Monthly Archives: märts 2011

samet must go

hoomamatu 6 kommentaari

Täna öösel nägin unes, et Põrnikas torkas läbi kõhunaha kaugele-kaugele oma käsi ja jalgu välja, ma võisin lugeda ta sõrmi ja neist praktiliselt kinni võtta ja ma nägin isegi ta varbaluid. No kohe ikka nii kaugele sirutas, et need jäsemed rippusid mu kõhust välja, luud sees helendamas nagu röntgenpildil.

SEE OLI NII KRIIPI. Ja ega päriselu vähemkriipi pole!

No päriselt. BIOLOOGIA ON KRIIPI. Sest MIS MÕTTES kasvab minu sees mingi inimene ja MIS MÕTTES ta liigutab end minu kõhus ja mis mõttes ma TUNNEN käega oma kõhtu katsudes tema põlvi ja peput ja käsi ja jalgu?

Ja mis mõttes elab ta järgmised pool aastat kuni aasta toitudes MINUST?!

Bioloogia on faking uskumatu.

Ma tean, et ma peaksin panema kokku sünnitusmajakoti, panema kokku võrevoodi (et kassid jõuaks sellega harjuda ja ühtlasi õppida, et see on off limits), vaatama üle kõik saadud titeriided ja nende hulgast sametasjad välja sortima, kirjutama veel üht-teist…

Ah et mis sametasjad? Mul nimelt on selline kiiks, et ma ei suuda sametasju katsuda. Ma lihtsalt ei kannata, see on minu jaoks sama rõve kui mõne jaoks küüntega mööda tahvlit tõmbamine. Kui ma ise titeasju ostsin, siis ma vältisin automaatselt kõike sametist, aga sõbrantsidelt saadud titeasjadest on vist 90% sametist (ma muidugi ei taibanud öelda, et ärge mu majja sametit tooge) ja ma kahtlustan, et kui keegi annaks mulle sametisse riietatud beebi kätte, siis ma pillaks ta kiljatades maha. Nii et SAMET MUST GO.

Ma veel ei tea, mis nende tonnide sametasjadega teha. Ühest küljest ei saa vist bodysid ja värke kunagi olla liiga palju (äkki lõpuks on mul neid nii palju, et ma ei peagi pesu pesema, võtan muudkui uue puhta korvist ja panen selga), teisest küljest SAMET MUST GO.

No ma katsusin olla ratsionaalne selle asjaga. Et jätan nad alles, lasin Abikaasal panna eraldi kotti ja et ta võib ise neid Põrnikale selga panna. Aga kui ma nüüd sellele mõtlen, siis see tähendaks, et MINA ei saa samal ajal ju sametisse riietatud titte sülle võtta ja ma tahaks näha, kuidas Abikaasa endale rinnad kasvatab. Ehk siis see variant ei tööta ilmselt ja SAMET MUST GO.

Noh okei, eks ma ilmselt ikka saaks ta sülle võtta häda korral, aga ma eelistaks, et sellist olukorda ei tekiks. Nii et kas on natuke ennatlik ENNE lapse sündi juba lapseriideid ära anda?

Sest noh, SAMET MUST GO.

/

Seda tahtsin veel öelda, et nii hirmus mõnus on magada. Ma magaks vist praegu igavesti. Nii hullult mõnus on!

lastest

hoomamatu 17 kommentaari

Mulle väga ei meeldi lapsed. See tähendab… Nad meeldivad mulle, aga ma ei ole kunagi tundnud vajadust neid (=võõraid lapsi) hirmsasti nunnutada ja tutiplutitada ja sülle kakkuda. Mulle meeldib neid jälgida ja neid inimestena tundma õppida ja alles siis kasvavad nad mulle südame külge.

Ma mäletan seda hetke, kui ma tundsin, et Epu Marta on nii südame külge kasvanud ja see lõi hinge kinni. Uskumatu oli ka – võõras laps ju! Olgu, ma käisin teda ja Annat eelmisel kevadel (või oli see sügisel?) hoidmas paar korda nädalas ja ta on koguaeg tore (kuigi väsitav) olnud, aga see emotsioon, kui lõpuks oli lihtsalt meeldimisest saanud midagi rohkemat, see oli päris äge.

