päev muusikas vol 2

hoomamatu 4 kommentaari

See on üks neist ette tehtud postidest, aga ma ei hakka siia isegi seda haiglajuttu lisama, sest ma olen kindel, et sinna ma ei jõuagi…

Eesti Ekspressis on rubriik “Päev muusikas” juba mitu aastat ilmunud. Esimest korda võtsin ma selle blogisse endale vastamiseks 2007 ja nüüd mõtlesin, et võiks uuesti teha, sest küsimused on vahepeal muutunud. (2007. aasta versiooni kopin ka siia alla.) Kui soovite, võite selle meemiks teha ja endalegi võtta ja edasi anda. (Ma jätkuvalt ei salli sõna “meem”. Õh.)

Milline lugu…

…on parim hommikune ärataja? Millegipärast ärkan ma sageli hommikuti üles ja kummitab mingi täiega kummaline lugu. No näiteks ükspäev kummitas Sunrise Avenue. Üldiselt on hommikutega nii, et ma väga ei kuula muusikat hommikuti, aga kui vaja ärgata on, siis Jaan Tätte & Udupasuna “Kaugele” on sobiv. See algab uimaselt ja igavalt, aga kui ühel hetkel Silver Sepp rokkima hakkab, siis tõusevad mul ihukarvad püsti. Võimatu on jääda paigale, PEAB tantsima hakkama. Ja siis see, kuidas Matvere “Om…” tagaplaanil jaurab, on ka nii lahe.

…on parim, mille oled just avastanud? Naabrinaise kaudu avastasin sellise bändi nagu “Mumford and Sons” ja kuna tema pooleteisese LMi lemmiklugu on “The Cave”, olen seda korduvalt kuulanud ning see ON TÕESTI jummalast numps ja äge lugu. No ja siis muidugi Foo Fightersi “Bridge Burning”. Ilma selle loota ei saa praegu ükski päev läbi. (PS! Ma lähen Foo Fightersi konsale juunis!!!)

…meenutab sulle sinu esimest kontserdikäiku? Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis kontserdil ma esimesena käisin, aga suure tõenäosusega oli see mõni “Suvest suveni” üritus. No teate küll, need 90ndatel  lauluväljakutel toimunud kontserdid, kus ALATI oli peaesineja 2 Quick Start. Aga kuna 2QS pole mulle eriti kunagi meeldinud, siis tollest ajastust meenub ehk hoopis esimesena Up’n’Downi lugu “Unenägu”. See on ühtlasi lugu, mida ma alati linnast peolt koju tulles laulda üürgan või kui on vaja tõestada, et ma pole ürrrdse purrjus ju! Ma võin selle tõestuseks kohe Up’n’Downi laulda! Ja kuna neil puhkudel keegi tavaliselt ei tea, mis kuradi Up’n’Down, siis on see alati vastupidise mõju saavutanud.

Up’n’Down oli meie kooli bänd, kust alustas oma tähelendu Henrik Raave ja mina pean seda Rumala Noorkuu mõtteliseks eelkäijaks. No vaid vaadake, KUI armsad nad olid! Oli alles aeg, ah?! Tantsutüdrukud kandsid pikki pükse ja meestesärke! Que barbaro!

Oh, mulle just meenus ema räägitud lugu, kuidas ma 3aastasena või nii, olin Ivo Linna kontserdil lava ees üksinda keerutanud ja kaasa laulnud nagu hull, sest “Suvi” oli tol ajal mu lemmiklugu. Ma ise seda ei mäleta, aga kujutan väga hästi ette. Ma olen senimaani samasugune.

on parim, kui oled vihane? 2007. aastal ja praegugi on selleks Limp Bizkiti «Break Stuff», aga ei saa unustada ka Disturbedi suurt panust viha leevendamisse, näiteks Disturbedi “Voices”. Iga kord, kui ma seda videot vaatan, armun ma David Draimani uuesti. Ta on üks seksikamaid mehi EVER vist. Kusjuures on tegu ka ühe intelligentsema rokkariga, keda ma tean, tema intervjuud on alati kohutavalt ajukõditavad lugeda. “Voices” tundub muuhulgas olema ka suurepärane sünnituslugu, sest Draiman konkreetselt KÜSIB iga natukese aja tagant, et ega sa jumala eest hingata ei unusta. Huvitav, kas oleks hilja Draimani endale doulaks või tugiisikuks sebima hakata?

