1 nädal on Põrnikas vana
1 nädal olen ma olnud ema
375 987 korda olen selle aja jooksul tundnud südantmurdvat heldimust
5 korda olen kaotanud närvi (teiste inimeste, mitte Põrnika peale)
1,8 triljonit korda tundsin eelmisel pühapäeval-esmaspäeval, et ma suren
10:32 on kirjas sünniajaks jalavõrul
10:33 on kirjas sünniajaks sünnitunnistusel
10:35 sündis Põrnik Abikaasa kella järgi
5 tundi järjest olen saanud kõige enam magada
2 tundi magan keskmiselt järjest
15 korda umbes on mult küsitud, kas mul ikka piima on (kus ta siis olema peaks?!)
27 korda olen oma emakaga nädala jooksul tülli läinud (ta no lihtsalt EI OSKA teha oma tööd)
5 korda olen pidanud laadima oma telefoni
1 kord nädala jooksul oleks normaalne laadida oma telefoni
2 korda on külalised tulnud TÄPSELT KÕIGE halvemal ajal ÜLDSE
49 korda olen tahtnud aevastada
49 korda pole saanud aevastada
49 korda olen mõelnud, kui imelik see ikka on, et aevastamiseks kasutatakse ka vaagnapõhjalihaseid
72 korda olen itsitanud nagu segane, sest Põrnikas on ilgelt naljakas
375 korda on Põrnikas kulmu kortsutanud
375 korda olen öelnud lauset; “Kohe näha, et oma isa tütar.”
9 erinevat alternatiivi olen välja mõelnud istumisele, mida ma teha ei tohi
∞ hulk armastust
14 thoughts on “nädal numbrites”
Jäta siis külalised ukse taha, kui sulle on ebasobiv aeg nende vastuvõtmiseks.
Mina pole mitte ühtegi sõbrannat haiglasse vahetult pärast sünnitust vaatama läinud ega ka kohe koju külla tormanud. Minu meelest on ebaviisakas inimesi sellisel ajal etteteatamata külastusega “üllatada”. Kui pererahvas on valmis ja kutsub, alles siis on viisakas minna ju. Või ei?
ma elan lõuna-euroopas aadria mere ääres ja kui üks me tuttav paar sai hiljuti just uuesti emaks-isaks, siis kohalikud ütlesid mulle, et noh, hakkame neile nüüd siis külla minema ja titte vaatama. oi kuidas ma panin pidurid täie hooga peale, sest ka minu arvates lihtsalt niisama kutsumata titat vaatama EI SOBI MINNA! eriti veel kui tegu pole mingite lähedaste südamesõpradega. ma ikka ootaksin ka kutset või no kui uudishimu ikka nõnna suur on, et kohe PEAB minema uut ilmakodaniku kaema ja tolle ema rindadest rääkima, siis tuleks ikka helistada ja kokku leppida jne. eestlaste privaatsusvajadus või asjatu probleemitamine või mingi muu nähtus? peaks oma doktoritöö sellest kirjutama, hahaa. võrdlev analüüs: eestlaste ja lõuna-eurooplaste kombed vastusündinule ja tema vanematele külla minemise näitel. vms. 🙂
mulle tundub, et see “kas sul piima on” küsimus on delikaatne viis küsida, et kas sa toidad last rinnaga. on ju olnud neid, kes juba peale sünnitust kisendavad, et “ärge pange last rinnale.. see rikub rinnad ära”.
kuigi jah.. see on äärmiselt kummaline, et peale emaks saamist on kõigil suur huvi selle vastu, et kas sa imetad ja kas piima jätkub. ilmselt kõige raskemad on need küsimused siis, kui mingil endast mitte sõltuval põhjusel see asi välja ei tule.
ei tea, kas see faas ka tuleb, kus oled vabalt võimeline keset seltskonda last imetama hakkama, sest sulle endale ka tundub, et tissid ongi ainult ühed piimaautomaadid ja midagi seksuaalset neis pole 😀 .
Kas ujumisronga peal tohid istuda? 🙂
Noh, kõigil ei ole ju piima. Ei ole lihtsalt ja kõik. Või siis on nigelalt ja kuu aja pärast kaob ära. Inimestel on ju mure, et kas laps ikka süüa saab 🙂
Aga mis tööd see emakas muidu tegema peab sul, lihtsalt intensiivselt kokku tõmbuma? Vat mul on nii kaua möödas juba et ei mäleta enam neid organite ülesandeid nii hästi.
Nunnuta aga edasi.
Kas keegi tunneb isiklikult kedagi kellel piima ei olnud?
Ei tunne, küll aga tunnen küllalt inimesi, kes rinnaga mitte toitmiseks n+1 põhjust leidsid, millest mõned minu jaoks suhteliselt jaburad on. Aga ei ole minu asi kedagi kritiseerida 🙂
Minul ei olnud piima, ainult mõni tilk. Aga see ei olnud mulle põhjuseks rinnaga mitte toita. Möllasime, mis me möllasime aga nii peale teist kuud sai asi enam-vähem joonde. Kaalukõver oli meil ikkagi suht nigel, nii, et võib küll olla vähe piima. Ise ma arvan, et organism sai lihtsalt šoki kirurgilisest vahelesekkumisest.
Okei,kui juba teemaks läks.