Nüüd on Naabrinaise (SIA*) pisem põnn LM kah samamoodi südame külge jõudnud kasvada, kuigi ma ausalt ei ole kordagi teda nunnutanud või tutiplutitanud või sülle kakkunud, pigem aupaklikust kaugusest jälginud. (No aga siis ta tuleb ise mu juurde, vaatab mulle otsa ja paneb oma pea mulle sülle ja no kuidas see saab MITTE armas olla.)

Ehk siis ma tahan öelda, et mul läheb natuke aega, enne kui ma lastes näen rohkemat kui lihtsalt lärmakat ja väsitavat… entity‘t, kes on küll kohati naljakad ja ägedad, aga siiski ei tekita mingit tahtmist “Aww” oiata. Ja kindlasti kohe ei taha ma veel nende hoidmisega tegeleda, kuigi näikse levivat arvamus, et “harjutama ju peab”. Aga ma ei taha harjutada! Ma saan küll ja veel Põrnikat vannitada ja hoida ja tal mähkmeid vahetada, nii et miks ma pean seda praegu tegema, kui ma saan veel viimased nädalad vabadust nautida?

Lapsed on põnevad jälgida, nad on sageli naljakad (ja natuke tüütud) nagu purjus inimesed. Nende koordinatsioon on paigast ära, nad pole eriti taktitundelised ja nad lähevad kergesti oma lollitamisega üle piiri (nähtus, mida meie oleme Sikiga nimetanud Õhtusteks Hullutuurideks ja mu meelest pole ükski laps neist puutumata, meie küll polnud).

Ma ei tea, kas ma peaks oma emainstinkti pärast muret tundma, et ma iga suvalist beebit ei taha sülle krabada? Ja mul on tunne, et võibolla lähenen ma sellele lapseasjandusele kuidagi kardinaalselt valesti, sest mu lähtepunkt on, et tegu on väikeste INIMESTEGA. St nagu iga teise inimesega tahan ma neid enne tundma õppida, kui ma otsustan, kuidas ma neisse suhtun. Nad võivad küll mingid asjad andeks saada, sest nad on veel VÄIKSED inimesed (näiteks püksi tegemine ja jonnihood) ja ma võin aru saada, et nende isiksus on alles kujunemisjärgus, aga ikkagi.

Selles mõttes on üks mu suurimaid hirme, et mu laps ei meeldi mulle. Mul pole kahtlust, et ma teda armastan – ma armastan teda juba praegu väga palju – aga et temast saab inimene, kes mulle ei meeldi. Muidugi on mingi osa sellest meie mõjutada – kuidas me teda kasvatame jne – aga mingi osa isiksusest on ju geneetiliselt määratud, kaasa sündinud?

Seda kõike mõtlesin ma täna hommikul kell pool 8, kui Põrnikas oli otsustanud koos Abikaasaga üles ärgata ja tegeles hommikuvõimlemisega ja tegi paar jooksutiiru ja ilmselt tõstis ta ühtlasi ka mööblit ümber. Issand, mõtlesin ma uniselt, mõelda, kui temast tuleb… HOMMIKUINIMENE?!

 

—

*SIA – mittetulundusühing Lätis, aga siin kontekstis Staažikas Ilguste Analüüsija, aunimetus, mille Naabrinaine julmalt endale ise andis. Because that’s the way she rolls.

Kirjutades naisi

hoomamatu 5 kommentaari

“Mis teed?”
“Kuule, naisi kirjutan…”

See on üsna tavaline telefonikõne sisu viimasel ajal. Kirjutan naisi. See on naljakas, kuidas raamatud muutuvad “suupäraseks”. Nii kirjutasime me Epuga kunagi mehi, olen kirjutanud Dakit või seiklust või õunajuttu või taksoraamatut. Ja näiteks Epp kirjutas südameraamatut. Nii on lihtsam öelda ja mingi hetk tundub, et kõik peaksid justkui aru saama, mida see krüptiline väljend “kirjutan naisi” tähendab.