…mis toob pisara palgele? Dagö “Pulmad“. See on juba alates õe pulmadest nii. Iga kord, kui ma seda autos sõites kuulan, tuleb kurku klomp ja silma pisarad. St ma tean küll, mis neid emotsioone põhjustab (masendava ja ülikauni kokkusaamine selles loos ja sümboolikas), aga ma olen otsustanud need tunded praeguseks alla suruda ja nende konkreetsete deemonitega kunagi hiljem tegeleda. Aga ükskord igal juhul ulgusin ma seda lugu kuulates Saaremaalt tulles nii, et ime, et ma kraavi ei pannud.

…muutis sinu arusaamu muusikast? Õigem oleks vist öelda, et KES – Jri (sarnasus David Draimaniga on juhuslik). Tema tutvustas mulle Aphex Twini (“Rubber Johnny” muutis mu arusaamu REAALSUSEST, ettevaatust, see video pole nõrganärvilistele ja ärge vaadake seda hilisõhtul!) ja siis sellist lugu nagu Godspeed You! Black Emperori “Lift Your Skinny Fists Like Antennast To Heaven“. See on TÄIESTI SÜRRILT HULL lugu. Kuna see on ilgelt pikk, siis isegi Youtube’is on ta kaheosaline. Aga päriselt, pärast selle loo kuulamist sain ma aru, et muusika… muusika on lõputu.

…on parim, mida kõik võiksid kuulata? Ma avastan selliseid lugusid iga natukese aja tagant, mida kõik võiksid kuulata, muidu pole nende elu täiuslik. Aga sellist ultimatiivset lugu küll pähe ei tule… Ehk midagi klassikast? Või hoopiski Robots in Disguise “The Tears”? Ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast selles videos. See on lihtsalt… nii lahe lugu.

Ja muidugi Emiliana Torrini “To Be Free” on hästi tugeva sõnumiga lugu, mis paneb mind alati oma elu üle järele mõtlema.

…on parim, mis teistele ei meeldi? Abikaasa läheb vist alati hulluks vaikselt, kui ma Aphex Twini või Squarepusherit kuulan, aga ma tean, et see meeldib tegelikult paljudele. Oh, ma tean! Enamikule mu sõpradest ei meeldi Edward Maya “Stereo Love“, sest see on “kommimuusika” ja “mõttetu tümakas”, aga mulle see hullult meeldib! Ma arvan, et peamiselt akordioni pärast. Akordioniga saab iga asja heaks teha, ma arvan.

Millist lugu sa vihkad? Jätkuvalt neidsamu, mida 2007. aastalgi, aga lisandunud on veel südamepõhjast tulev jälestus Fergie ja kogu Black Eyed Peasi kamba vastu. MIKS NAD EKSISTEERIVAD?! Ma ei saa ka aru, miks Eda-Ines Etti ikka veel muusikat teeb… Mitte, et ta selles nii halb oleks, aga kuidagi… nii eriliselt mõttetu.

 

Arhiivist, 17. detsember 2007. Päev muusikas.

Parim lugu…

…kaasavilistamiseks? The Beautiful South «Dream A Little Dream». Laulsime seda lugu ligi neli aastat tagasi, kui Birxu oli just Ropkasse korteri saanud ja me pisikeste pahtlilabidatega betoonseintelt 20 aastat kuhjatud tapeeti maha võtsime. Senini laulame seda, kui muud teha ei oska. Ja ma ümisen seda siis, kui ümisemis/vilistamistuju on.

…siis, kui riietud, et välja minna? Mika «Grace Kelly». Pole midagi positiivsemat sellest loost. Selle saatel on parim meiki teha, musi punaseks värvida, sukad jalga tõmmata, paar soojendustiiru veel põrandal teha ja õue hullama minna. See lugu annab kindluse, et õhtu tuleb fabuloosne! Alternatiivina sobib ka The White Sripesi «Blue Orchid». See keerab ka korralikult üles.

