mm… SELLEST

hoomamatu 9 kommentaari

(Ma nüüd räägin seksist ja püüan olla võimalikult väherõve seejuures. Vabandan ette ja taha igaks juhuks ära juba.)

Kui ma rasedaks jäin ja natuke olin suutnud selle mõttega harjuda, tabas mind ühel hetkel paanika. Issand. Ma olen rase. Mis tähendab, et see olend tuleb MINU SEEST välja. Läbi general area. ISSAND.

Ja loomulikult panic ensued.

See oli ka asi, mida ma esiteks ei julgenud väga mõelda ja teiseks oli kuidagi VÄGA IMELIK juba sünnitanud sõpradega seda ikkagi teemaks võtta. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda poleks teinud, aga ma vähemalt üritasin olla delikaatne. Mis minu puhul tähendas kõõrdpilku ja pominat: “Aga kuule… Ma tahtsin küsida… Et kuidas selle… seksiga… Khm… noh, tead… Ee… Et nagu… Toimib kõik või?”

Sünnitanud sõbrad naeratasid mõistvalt ja kinnitasid: “Parem kui enne, usu mind.”

Muidugi oli mul seda raske uskuda. Sest see on ju ebaloogiline, eks. Kõigepealt viiakse su general areas läbi mingi… mm… (ma püüan mitte unustada, et mu ema loeb seda)… mm… mingi terror ja siis läheb veel pärast kõik paremaks ka! Selle loogika järgi peaks jooksjad näiteks oma jalaluud ära murdma. No et küll pärast hakkavad jalad alles hästi tööle, KÕIK JU TEAVAD SEDA.

Igal juhul.

Raamatud – ja mitte tavalised raamatud, vaid RASEDAraamatud – käskisid mitte muretseda. Teemat käsitleti küll vähe, mõnes mainiti delikaatselt, et küllap “värsked vanemad teineteise jaoks siiski ka aega leiavad”, teine lajatas otse, et “pärast kuut nädalat võib taas seksida” ja kolmas, mu lemmar (kuigi ma ei mäleta, milline neist!) rahustas murelikku tulevast ema, et “imetamine pakub naisele alguskuudel piisavalt lähedustunnet, et seksi järele polegi vajadust”.

Ha. Har-di-faking-har. ARE YOU SERIOUS?

Aeg läks, crotch parasite sai valmis ja väljus ja kui ma olin üle saanud šokist, et mu sabakondist pole midagi järel ja et ma ei saa istuda (sabakondi pärast, mitte muu pärast!), kõndida, püsti ja uuesti istuma, tuli mul peale hirmus seksiisu. No ma räägin ikka sellisest seksiisust, mis sööb tavalisi seksiisusid hommikusöögiks. Sest see oli fantastiline – mu keha oli (peaaegu) taas minu oma! MUL POLE KÕHTU! Misjonäriasend, how have I missed thee.

Ainus, mis mind takistas mm… taas… mm… tegevusse asumast, polnud mitte arsti keeld või sabakont või üleüldine surmatunne, vaid lihtne tõsiasi, et…

SEKSIDES VÕIB RASEDAKS JÄÄDA.

Pole ausalt parimat kontratseptiivi kui sünnitus, believe you me.

Aga isu jäi ja üllatuslikult avastasin ma, et keha oli valmis väga kiirelt endisel kursil jätkama. (Sabakont pole seda memot veel saanud.) Ei jäänud tulemata ka päevad ja rõõmsa üllatusega avastasin ma, et tõepoolest – Period Pain of Death on jäänud minevikku. Ma saan päevade ajal hingata! Elada! Voodist välja tulla! Ja ei peagi söögi alla ja söögi peale valuvaigisteid laksama!

Rasedus, sul on omad head küljed.

Kui päevad järgmisel kuul uuesti tulid, olin ma SITAKS ÜLLATUNUD. Umbes et… Oot, mis nüüd? KAS ME JUBA EELMISEL KUUL EI SAANUD SELLEGA ÜHELE POOLE?!

See selleks. Aegamisi sai keha taas omaks ja kui ükskord oli käes õnnis hetk küünlavalguse ja veiniga… siis ma täiesti tardusin.

Ja hakkasin nutma.

NAGU MINGI LOLL.

Ma PÄRISELT ei tea, mis juhtus. Ma kahtlustan, et see oli mingi post-traumaatiline reaktsioon. Mind tabas täielik paanikahoog, sest kuigi ma ju TEADSIN, et miski pole enam valus ja ka titepeleti töötas juba mõnda aega, hakkasin ma kohutavalt kartma.

Niisiis, ma ei tea, mulle tundub, et ma olen ainus, kellega on see juhtunud, aga ma olen pidanud õppima uuesti seksima. Ja see on olnud KOHUTAVALT frustreeriv, sest ma olen alati arvanud, et kui ma midagi muud eriti hästi ei oska, siis seks tuleb mul ikka mõtlemata välja. Aga ma eksisin. Taas on mingisugune keha diktatuur, aga hoopis teistmoodi. On väga raske astuda emarollist välja. Selleks läheb aega, väljalülitamist, natuke mõne hea sarja vaatamist, kus on soovitavalt palju seksikaid mehi (mm… “Ultimate Force” ja Ross Kemp… mm…) ja VEINI. Rohkelt veini. Sest kui varem oli heaks seksiks vaja transformeeruda igapäevaolendist seksiolendiks, siis NÜÜD on vaja kõigepealt teha läbi digimuutumine suunal ema-igapäevaolend ja alles siis on lootust sinna kolmandasse staadiumisse jõuda. Ma ei ole veel õppinud hüppelist ümberlülitumist.