“Naistest, lihtsalt” raamat sai vist välja kuulutatud üsna siis, kui “Meestest, lihtsalt” 2007 valmis sai. See oli meil Epuga mingi idee – et kui on raamat meestest, siis võiks ju samahästi olla naistest. Tegime mõned edukad ideekoosolekud ja aeg-ajalt valmis mõni lugu või lootoorikki, kuid kuidagi see valmis saamine muudkui venis ja venis ja venis…

Eelmisel kevadel tegin suurema kirjutamiskampaania ja vuhkisin valmis üks pool raamatust. Ja siis jäi see jälle seisma, Eppu ootama, mind ennast ootama, et lõpuks see viimane lõpp tehtud saaks. Mõnede lugudega oli ääretult lihtne, need olid juba olemas ja tuli vaid kirja panna. Aga ikka ei tundunud päris õige. Tundus rohkem siuke projektipõhine. Et tuleb ära teha. Tuleb raamat VALMISTADA.

Mingil hetkel Epp taandas end naisteraamatust ja alguses tegi see mind väga kurvaks. See tundus nii tugevalt meie ühise projektina, et kuidagi imelik oli seda üksinda lõpetada. Aga siis hakkasid valminud lood ilmuma järjejuttudena ajakirjas Naised (ilmuvad praegugi veel) ja selle protsessi käigus, kui ma neid iga natukese aja tagant üle pidin vaatama ja ajakirjakõlbulikuks tegema, hakkas see naisteraamat aina rohkem minu oma olema. Seda on raske kirjeldada… Nagu kuskilt kaugelt oleks hakanud kõlama vaiksed akordid, mis, mida rohkem ma edasi kirjutasin, muutusid aina valjemaks, kõlades lõpuks võimsa sümfooniana kõrvus: jah, just, see ongi minu naisteraamat!

Praegu on jäänud lõpusirge ja selge on see, et enam ei lükka ilmumist edasi. Sel aastal see raamat tuleb, ilmselt lähikuudel. Mõned asjad on veel segased – näiteks kuidas täpselt peaks raamat lõppema. St see on küll jutukogu, aga ka jutukogu ei saa olla päris suvaline, see on teatud loogikaga üles ehitatud ja lõpulugu peaks seda loogikat järgima, kõik kenasti kokku siduma.

Naisteraamatu kirjutamise käigus olen mitu korda ka meesteraamatu üle lugenud. Kuigi naisteraamat on justkui meesteraamatu vaimne kaksik, on need siiski väga erinevad. Meesteraamat sai alguse puhtalt isiklikust teraapiast. Kunagi otsustasin oma meestemineviku kirjutades läbi kammida, et aru saada, mis täpselt mul viga on, et mu suhted on nii düsfunktsionaalsed. Jõudsin kaks lugu ära kirjutada, kui võttis ühendust Epp, kel oli olnud täpselt samasugune idee (see oli veel see kummaline faas meie suhtes, kui Epp oli võõras blogija USAst, kellega me hakkasime kirju vahetama). Ja siis edasi kasvas see juba suuremaks projektiks, kus päriselu segunes ilukirjandusega, mõnes loos rohkem, mõnes vähem.

Naisteraamat pole teraapia meesteraamatu võtmes. Ka, heh, juuakse naisteraamatus väga palju vähem:) (See oli üks kummaline asi, mis ma meesteraamatut lugedes märkasin – ja mida ka vist üks arvustaja kunagi välja tõi – et hirmus joomine käib kogu aeg). Aga naisi on olnud PALJU RASKEM kirjutada. Võib-olla on asi selles, et meestega on tõepoolest lihtsam – kõik keerleb romantika (või selle puudumise) ümber. Naisi ja erinevaid naissuhteid on aga ühe naise elus väga palju ja kõiki neid pole nii lihtne defineerida, kui “kas on seks” või “pole seksi ja miks pole?”

