Palavus on niikuinii talumatu. Ma mõtlesin, et äkki ma sel aastal pääsen sellest ilma üle vingumisest, aga ei pääse. Pealegi tunnen ma moraalset kohustust suvel vinguda, sest KÕIK TEISED vinguvad talvel ja rikuvad minu tuju sellega, kui mina üritan talve nautida. No päriselt – külma vastu saab vähemalt riideid lisada. MIDA PRAEGU TEHA SAAB?! Sittagi. (Tõele au andes naudiks ma talve märksa rohkem, kui meie omavalitsused suudaks tagada puhtad teed.)

See selleks. Palavus on niikuinii talumatu. Mis asja veelgi talumatumaks teeb, on see faking allergia.

Esimese rämeda allergiahoo sain siis, kui olin haiglast mõned päevad kodus olnud. No hakkab pihta, mõtlesin. Ei tea, kas rasedus kaitses mind kuidagi või siis polnud need minul allergiat tekitavad asjad veel õitsema hakanud, igal juhul muidu oli kevade algus täiesti allergiavaba.

Ja nii on see nüüd käinud, kord ära minnes, siis jälle peale tulles ja mul on tunne, et iga korraga läheb aina hullemaks.

Teate seda tunnet, et miski ninas kipitab, et kohe-kohe tuleb aevastus? Vot see ongi see. Ainult et see on KOGU AEG. Aevastad, ei aevasta, nuuskad, nuuskad, ei nuuska, topid rohtu ninna, loputad soolveega – ikka kipitab. KOGU AEG. Silmist vesi lahmab, enamasti ka ninast, vahepeal aevastad nagu mingi loll, siis nuuskad, nuuskad, nuuskad, siis läheb nina kinni ja siis, tagatipuks, HAKKAB NÄGU SÜGELEMA. No ausõna, ma siin vahepeal mõtlesin, et jäängi näost ilma, juunis oli ikka hullumaja, nahka koorus jne.

Kusjuures, rohud ei aita, eriti need lokaalsed. Ma olen kõik käsimüügi allergiaravimid läbi proovinud ja ma vihkan kõiki neid ninaspreisid. Need haisevad vastikult (mitte küll üks, mis lõhnab nagu piparmünt, aga abi pole sellestki, sest see on PULBER!), panevad lõpuks ninast vere jooksma, aga abi ei sittagi. Claritine natuke leevendab, aga see pole imetamise ajal soovitatav.

Kõige hullem on magamapaneku aegu ja see on tavaliselt just aeg, kus ma pean olema vaikselt, liikumatult ja üht titte uinutama. Kujutlege siis piina – laps hakkab pärast nuturallit JUST ära kustuma, tšillib veel veits kätel, vaatad, kuidas silmad vaikselt kinni vajuvad ja siis… pekki! KOHE TULEB AEVASTUS. Käed on kinni, midagi teha ei saa, ainult tahtejõuga surud aevastuse maha… ja siis hakkab nina nagu mahlakask voolama. Käed jätkuvalt kinni, midagi teha ei saa… ja siis hakkab nägu sügelema, nina tahab niikuinii otsast kukkuda… Õudus.

Oh, ma tean, ma tean. On allergikuid, kellel on märksa hullem KOGU AEG. Mul vähemalt vahepeal on kergem (mingil müstilisel põhjusel), vahepeal on päevi, kus ma isegi ära unustan, mida see kõik tähendab. Ja siis tuled hommik, teed silmad lahti ja… hakkab pihta.

Argh!

Tänu sellele olen ma olnud täiesti poolsurnud viimased nädalad. No ja see ilm muidugi ei aita kaasa. Ma ei jaksa kuhugi minna, midagi teha, ja kui jaksangi, siis olen mingis poolteadvusetus olekus ja pean pärast mõtlema, et kurat, kus ma nüüd käisin? Lihtsalt nii üldgeneraalselt sitt on olla.

Tänan tähelepanu eest, nüüd me lähme Rock Rambile ja ma ei suuda autosõitu ära oodata, sest kui Traktoril on üks hea asi, siis see on A/C olemasolu.