…ja rajum peolugu? Disturbed «Down With The Sickness». See õu-ah-ah-ah-aa, mis ta teeb, on lihtsalt nii überlahe. Ja paneb kohe automaatselt tahtma kaasa hüpata. Teisele kohale platseerus napilt Bon Jovi «You Give Love A Bad Name» (HIMYM!), eriti see legend… wait for it… daarne koht: «Shot to the heart…»

…erootilise vibratsiooni looja? Neid lugusid on rohkem kui üks. Näiteks Keane «Bedshaped». See on selline lugu, mida kuulata… Või õigemini, mis käib taustal, kui elu oleks film, pärast seksimist, kui sa oled voodis, rääkida pole midagi, aga hea on olla, selline soe ja pehme ja see voodi on ainus koht, kus on sellel hetkel universumis asjad kõige õigemini. You follow me back with a sun in your eyes…Samasse kategooriasse läheb lugu Maroon 5 «Sunday Morning»(Steal some covers share some skin/Clouds are shrouding us in moments unforgettable/You twist to fit the mold that I am in…)

Siis veel üks äärmiselt erootiline lugu on Placebo «Brick Shithouse». Tõsiselt. See rida: «When you come you don’t make a single sound…» See on säärane… Imelik, valgussähvatusi ja natuke liiga palju alkoholi täis õhtute lugu, kõik keerleb, naerab, kilkab ja siis tuleb keegi ja sosistab neid sõnu… Ja selle loo järgi on hea seksida. Mitte armatseda, aga loomalikult, hullunult seksida.

…uinutaja? Klazz Brothers & Cuba Percucci «Air». Jap, see on seesama Bachi loomingu töötlus, mille ma sain filmi «Collateral» saundträkilt.

…depressiooni leevendamiseks? Ma kardan, et sellist lugu pole veel leiutatud, mis depressiooni leevendaks. Küll aga on ultimatiivne vihane-olemise-lugu Limp Bizkiti «Break Stuff».

…ooo-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused? The Offspring «Pretty Fly» ja tegelikult terve «Americana» album. See on hilissuvisesed ja varasügisesed maanteed ja rannad ja mered ja Lõuna-Eesti ja sõbrad ja kõik.

Hoopis teisest ooperist oo-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused on Robbie Williamsi looga «Angels», aga seda ma ei saa rääkida, millised.

Millist lugu sa vihkad? Alanis Morisette´i «Ironic» on ikka üks ilge lugu. Peamiselt ei meeldi mulle Alanis ega ka tema hääl, ta on lihtsalt nii kohutavalt ebasümpaatne (ja oli juba enne seda värki Ryan Reynoldsiga). Ja kahjuks pole Alanis nagu Tom Hanks, kes on ka kohutavalt ebasümpaatne, aga keda ma siiski andekaks näitlejaks pean. Ja kunagi käis mulle tõsiselt vastu see Army Of Loversi lugu «Crucified», aga nüüd teeb see pigem nalja. Rohkem praegu meelde ei tule, aga vastu hakkavaid lugusid on rohkemgi, kindlasti.

Õah, ja just meenus, et mulle väga-väga-väga ei meeldi Meie Mehe «Sinine vilkur».

Milline lugu tõestab, et rokkmuusika elab väga hästi? Mulle meeldib ka väga enne viidatud artiklis Taneli öeldud Muse´i «Supermassive Black Hole», aga minu jaoks tõestab ikka ja jälle Foo Figthers, et rokkmuusika elab ikka väga hästi. Eelmiselt albumilt lugu «In Your Honor» ja viimatiselt «The Pretender». Ihukarvad lähevad püsti, kui need kitarririfid eemalt kütma hakkavad ja aina lähemale ja lähemale tulevad, kuni lõpuks sust läbi peksavad… Foo Fighters on minu jaoks meie aja parim rokkbänd.

 

4 thoughts on “päev muusikas vol 2

  1. Birgit

    Tätte ja udupasuna kaugele on tõepoolest hea ärataja. Ma kuulasin kaksikute esimestel kuudel hommikuti seda plaati tervikuna tihti (panin peale pärast esimest hommikust sööki ja uinusime kõik koos) ning alati selle loo ajal ärkasin üles, kuna see kaugeleeekaugelee kostab nii kõvasti. Siiani on meeles külm higi otsa ees ja, oleks et lapsed ei ärkaks.

  2. HM

    Mina elasin ka vaikselt kaasa ja soovin samuti õnnelikku elu väiksele tüdrukule ja tema vanematele! 🙂

Vasta Inga-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.