lapsed ja eksid

hoomamatu 13 kommentaari

Eilsel Sünnituse Esilekutsumise Õhtul läks jutt selle peale, kas ja kuidas peaks eksidele teatama, et sa saad (järgmise) lapse. See on täitsa intrigeeriv teema tegelikult.

Minu puhul oli muidugi nii, et ma EELDASIN, et kui ma seda avalikult blogis (ja sotsvõrgustikes) teatan, siis see teebki kogu töö ära, aga kui ma paar nädalat tagasi panin FBsse ballipildi üles, siis tuli välja, et IKKA VEEL on inimesi, kes pole ÜLDSE kogu mu möla keskel tähele pannud, et ma last ootan.

Aga ma kuidagi nagu eeldasin, et eksid teavad. Või vähemalt need, keda huvitab päriselt, kuidas mul läheb, sest MINU puhul pole ju mingit raskust teada saada, kuidas mul läheb. Tuleb blogi lahti võtta ja vaadata, eks. Aga mul on ka ekse, kes on väga internetikauged ja ma tean, et Exhusband näiteks (praegusel ajaperioodil) on. Samas me suhtlesime temaga sügisel-talvel päris aktiivselt ja kuna ma tean, et ta loeb (vahepeal) mu blogi (ta saatis selleteemalise sõnumi ükskord), siis ei tekkinud mul küsimustki, kas ta teab või mitte, kui olin juba avaliku teate välja pannud. Ometi juhtus nii, et sel ajal ta just ei lugenud ja mitu kuud hiljem, kuskil jõulude paiku, sain ma sõnumi, et oot, misasja, tegelt või?

AWKWARD.

Sest mina olin arvanud meie kõnede põhjal, et ta teab, aga et me lihtsalt ei räägi sellest (sest miks peaksime). Aga et ta vähemalt teab. Siis oli mul küll natuke imelik, et äkki on see asi, mida ta oleks tahtnud minu enda käest kuulda?

Teine juhus oli Härraga, kes mulle üle mitme (no kuus-seitse aastat kindlasti pole suhelnud) aasta ootamatult helistas.

“No tere, kuidas läheb?”
Mina vaatan selle peale oma suurt kõhtu, vaikin ja mõtlen, mida öelda. Lõpuks tuli ikka: “Hästi…”

Sest kuidas sa seda ütled? Ja kas sa peaksid üldse ütlema? Ses mõttes, et… Kindlasti loeb palju see, mis tasandil sa eksidega suhtled. Kui ta helistab selleks, et, ma ei tea, armastust avaldada või küsida, millal sa kähkukaks vaba oled, siis nagu vist peaks ütlema. Aga kui ta helistab… ma ei teagi. Miks eksid helistavad? Et teada, kuidas läheb? Vist küll, mind küll huvitab, et kuidas neil läheb. Aga kuidagi jõle imelik on ju tavalisele kuidas-läheb-küsimusele vastata, et ah, tead, rase olen, mis endal siis?

Iseasi on ka see, kui sul on eksiga juba laps. Siis on tal justkui nagu suurem õigus ju perelisandumisest teada, sest see on elusündmus, mis mõjutab otseselt ka tema last. Aga kuidas seda uudist serveerida? See on juba iseteema.

Ja suur küsimus on ka: millal?

Üks võimalik lahendus, mis me välja mõtlesime, on saata see traditsiooniline sünnisõnum. No et “Kõhubeebsu sündis kaunil kaduneljapäeva täiskuuööl, kaalus 20 untsi ja pikkust poolteist jalga”* ja see peaks nagu töö ära tegema. Informeerima elumuutusest, aga neutraalsel moel, sest on selge, et see sõnum läheb kõigile sõpradele-tuttavatele. Sest rasedus on ju naise asi, mehed on orienteeritud tulemusele ehk et nende jaoks muutub asi niikuinii alles siis reaalseks, kui laps käes on.

Või samas… kurat seda teab.