Ja ikka on kõige raskem kirja panna lugusid neist naistest, kes pole olnud “episoodilised”. Parim sõbranna. Õde. Ema. Vanaema. Sest isegi kui tegu on ilukirjandusega, siis põhineb see ju päriselul, õigemini – autori omadel kogemustel ja suhetel. Su kujutlusvõime võib olla ükskõik kui hea, ikka ja alati kasutad sa ju millegi kirjapanekul oma kogemust, oma tausta. Isegi kui esmapilgul pole loosse kirja saanul su päriseluga suuremat pistmist. Suhestumiseks on ikka tausta vaja.

Kui keegi mult küsib, mis raamat see naisteraamat on, siis on kõige lihtsam vist öelda, et lühijuttude kogumik. Tegelikult tundub mulle endale, et see on midagi märksa enamat, aga ma ei oska (veel?) defineerida, mis täpselt. Ma lihtsalt tean, et mul on veel kolm lugu kirjutada ja kõik need kolm lugu on peas juba olemas. Ja ma tean, et see kõik on üks suur komplekt, neid lugusid eraldada teineteisest päriselt siiski ei saa, kuigi MIKS see on üks suur komplekt ma öelda ei oska.

Niisiis, ma nüüd lähen naisi kirjutama.

life unexpected

hoomamatu 13 kommentaari

Rasedajuttu ka vahepeal.

Ma olen alati arvanud, et on võimatu ära unustada seda, et sa oled rase. St sa võid selle üle nalja visata ja teinekord kui poes kipub käsi suitsupakki võtma, siis ununeb hetkeks, aga see pole päris selle kaliibriga unustamine, mida ma silmas pean. Ma olen alati arvanud, et kui sa oled rase, siis see teadmine on alati sul kuskil tagaplaanil olemas, umbes nagu kõik need bakcground running programs, mida sa Task Manageril näed.

Ja veel vähem oleks ma arvanud, et ma unustan rase olemise KAHEKSANDAL KUUL ära.

Aga just see on viimastel päevadel juhtunud. Mõnikord ma ärkan üles ja olen juba jõudnud võileibu sööma hakata, kui Põrnikas liigutama hakkab ja mulle järsku meenub, et oijah, õige küll, rase olen ju. See on nii imelik tunne, et ma EI MÄLETA. Ja et see kõht tundub täiesti normaalne ja osa minust, umbes nagu suvalised lisakilod, mis sind tulles häirivad, aga ajapikku sa harjud nendega ära ja nad tulevad meelde ainult siis, kui sa venitad mingeid riideid selga ja mõtled, et peaks trenni minema.

See on nii imelik tunne, see mõni minut, kui ma päevas tunnen end NORMAALSENA.

Sellele aitab vist kaasa tõsiasi, et vaagnaluuvalud on järele andnud ja iga kord, kui ma liigutan, ei annagi rasedus endast piinavalt tunda. Ja et meil pole elamises sellist peeglit, kus ma end täispikkuses pidevalt näeks (st üks on, aga see on nii imelikus kohas ja imeliku nurga all, et seal tunduvad kõik paksud vist). Mis on muidugi hea, aga kõik see on jube kummaline.

Ma olen küll viimased kuud kandnud ainult üht paari pükse, aga kõik mu tavalised särgid-kampsunid mahuvad kenasti selga, nii et ka see ei aita pidevale meelespidamisele kaasa. St ma võin võtta kapist suvalise asja ja selle selga panna ja see läheb selga ja ongi jälle tavaline tunne. Kõik kokkukuhjatud (peamiselt kingiks saadud) rasedariided seisavad üsna kasutuna nurgas ja ilmselt ootab neid edasikinkimise saatus, sest kuigi ma olen oma rasedapükstest tüdinenud, ei ole mul mingit himu lillelisi tuunikaid selga tõmmata, just because I’m pregnant, eriti kui mu teised, tavalised riided lähevad kenasti.

