda just ei soovi. Niiet vbla on asi minu lähenemises.
    Ja tänapäeval on infot ja erinevaid lähenemisi laste kasvatamisele nii palju, et see kasvatus kujunebki raketi teaduseks, sest sa viid end kurssi ja siis valid endale sobiva lähenemise. Ja vanasti kasvatati lapsi muuseas aga kui palju tehti neid vigu, mida mina ei taha iial oma lastele teha. Seega ma analüüsin ja teen omad valikud, et saavutada parim oma lastele. Ja ok, see ka mängib suurt rolli, et lapsi saadakse vanemas eas ja siis pühendutakse lastele rohkem.

    PS. Mida tähendab imho?

  8. Mai

    Pöidlast võõrutamine on keeruline jah. Päeval kui ma sain 18 aastat vanaks ma otsustasin, et ma olen liiga vana, et pöialt imeda ja asusin seda ise teadlikult ja lõplikult vältima. Sinnani kippus magama minnes ikka vahel pöial suhu.

  9. Tiia

    Eks see, kuivõrd suudetakse lapse nuttu ignoreerida, sõltu nii lapsevanemast kui ka lapsest. Mu tuttavate lapsed, kes niiehkteisiti on väga rahulikud olnud, on üsna tagasihoidliku häälega oma pahameelt väljendanud.
    Mu isiklik võsuke see-eest on oma teisest elupäevast alates kasutanud valulävele üsna lähedale jõudvat hääletugevust. Tagantjärgi mõeldes oleks ehk tõesti kõrvatropid (mulle ja mehele, mitte lapsele) abiks olnud, aga nende puudumisel tuligi pidevalt fantaasiat kasutada, hoidmaks järeltulevat põlvkonda rahulolevana.

  10. Naabrinaine

    Nutu talumine on üks asi. Minul, vanal ükskõiksusel, paneb imiku kisa hinge kinni. Aga minu meelest on selge seos ema närvilisuse ja lapse nutu koguse vahel. Ja miski ei muuda ema närvilisemaks kui pidev mõtlemine, kas nüüd teen ikka kõik õigesti, mille see teaduskasvatus kaasa toob. Pinges ja murelike vanemate lapsed nutavad rohkem. Isegi neid niiöelda gaasivalutavate laste emasid on korduvsünnitajate (kellel juba füüsiliselt jääb mitme lapse kõrvalt vähem aega analüüsida) seas vähem. Selles osas teeb infotulv kasvatusteadustest vanemate elu raskemaks.
    Õnneks see muutub, kui titeiga on möödas, emal tekib jälle muu elu ka, ja põdeda on vähem aega. Ja ei maksa unustada, et lapse vanusega kasvavad ka mured – meie õnn, et siis nii palju enam ei teaduskasvata, sest aega pole, muidu teaduskasvataks oma vaistu vist nulli. Ja minu nägemuses on terve vaist siiski peamine lapse arengu suunaja.

    Ps: Ma ei taha öelda, et vanasti oli parem, sest ei olnud.

  11. Ülle

    sünnitasin esimese lapse aastal 1989. ja teise 2007. ja võin väita, et praegusel ajal on väga hea ema olla. Naabrinaise jutuga igati nõus.
    Samas noor ema aastal 89 oli ka hea olla, puudus liigne informeeritus, puudusid igasugused hirmud, kahtlused, kõhklused, puudusid foorumid a´la perekool, siis sai juhinduda ainult oma sisetundest ja sellest mida lastearst soovitas. Praegu on liiga palju infot ja see segab.

  12. mala

    Ma nüüd lihtsalt arendan mõtet edasi ja loodan, et keegi end puudutatuna ei tunne, aga mul on tunne, et tänapäeva naised üritavad end teostada läbi emaduse. Paljudel noortel pole peale keskkooli lõpetamist aimugi, mida nad edasi õppida tahavad ja lähevad vale eriala õppima ning hiljem töötavad erialal, mis neile rahuldust ei paku. Kui laps sünnib, siis tahetakse midagigi hästi teha ja nii saabki lapsekasvatusest teadus.

  13. Birgit

    Aitähh Kessu 🙂

    Mala aga järsku on küsimus hoopis selles, et vanasti saadi talus suures peres kasvades kõik lastekasvatamisega seonduv selgeks, aga nüüd pole mõndadel emaga kontaktigi suures eas ja vaja on endale ise selgeks teha lastekasvatuslikud põhitõed.

    Aga pmtl on nagunii, et reegleid ei ole, kuna erandeid on nii palju. Seega üldistada pole võimalik, iga inimesega on eri keiss.