Teine küsimus on (mida ma pole oma metsavanast Abikaasaga jõudnud arutada, seega puudub mul praktiliselt mehe perspektiiv hetkel), kuidas mehed oma eksidele isaks saamisest teatavad. Eile me jõudsime järeldusele, et kui nad üldse teatavad, siis pigem ikka siis, kui laps on sündinud. Aga samas oleneb jälle hästi palju sellest, mis tasandil sa eksidega suhtled. Kui te olete sõbrad edasi, siis ehk mingi hetk tunneb mees vajadust SÕBRALE (kes on juhtumis eks) teatada eesootavast suurest elumuutusest. Kui eksiga suheldakse aga tasandil, et “hoiame kõik võimalikud rauad tules, kunagi ei tea, millal on vaja tagasi pöörduda”, siis vaevalt et mees kiirustab eksile lapsesaamisest teatama. Aga kui on see kõige levinum variant? Et suheldakse vahepeal harva, viisakalt ja sõbralikult küll, aga siiski harva?

Ja muidugi oleneb kõik sellest, kui olulise eksiga on tegemist, kuidas lahku mindi jne.

Mis teie arvate? Kas eksid peaksid teadma? Kas teie teatasite (kes on samas olukorras olnud)? Ja ekside seisukohalt – kuivõrd ekse üldse huvitab, kuidas nende eksid edasi elavad? Mina näiteks tahaks küll teada teatud ekside elukäigust vähemalt neid “suuremaid asju” – abiellumisi, lapsesaamisi, välismaale kolimisi… Aga samas ma ei eelda, et minuga spetsiaalselt teatamisteks ühendust võetaks… v.a Exhusbandi puhul. Tema puhul ma eeldaks küll seda – miskipärast.

Niisiis – kas ja millal peaks teatama? Kui üldse?

The floor is yours.

*Sorri, ma tean, et ma olen jõle kibestunud, sest ma ei saa ise neid sõnumeid saata MITTE KUNAGI.

13 thoughts on “lapsed ja eksid

  1. catalina

    Pähh, ära mõtle üle 😀
    Ma olen vist kuidagi vanamoodne, aga kui muidu suuremat ja sõbralikumalt ei suhelda eksidega ja üldse titeootamise ajal, siis miks peaks neile rasedusest teatama? Sünnisõnum – kui nendega üldse suheldakse – nagu teistelegi ja kõik. Missa muretsed nende pärast, et kas teavad ja millal teavad…ma saan aru, kui sa 9 kuuks poed kuskile eraklasse või muidu irdud inimkonnast, siis hakkavad inimesed muretsema, aga sul on blogi ja kõiksugu muud kanalid ju…

  2. LJB

    Milleks neile teatada??? Kui sober oled siis ikka tuleb ju valja, aga kui ei suhtle voi ainult pinnapealselt uks kord aastas siis forget about it, kull kunagi teada saavad 🙂

    Mul endal on ainult 1 eks ja temaga oleme enam-vahem sobrad ja meil molemal on 2 poissi enam-vahem sama vanused 🙂

  3. Maiden

    Kui pole eksiga just väga tihe läbija, siis eraldi TEATAMA mina küll ei hakkaks. Üldse arvan ma, et nii teatamise (nagunii paistab välja) kui ka õnnitlused võiks jätta sellesse aega, mil beebi juba kenasti ilmavalgust on näinud. Põhimõtteline asi.

  4. AbFab

    Kle, savi nagu pole neist eksidest või? Kui neid vähegi huvitab, kuidas sul läheb, siis on lõustaka ja selle blogi vahendusel ammmmu asjaga kursis. Kui ei huvita – no mis seal vahet on siis?

  5. nimipolepraegutähtis

    Mina olen kogenud sellist varianti, et rase olemata otsustab kaaslase eks (kellel on “usaldusväärsed” allikad) sind rasedaks tembeldada ja pool maailmagi seda uskuma panna… Muidu aga väärib selline asi teatamist ikka neile, kes on olulised ja lähedased inimesed, ülejäänud saavad teada juhuse läbi, kui saavad.

  6. Susan

    Eksid on suhtlemise osas ületähtsustatud. Hmm. Mul on nii palju öelda. Ma pean sellest blogima vist. Kirjutasin ühe kolumni ükskord, aga sinna nad lubavad mul max 4000tm’i ja see on selgelt liiga vähe, et end ammendavalt välja elada.