Lisaks õnnestus mul eelmise nädala lõpus haigeks jääda. Kõige nõmedam on asja juures see, et ma TUNDSIN nii selgelt seda tulemas. Ma pole vist kunagi varem nii täpselt haiguse tulekut ette tundnud, ilmselt aitab sellele kaasa kogu see keha diktatuuri asi, see, et ma PEAN pidevalt oma keha kuulama ja veini ka pole. Ei tea, kas karsketel inimestel on kogu aeg nii? Et nad on nii valusalt teadlikud oma kehas toimuvast? Igal juhul, tundsin haigust tulemas, tühistasin reedese vessari, jõin teed ja ikka ei suutnud haigust eemal hoida. Which sucks. Ehk siis ma veetsin kolm päeva koomas, algne köha muundus nohuterroriks ja MA EI SAANUD MIDAGI ETTE VÕTTA kui lihtsalt kannatada. Õigemini, kuna mu pea valutas plahvatusohtliku taseme lähedal, siis lubasin endale siiski Paramaxi, aga ikkagi pidin ma lihtsalt olema ja ootama, et see üle läheks. Eile võtsin välja raskerelvastuse, lasin Abikaasal osta kausi ja tegin sinepivanni, mille tagatipuks tõmbasin jalga viinasokid. Yes, that’s right, viinasokid! Ja esimest korda elus tegin endale kompressi otsa ette, sest emme jahedaid käsi, mis on KÕIGE PAREM RAVI HAIGUSE AJAL ÜLDSE polnud kusagilt võtta.

Ja täna ärkasin ja ei tundnudki end enam surmasuus olevat. Ime on sündinud!

Imeline oli ka see, et ma nutsin kogu haiguse jooksul vaid ühe korra (kui avastasin, et meil pole kaussi ja MA VÕIN SIIA SURRA ILMA SINEPIVANNITA ja Tartus poleks eladeski sellist asja juhtunud JA TALLINN ON KÕIGES SÜÜDI!!1!!!) ja ei langenudki tavapärasesse haigusdepressiooni, mis paneb mind arvama, et mu ajukeemiaga on midagi lahti. Sest mis mõttes jäi depressioon tulemata?!

Lisaks olen aru saanud sellest, kuidas juhtub see, et rasedad peast hulluks lähevad. Ma olen püüdnud ette kujutada, milline oleks mu elu siis, kui ma poleks rase ja ma EI SUUDA seda teha. Eriti saan ma aru sellest, kui väga on elu muutunud, kui ma üritan suveplaane teha. No teate küll ju, et sa võid üldiselt ikka umbes-täpselt teada, mida sa paari kuu pärast teed, milline su elu välja näeb ja võid üsna julgelt planeerida, et jood end jaanipäeval mõnusalt täis. Mina seda teha ei saa ja see on õudselt häiriv. Ma saan plaane teha maksimaalselt kuu aega ette ja SEE ON KÕIK. Mis edasi saab, on teadmata. Ostsin pimedas optimismis ära piletid 30 Seconds To Mars kontserdile, ise õndsas teadmatuses, kellega ma sinna lähen või kas juuni lõpp on üldse aeg, kui ma a) saan kodust eemale mõneks tunniks, b) suudan minna kodust eemale mõneks tunniks, c) elan veel.

Ehk siis kogu see titavärgendus on elu täiega omastanud. Ja tuleviku. Ja see on hirmus. Ma saan aru küll, et mingi hetk hakkavad asjad jälle jooksma ja et pole kogu see värk nii hull midagi, aga kuna minu jaoks on see esimene kogemus, siis ei oska ma üldse ette kujutada, kuidas kõik minema hakkab.

Ning paratamatult tundubki “eelmine elu” nii kauge ja teistmoodi, et ma ei suuda sellega enam suhestuda. Sest “eelmises elus” polnud selliseid elumuutvaid tähtaegu. Kõik venis määramatusse tulevikku. Ja oli vabadus ka, vabadus teha suveplaane, kontserdiplaane, pidutsemisplaane… Aga nüüd on see üks suur tähtaeg mu elus, mis lööb nii selgelt kõik kaheks: enne diktaatorit ja pärast diktaatorit (ma ikka panustan, et Põrnikas sünnib Hitleri sünnipäeval).

