Loen ja loen ja loen ja rumalana ei tee mingeid märkmeid läbitud raamatutest. Aga et oleks seekord teisiti…

“Ühte ma ütlen. Lugemine on nende jaoks, kel on palju aega ja kel pole midagi teha. Näiteks naiste jaoks. Inimestel, kes tööd teevad, pole väljamõeldiste jaoks aega. Tuleb rügada, et end elus hoida. Kas pole?”

//

“Tasa, noorhärra. Teie pole küll sellises seisundis, et kusagile minna. Te öelge mulle, kus tüdruk on, ja ma lähen otsin ta ise üles.”
“Ma ei tea, kus ta on.”
“Ma pean paluma teil natuke täpsem olla.”

Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”

Soovitan. Aeglase tempoga lahtikeriv süngete toonidega julmust täis lugu, mis on ometi kohati nii mõnusa kerge huumoriga vürtsitatud. Alguses ei saanud vedama, siis ei saanud pidama. Romaan suure algustähega.

Nüüd guugeldades avastan, et raamat on ammu juba tuntud ja kiidetud, kuid jäänud kuidagi minu eest peidetuks, nii et kui ma ta kätte võtsin, ei olnud mul aimugi, millega on tegu ja kas üldse tasub. Tasus küll.