  7. revenga

    Ma olen Susaniga nõus. Kui pole just sõbrad, siis pole asja mõeldagi. Samas mul endal erilisi ekse polegi, ja kellega on enam-vähem suhe olnud, nendega enam ei suhtle ja ei arva, et üldse peaks teatama. Samas üks noormees, kellega väga lähedased olime, temaga suhtleme ikka veel aeg-ajalt, aga see on nii külmaks jäänud, kummalgi oma elu ja pole nagu enam ühist midagi, seega, ei teataks vast talle ka. Saab teada, siis saab, ma ei usu, et solvub, kuna varem talle ei öeldud.
    Aga! Ma olen ka 21 alles (nooruke-nooruke) ja senised suhted on olnud väga pinnapealsed ning pole osanud (täiskasvanute kombel?) sõpradeks jääda.. kas ei tahagi või pole lihtsalt millestki enam rääkida.

  8. Meelike

    Minul on ainult 1 eks (eksabikaasa), kellega normaalselt läbi saan. Ülejäänute kohta saan ikka aegajalt “sõbralikke” teadaandeid, kes abiellunud on, kes lapse saanud… “Sõbralikke” sellepärast, et ausõna, ei huvita, mis nad teevad, aga teised vist ei usu seda… Ja ka eksabikaasaga on sellised meeldivalt pealiskaudsed suhted, et olulisi asju ma temale küll esimeste seas ei teata. Eriti hästi on meeles, et kui otsustasin välismaale mõneks ajaks minna (well, siiamaani olen), siis üks sõber suht esimese asjana küsis, et “kas TEMA ka teab?”… ja mina vastasin, et “ja MIKS ta peaks teadma?”. Peale ühise, lühikeseks jäänud abielu ja perekonnanime (mida ma nö “tagasi ei andnud”… see eksi sõnastus) pole meil midagi ühist ja kuna suhtleme nii keskmiselt kord kuus MSNis, siis mina küll ei leidnud, et ta peaks teadma, mis elu ja kus ma elan.

    1. daki Post author

      AbFab, ega ma ju enda pärast küsinud. Nii üldiselt tõstatasin teema. Minuga on ju lihtne, nagu ma ka kirjutasin.

      Ja kindlasti on neid, keda, nagu Meelike, ei huvitagi siiralt, mida eksid teevad – mina nende hulka ei kuulu. Mul ei ole vaja teada igapäevateemasid, aga suured elumuutused huvitavad igal juhul.

      Susan, sa pead vist jah blogima. Mõnes mõttes on võibolla tõesti eksid ülehinnatud, st suhtlemine nendega. Aga ma ei tea, ma olen ikka mõelnud, et kui inimene on kunagi olnud sulle kõige kallim maailmas, siis ikka ju huvitab, kuidas tal läheb, mis ta teeb… Mitte, et selle üle obsessiivselt mõtleks (mida ma kah olen teinud muidugi oma elus), aga ikka ju huvitab. Ma nagu ei mõista hästi seda suhtumist, et kui minnakse lahku, siis on inimene sinu jaoks surnud, vihatud, maa põhja põlatud. St ma saan aru, kui nii juhtub pärast väga koledaid asju, mis on teineteisele tehtud (vägivald jne), aga minnakse ka lahku nii, et kõik ei ole paha. Või siis see Kõik Paha ununeb mingiks ajaks ja jäävad järele toredad mälestused ja arusaamine, et ju see aeg oli millekski vajalik. Isegi mina suudan Exhusbandiga normaalselt suhelda, kuigi ei pea vajalikuks seda väga tihti teha, nii et ma näen omast kogemusest, et mingi suhtlustasand ikka jääb. Ja kui juba suhtled, siis mingi hetk äkki tuleb ka teemaks su enda suur elumuutus…

      Aga kui eksiga on ühine laps? Sellest nurgast pole keegi veel valgustanud.