Õnneks on üks asi, mis jääb – ma saan kirjutada. Ma võin end kasvõi segi kirjutada, kui soovin. Ma küll ei tohi selle eest sissetulekut saada, aga keegi ei saa seda takistada. Mis tähendab, et ma saan mingilgi määral jääda oma “endise mina” juurde, on miski minust, mida ma saan jätkata. Mis paneb mind nende emadega võrreldes natuke paremasse olukorda, kes ei saagi tööd teha, ÜLDSE ei saa tööd teha (ja see aitab alati kaasa hulluks minemisele). Mina vähemalt SAAN tööd teha.

reality check by Glee

hoomamatu 16 kommentaari

Nagu kõik teavad, siis sarjad on elu. Kuna ma olen üle hiiglama pika aja haige, siis olen kahe päeva jooksul ära vaadanud kõik sarjad, mis on mõne kuuga kogunenud, sest muud ei jaksa teha. Tegelikult ma enamiku ajast hoian niikuinii silmi kinni, aga magada ju ei saa (sest paha on) ja lugeda või midagi muud asjalikku teha ka ei jaksa. Võiks ju arvata, et kui daame siin sünnituspuhkusel on, siis ta muud ei teegi kui vahib sarju, aga ma olen endalegi üllatuseks megaaktiivne olnud, käinud vessaris (kust ma ilmselt külmetasingi) ja Tartu vahet ja isegi inimestega kohtunud ja muidu tubli olnud. Sarjad on jäänud tahaplaanile, eriti need “haiguspäevade sarjad”, mida ei viitsigi niisama vaadata, ainult siis, kui muud teha pole.

No ja siis ma hakkasin eile mõtlema Gleed vaadates, et kuidas kurat saavad ikka Eesti ja USA keskkoolid nii erinevad olla. Muidugi ma saan aru, et tegelikkus erineb mõningal määral ekraanile paisatust, aga siiski. Kuidas on nii, et lapsed, kes teoorias on ju kõikjal ühesugused, võivad eri riikides siiski nii erinevad olla?

Näiteks kogu see Glee kontseptsioon. Et tehakse mingi šõutrupp* (vrdl meie näiteringid ja laulukoorid), kuhu kogunevad heidikud JA coolid lapsed ja see on ikka mingi asi, mis on teiste meelest väärt mõnitamist? Ja üldse kogu see coolide laste värk, see on ikka imelik. Tundub, et USAs on coolid kes? Sportlased ja cheerleaderid. Heidikud on tarkurid, need, kes käivad imelikult riides, paksud ja seksuaal- või rahvusvähemused (weird Asian kid, nagu üks Glee tegelane enda kohta ütles). Seda isegi juhul, kui nad on tegelikult ägedad, st omavad kõiki sotsiaalseid võimeid hakkama saada ja mitte jääda mõnitatava rolli.

Ma küll käisin koolis väga ammu (kohustuslik karje: MA OLEN VANA!), aga miskit ma ikka mäletan. Heidikud olid peamiselt siiski need lapsed, kes erinesid üldisest sel määral, et jäid silma. Need, kes hoidsid tugevalt omaette, olid natuke teistmoodi. Aga nende heidiklikkus ei väljendunudki muus kui selles, et nad olid omaette. Seda, et kellelegi IGA PÄEV limonaadi pähe valataks, ikka ei olnud. Ja mind kogu selle Glee võltstegelikkuse juures häiribki kõige rohkem see, kuidas see sari (olgugi, et ta on päris lahe sari), õigustab ja isegi ülistab IGAPÄEVAST TERRORIT**. Mis peaks kõikide loogikareeglite järgi ammu juba olema õpetajatele silma jäänud – st sarjas ongi, aga keegi ei tee midagi! Õpetajad, kes teavad, et teatud õpilasi terroriseeritakse IGA PÄEV, soovitavad vaid edasi laulda, “olla sina ise” ja küll kõik imepäraselt laheneb.