Mul poiss sündis natuke varem ja seoses sellega bilirubiini tase tõusis.Toitsin algul rinnaga,sõi ka hästi.Sai valgusravi ja seoses sellega pidin veel lisa lüpsma sünnitusmajas ,sest “päikest võttes“`öö läbi oli tema vedeliku tarbimine tavalisest suurem(hiljem ka Lunini lastehaiglas olime nädala,kuna vahepeal kodune nädal ei võtnud laps ainult rinnast süües mitte ühtegi grammi juurde).Ka Luninis lüpsin lisaks rinnaga toitmist mõlemad rinnad tühjaks,andsin lisana siis oma rinnapiima pudelist juurde.Sellest jäi väheks ja olin sunnitud ka RPA.-d andma.Kui biliruubini tase normaliseerus ja me koju saime,siis jaksasin 3 kuud rindasid lüpsta (sest laps rinda ei võtnud või kui,siis väga vähe).Koheselt sünnitusmajas sai luti maitse suhu ja kergema vaevaga piima kätte.Oleksin kogu südamest tahtnud kauem rinnaga toita,lapse pärast ja ka endal oleks kergem olnud.Olin lõpuks nagu zombi,ka öösiti lüpsin.Aega ei jäänudki praktiliselt muuks,kui toiduralliks.Sest kaua proovisin ikka rinnaga harjutada ja nii venised meie toidukorrad suht pikaks.Nüüdseks olen sellega leppinud,et mu poiss sai vaid 3 kuud rinnapiima,aga algul olid ikka suured süümekad.Nii et ega jah,see on kohati mõnele valusam teema,kui teistele.
“LJB Says: Kas keegi tunneb isiklikult kedagi kellel piima ei olnud?”
tunnen: mina.
õigemini, lõpuks ta ikkagi tuli, pika punnimise peale – kuni retseptiravimi kasutamiseni välja – aga mingi hetk oli küll tunne, et ei tea, viskaks äkki püssi põõsasse.
küsisin imetamisnõustajalt, kas sa oled varem samasugust keissi näinud, et piima kogus lihtsalt ei suurene, nui neljaks? nõustaja ütles, et on küll – kahte. üks andis 6 nädala järel alla ja laps jätkas täies mahus RPA peal, teine punnis kangekaelselt seni, kuni 15. nädalaks sai RPA andmise lõpetada ja laps läks täies mahus rinnapiimale üle.
tolle 15. nädalani punninud naise ees kummardaks ma küll sügavalt. minul oli esimese nädala lõpuks juba nutt kurgus.
«LJB Says: Kas keegi tunneb isiklikult kedagi kellel piima ei olnud?»
Ah nii valus teema – mina ka piimatu. Tõsiselt kohe ja mõlema lapsega oli nii. Kaks tilka ja kõik. RPA hakkasin kasutama, sest laps oli näljas. Ja proovisin küll nii ja naa, aga kui ka kuu aega peale sündi ei tulnud mitte midagi, siis lõpetasin jama ära. Maksimaalselt tuli ühel korral teelusikatäis.
See jant on mõlema lapsega olnud. Naistearsti arvates võiksin lasta oma rindu uurida, piimanäärmete vähesus võib olla probleemiks. Igatahes ilma RPAta oleks mul lapsed surnud.
Üks neist praegu teismeline ja teine alles pisike, terved ja tublid ikka.
Oih, ma ei tahtnud kuidagi kellelegi haiget teha selle märkusega, viitasin vaid sellele, et nagu ma aru olen saanud asjast, siis protsentuaalselt SUUREMAL OSAL naistel õnnestub valutult (või natuke suurema valuga, aga õnnestub) toita. Ehk et on küll keisse, kus ei tulegi, aga et need on harvad (mitte küll seda vähem traagilised).
Üldiselt olen ma pidevalt valmis minema RPA-le üle, sest mul on alati oht, et pean ise rohtude peale tagasi minema. Sellepärast katsun mitte end emotsionaalselt väga siduda selle rinnaga toitmisega, kuigi see on suhteliselt võimatu. Igal juhul aga ei mõista ma kedagi hukka, kes eelistab RPAd!
Mann, elu ikka viskab vimkasid meile. Raseduse ajal olnud märkide põhjal ei saa põhimõtteliselt ÜLDSE järeldusi teha, kuidas pärast hakkab olema…
«LJB Says: Kas keegi tunneb isiklikult kedagi kellel piima ei olnud?»
Minul ka ei tahtnud see piim üldse tulla ja kui lõpuks pika üritamise peale tuli siis ei jätkunud seda üle 2 kuu. Täiesti õnnetu olin. Keisrilõikega kaotasin palju verd, kuna asjad eiläinud päris nii nagu oleks võinud ja olin peale sünnitust täielikult aneemiline. Taheti vereülekannet teha aga kuna tahtsin last rinnaga toita siis on vereülekanne meditsiinilistel põhjustel välistatud. Nii, et jah neid juhtumeid on ikka päris palju, kus piim lihtsalt ei tule.
K, jah, ma olen ka aru saanud, et keisrilõige rikub paljudel naistel asja ära ja kuna seda ikka tehakse, siis ehk on piima mitteesinemist rohkem kui raamatud ja statistika näitab, sest VÕIMELINE oled sa ju ikka (st tissid töötavad:D), aga lihtsalt asjaolud ei soosi. Ja kuna mul ikkagi keiser jäi ära, mida vahepeal kaaluti, siis mul selles osas muret pole… Õnneks.