  9. catalina

    Ühine laps…aga siis ju ka ilmselt sõltub teatamine ikkagi sellest, et kas eksiga suheldakse või mitte. On ju täiesti võimalik, et eks on ikka nii eks, et ühisest lapsestki teadagi ei taha – siis oleks väga veider teda teavitama tormata. Kui on normaalsed vanemad, kes lahku läinud, siis loomulikult see info liigub – et ühine laps saab endale väikese õekese või vennakese.
    Aga minu meelest on väga suur vahe selles, kas 1) vihatakse oma eksi või 2) ollakse tema suhtes neutraalne ja leppinud sellega, et elud lähevad edasi – mispuhul ju ei pea ka tingimata tormama rasedusest teatama?

  10. Liisapereema

    Keeraks küsimuse ümber – kas me tahame kõnesid eksidelt teadetega, et tal on uus pruut ja nüüd on tal järgmine pruut ja nüüd nad saavad lapse? Mina näiteks ei viitsiks.
    Ma tõmbaks piiri sõprade vahel selliselt, et kes näeb mind või loeb, see teab. Kes suhtleb korra aastas telefonitsi – ei tea. Mulle see läbihelistamine teatega ei istu kumbagi pidi. Kui tulem käes, siis võib ehk sõnumineerida (sest siis on rind kummis, no niuke tunne, et ilmselt ületab AK künnise lausa).
    Mul oli tegelt endal selline kogemus, et üks eksidest oli nii pettunud teada saades, jäi mulje nagu ma peaks suisa vabandama 🙂
    Ole tubli, ma tean, et kõht tüütab, aga ta väljub ja tüütab jälle 🙂

    1. daki Post author

      Jap, nii vist ongi – et oleneb, mis tasandil suhe on. Ja noh, mind huvitab tegelt kõigi ekside puhul, aga ma saan ju varem või hiljem ikka kuidagi juhuslikult teada ja nii nagu ongi sobiv tundunud.

  11. porgand

    mul on kull kurb lugeda, et enamustel kommenteerijatel ekside suhtes nii negatiivsed tunded on. jah, uks hetk on lahku mindud, aga kunagi sai ju selle inimesega (ka eks on inime:) kontakt saavutada ja romantilise suhte muutumine ei tohiks seda kontakti kaotada. noh, seda juhul, kui kontakt oli sugavamal tasemel, mitte ainult fuusiline ja hormoonidepohine. mina isiklikult olen enamuste eksidega sober, saan nendega netis meeldivalt suhelda (ei ela eestis) ja jagasin nendega ka oma abiellumise uudist. eksidest ei ole ma sober naiteks uhe tuubiga, kes mind inimesena uldse ei huvita, ja uhe teisega, kes oleks tahtnud leivad uhte kappi panna, aga ma avaldasin vastupanu. ulejaanute suhtes tahaks kindlasti uskuda, et nad abiellumisest kuuldes mitte ainult ullatunud ei olnud, vaid mu ule ka sudamest roomustasid! ja ma ise tahan ka kindlasti nende uudiseid kuulda:)
    ja kui niigi tsiviliseeritud suhtlemine rajatud on, siis ei tohiks rasedusuudiste teatamine suur probleem olla. arvan, et siin on tegu ka eestlaste kinnisusega, mis ei luba vestluse keskel valja tulla asjaga, mis tegelikult mottes on.
    aga noh, tanapaeval on ju poolsuhtlemiseks valja moeldud igast lehekuljed – FB jne. et saad end inimeste eludega kursis hoida ka ilma nendega otseselt suhtlemata. et ei pea ekse elumuutustest eraldi informeerima, kui soovi pole…

    ahh, nuud motlen, et eksidest raakides motlen ma ainult peikasid, mitte eksabikaasasid. kui juba koos paberimaarimiseks on lainud ja seejarel lahku mindud, siis on negatiivsed tunded raudselt tugevamad. naiteks mul uks tookaaslane on aarmiselt meeldiv naine, oli 23 aastat abielus ja sai selle mehega 5 last. aga nuud on juba paar aastat lahutatud, ja nad omavahel ei raagi. miks, ei hakanud uurima.
    moelge, on ju abielu koige geniaalsem voimalus uksteise narvi tuksi keerata. hahahahaaa.
    edu selle sunnituseni joudmise vargiga:)

Vasta Liisapereema-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.