Päriselu minu jaoks pole kunagi selline olnud. Muidugi, olid meilgi coolid lapsed. Coolid lapsed olid eranditult kõik rikkad ja/või ilusad. Seda siis tüdrukute puhul. Kes ei olnud klassikaliselt ilusad, need jäeti puntidest kõrvale. Ilusad tüdrukud olid alati coolid, isegi siis kui nad olid targad, käisid imelikult riides või eksisid muude sotsiaalsete normide vastu (näiteks tegid pättusi). Neile anti andeks, sest nad olid ilusad ja seega coolid.

Kes ei olnud NII ilusad, said seda siiski olla kallite riiete ja muu kraami abil.

Lisaks olid coolid sportlased. Poistest. Tüdruksportlased olid üldiselt märkamatud. Poiss-sportlased olid väga coolid, kuigi sport vähemalt meie koolis polnud sellises ebajumalaid tootvas staatuses nagu USA sarjades. Ma vist käisin üldse vaid paar korda vaatamas pärast tunde mõnd kossumatši (muidugi poisi pärast, kes mulle meeldis) ja heal juhul oli pealtvaatajaid neli-viis. Cheerleadereid ei olnud, aga neid asendasidki siis rikkad/ilusad tüdrukud. Ja coolid olid andekad inimesed, need, kes oskasid hästi esineda, laulda, korvi mängida – meie koolist konkreetselt näiteks Rumala Noorkuu poisid, Tanel Tein jt.

Ülejäänud, n-ö keskpärased lapsed, leidsid kõik endale sõbrad ja hängimiskaaslased ja isegi kui sellised kambakesed polnud coolide laste soosingus, juhtus füüsilist vägivalda siiski harva või, ma tahaks loota, siiski harvem kui seda juhtub sarjades. St mingit jääjookidega ülekallamist, pea vetsupotti toppimist jmt juhtus vähe ja kui juhtus, pandi see suure kella külge. Kindlasti, KINDLASTI on palju juhtumeid, mis avalikkuseni ei jõudnud, kuid siiski tahaks ma loota, et sellist terrorit ja olelusvõitlust, mis filmides nähtud, väga sageli ette ei tulnud***.

Ka mina pean oma keskkoolikogemust pigem kehvemapoolseks, sest ma pole kunagi olnud ilus ega rikas, aga see-eest olen ma olnud tark ja aktivist-optimist-kummipea. Ja kuna ma pole ka kunagi eriti vaikne inimene olnud, siis teenisin ma üsna kiirelt oma valjuhäälse olemasoluga (mis polnud ilus ega rikas) ära teatud coolide laste halvakspanu. Mind kiusati ja oli vaimne terror kohati, aga ÜLDISELT oli igapäev siiski täiesti talutav. Ma ei kartnud kooli minna, mul olid ikka need sõbrad, kellega hängida (kes olid ka “natuke teistsugused” õpilaste standardite järgi) ja suud lahti teha ma ka ei kartnud. Kui üldse oli kiusamine, siis oli see pigem isikupõhine ehk et olid paar inimest, kellega me üksteist ei sallinud ja kes ei häbenenud seda välja näidata. Või kui konkreetselt läksid kellegagi tülli, siis võis kõike ette tulla. Aga seda, et ma oleks pidanud kartma, et KÕIK sportlased või coolid lapsed võivad iga hetk oma suva järgi mind limonaadiga üle valada või trepist alla lükata, ma tõesti ei kartnud.