Ja need flashid! Niipea, kui silmad kinni paned ja juba lased end hetkel edasi kanda, kargab sulle järsku su lapse nägu silme ette. BOOM! TITT! TAKE THIS!

Ja sa võid raskelt tulnud sexy time tujuga mõneks ajaks hüvasti jätta.

Flashid on jäänud muidugi vähemaks. Õnneks. Ja nutma pole kah enam hakanud. Ja kuigi mul on tunne, nagu ma oleks taas 17aastane tüdruk, kes vajab hullu sebimist ja seepamist ja kauneid sõnu ja romantikapaketti, on tõepoolest asjad tunduvalt paremaks läinud.

Mis puutub sellesse, et on parem kui enne, siis ma veel kommenteerida ei julgeks. Ilmselt võib paremusele kaasa aidata see uutmoodi lähedus, mida ühise lapse olemasolu annab. Füüsiliselt pole tegelikult midagi muutunud, lihtsalt vaim on kuskil hoopis teises kohas.

Aga ometi võiksin ma viis kuud nooremale endale öelda, et kõik saab korda ja ausõna pole see asi (füüsiliselt) üldse nii hull, kui võiks ette kujutada. Nagu kogu selle rasedusvärgiga – asjad, mida sa ette kujutad, ei juhtu, aga see-eest juhtuvad asjad, mida sa ei oska absoluutselt ette näha.

Congratulations!

9 thoughts on “mm… SELLEST

  1. Janeli

    Mulle tohutult meeldib su avameelsus ja võime kõike nii kirja panna, et kunagi pole küll.
    Ja ma arvan, et see oleks Eesti kõige popim rasedaraamat, kui sa ühe sellise teeksid.

  2. kakao

    olen nõus! olen salamisi mõelnud, et kui ma rasedaks jään (või miks mitte ka enne), siis kirjutan sulle kirja, kus TÄNAN sind nende nii elutõeste ja avameelsete postituste eest, mis mulle asjadest ilustamata räägivad ja mind selleks kogemuseks (ka seksiks pärast sünnitust, näiteks) ette valmistavad. võttes arvesse, muidugi mõista, et iga inimene, rasedus, laps, ema jm on erinavad. seega – suur aitäh sulle! ja pikk pai! ja jätka ikka avameelselt kirjutamist, sest me oleme su fännid!

  3. Maire

    Mis värk selle “kontratseptiiviga” ikka on, et seda nii paljud õigesti kirjutada ei oska? No käib ju keskele ka “t”, onju! 🙂 Mul on olnud isegi üks õppejõud, kes seda sõna valesti kirjutas ja siin blogis olen vist ka ühe korra varem selle sõna kallal norinud. Vist on nii, et kui mingi sõna kirjutamine on sisse jäänud, ega siis see ei muutu isegi siis kui keegi sellele tähelepanu pöörab.
    Ma saan aru küll, et õigekiri ei ole üldse teema praegu, aga mul on mingi õigekirjakiiks vist, no ei saa kohe vait oldud kui selliseid vigu näen 🙂 Et siis vabandan juba igaks juhuks ette ja taha oma teemavälise kommentaari pärast, olen oma kunagisest õpetajaametist tugevasti kahjustatud 🙂

  4. daki Post author

    Maire, ma parandasin ära:) Ei tea jah, kuskilt udust meenub, et sa tõesti korra ütlesid juba varem ka. Aga ma nüüd luban, et alati pean meeles!

    Kakao, muide, sa ju võitsid raamatu, miks sa muga ühendust pole võtnud?

    Aga! Jah, ma just põdesin jälle natuke, et kurat, nüüd kõik auditoorium hoiab pead kinni ja ohkab, et oi-see-Daki-on-ikka-üks… Aga nagu ma ühele lugejale, kes mulle just väga armsa kirja kirjutas, ütlesin – et kui on vähemalt üks inimene, kellel on minu kogemusest mingitki kasu, siis ma teen ikka õiget asja ju.

  5. Maire

    Tubli tüdruk, Daki! 🙂
    Ja mis selle postituse teemasse puutub, siis seda oli väga huvitav lugeda ja kindlasti on neid, kellel selliste kogemuste jagamisest kasu. Põdeda pole kohe absoluutselt vaja, see on 150% kindel! Mulle väga meeldib sinu ehedus… et ei püüa siin midagi kokku luuletada, vaid tõesti räägid siiralt, mida tunned ja mõtled. Imestasin, et sellise postituse juures nii vähe kommentaare, tavaliselt on ju rohkem. Aga arvan, et paljud lugesid ja mõtlesid seejuures omi mõtteid, isiklikke ja intiimseid 🙂

  6. daki Post author

    Maire – ma ka imestasin, et kommentaare pole. Siis ongi kaks varianti – kas räägitakse kuluaarides või mõeldakse omaette. Või mõlemat. Kumbki pole ilmtingimata halb asi…

  7. feet skin problems

    Thank you, I have recently been looking for info approximately this subject for ages and yours is the best
    I’ve found out so far. But, what in regards to the bottom line? Are you sure concerning the source?

Vasta kadri-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.