  14. mala

    Birgit, seda ka jah. Ja vanasti polnud 1x mähkmeid, mikrolaineahju, valmistoitu, nõudepesumasinat jne. Isegi kui oleks internetiga arvuti olemas olnud, poleks olnud aega mööda foorumeid kolada.
    Aga üldiselt ma olen oma tutvusringkonnas täheldanud, et need, kes tegelevad ka muude asjadega peale lapsega tegelemise, on kuidagi rahulikumad ega kipu oma arvamust peale suruma. Ning tööle tagasi minemine ei tekita neis ka nii suurt stressi kui neis, kes oma tööd nii väga ei armasta.

  15. Maire

    Ma arvan, et enda teostamine lapse kaudu on siiski väga individuaalne. Igal juhul ei ole see küll mingi uuema aja nähtus, mida näitab ju ka statistika – sünnitajate keskmine vanus on aastaid tõusnud, mistõttu on noored emad enne laste saamist ka muud teinud ja saavutanud. Mina sünnitasin aastal 1981 kui olin just 18 saanud – lapse saamine ei olnud halb üllatus vaid teadlik soov, põhjuseks see, et ma tõepoolest ei teadnud, mida peale keskat edasi teha ja mehele minek tundus turvaline lahendus. Tänapäeval lükkavad noored lapsesaamist pigem edasi, kuigi on kindlasti ka minusuguseid, kes midagi muud peale lapse peale gümnaasiumi teha ei oska 🙂 Aga sellega tänapäeva emade teistsugust käitumist oma laste suhtes küll seostada ei saa, ka kõrghariduse ja kindla töökohaga emmed on täna samasugused ülemuretsejad.

  16. mala

    Kõrgharidus ja kindel töökoht ei tähenda veel vähemalt minu jaoks, et oma elu ja saavutustega rahul ollakse. Mõne jaoks ongi koduperenaiseks olemine kõik, mida ta elult tahab ja ta on oma eluga rahul ning ei pruugi üldsegi ülemuretseja olla, vastupidiselt mõnele haritud naisele, kes alles otsib eneseteostust. Mu point polnud üldse see, et haritud ja töötav naine saab ainult olla hea emme oma lapsele, vaid et mida rahulolevam naine oma eluga on, seda rahulikumalt võtab ta ka laste kasvatamist ning ei kipu ka teisi kritiseerima, kes asju teistmoodi teevad. Või midagi sellist.

  17. daki Post author

    Mala jt, minu meelest on siin kaks teemat. Esiteks – kas inforohkus toon kaasa nn teaduskasvatuse, kus kasvatad lõpuks oma vaistu nulli? Teiseks – vanasti elatigi teistmoodi, kogukonnatunne oli tugevam ja raamatute-foorumite asemel olid emad-vanaemad, kes kõik koos elasid ja oma tarkust jagada said. Kolmandaks muidugi veel see lapses enda teostamise teema.

    Oh, ja neljandaks – esmakordsed emad lihtsalt muretsevadki rohkem ju! Minu meelest on see normaalne, sest minu jaoks on kõik NII uus. Mul pole aimugi, mis mind järgmise nurga taga ootab. Raamatuid selleks loengi, aga lõpuks kujundan ikka oma arvamuse – vaistu põhjal. Kuigi vahepeal lööb info vaistu vait, seda olen tajunud küll.

    Mis nutmisse puutub, siis… Pärast seda, kui ma olin endale selgeks teinud, et nutmine ei peegelda minu halba vanemaks olemist, vaid lihtsalt ON minust sõltumatutel põhjustel, sai selle talumine absoluutselt lihtsaks. Ma isegi ei nimetaks seda talumiseks… See lihtsalt oli.

    Pöidla/luti teemal peaks vist pikemalt kirjutama. Ma uurisin seda nii ja teisiti ja mind häiris see pöial hoopis muul põhjusel – et ta ei nuta (ma ei viitsi praegu vaadata, kas ma eelmises kommis juba ütlesin seda). Sest ta PEAB oma nutu nutetud saama, seda on mulle see aeg siin näidanud, ja allasurumine ei too midagi head pikemas perspektiivis. Lutti ta ei tahtnud algusest peale, vahepeal sai läbi suure häda seda kasutatud, aga lõppeks ei taha ma olla see, kes öösel selle peale ärkab, et lutt on suust – ta praegu ei oska endale seda suhu tagasi panna, pöialt aga öskab ja sellega ta end magama ka öösiti paneb, olen kuulnud.

    Mu lootus on – nagu saidid ja raamatud väidavad – et ta kasvab sellest välja, kui ma sellele tähelepanu ei pööra ja Solter ütleb, et kui lapsel on lastud vabalt nutta, siis ta pöialt ei imegi. Noh, vabalt nutta olen lasknud, imeb ikka, aga äkki see möödub. No vaatab, praegu pole veel väga traagiline see olukord…

Vasta kessu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.