Kui panna end korraks coolide laste (kes on tavapäraselt jõupositsioonil, et kiusata ja kes sarjades ongi ALATI need, kes kiusavad) olukorda, siis… Kui sa pole just psühhopaat ja su ajuga pole midagi tõsiselt lahti, siis vaevalt et sa jaksad iga päev ja iga minut mõelda sellele, kuidas endast nõrgemaid alavääristada. Ma võin siinkohal muidugi täiesti mööda panna, aga coolide laste jaoks on oluline ju maine. Võim. See, et sa oled püramiidi tipus. Et olla püramiidi tipus, pead sa tõesti aeg-ajalt oma jõudu näitama, kuid samas pead sa ka jääma piisavalt meeldivaks tegelikele autoriteetidele ehk õpetajatele ja kooli juhtkonnale. Kui sa pidevalt käitud nagu psühhopaat, siis ei saa sa tavakoolis kaua vastu pidada (meil oli ka selliseid. Nad kadusid aastaga. Lõpetasid üldiselt Puiatus või mõnes leebemas erikoolis.), keegi ikka lõpuks näeb ja teeb midagi****.

Nii et igal juhul tundub sarjareaalsus kohutavalt vale. Või vähemalt selle konkreetse sarja reaalsus. Aga no millest me räägime, kui tüüpidel on aega teha igal nädalal grandioosne lavakava, neil on raha eriefektideks (aga mitte bussipiletiks võistlustele), neil on tüdrukud, kes arvavad, et kured toovad lapsi, kuigi nende lähim sõbranna alles eelmises hooajas SÜNNITAS ja nad olid seal juures, neil on pidevalt taustal passimas bänd, kes alati oskab ka kõige tundmatumaid lugusid hoobilt ideaalselt mängida… Nagu öeldud, ma saan aru, et see on vaid väljamõeldis, aga nagu kõik väljamõeldised, põhineb seegi ju reaalsusel.

Sellel imelikul Ameerika koolireaalsusel, kus cooliks peetakse ainult sportlasi ja nende ergutustüdrukuid ja kus kõik teised, olgu nad tegelikult nii ilusad, andekad või osavad kui tahes, on alati kõrvaletõrjutud. Veider reaalsus igal juhul. Keegi, kes on kursis rohkem Ameerika koolitegelikkusega, ehk kommenteeriks? Kas tegelikult on asjad ka nii drastilised, kui teleekraanilt nähtud?

___

*Ma tean küll, et eesti keeles on õige öelda sõu, aga see tundub kuidagi eriti värd.

**Siinkohal peaks muidugi mainima, et mind ärritavad sarjad sageli. Näiteks ei saa ma aru, kuidas CSI TEHNIKUD, kes peaksid olema ülimalt erapooletud oma tõendeid analüüsides, on samad inimesed, kes ajavad taga kahtlusaluseid, kuulavad neid üle ja ka ARRETEERIVAD neid. But that’s just me. Ma saan tegelt aru, et sarja huvides on see tegelikkuse väänamine.

***Kindlasti on neid õnnetuid lapsi, kelle jaoks igapäevane terror ongi kahjuks igapäevane. Neid, kes on “välja valitud” ja keda massipsühhoosis hakkavad kiusama (või seda kiusamist ignoreerima) kõik, nii coolid kui mittecoolid. Nende keissidega ma kursis pole ja ei tahaks ka kuidagi väita, et see on tavapärane, siiski loodetavasti on need juhtumid pigem erand kui reegel.

****Ka siinkohal võib vaielda, aga olgem by default naiivsed ja uskugem ühiskonna toimimisse.

amplituud

hoomamatu 4 kommentaari

“Mõtle, ma olen kaheksandat kuud rase!”
“Mhmh.”
“Ja ma üldse ei taaru veel. Kõnnin täiesti normaalselt. Ma alati arvasin, et kaheksa kuud rase olla, et see on midagi kohutavalt kurnavat ja noh, hiiglaslikku.”
“Nojah… Aga sa oled alati natuke imelikult kõndinud.”
“Mis MÕTTES?!”
“Noh nagu… natuke taarudes.”
“MIS MÕTTES?!”
“No sa nagu astud imelikult teinekord… Nagu labade väliskülgedele või…”
“Nii et sa tahad öelda, et ma TAARUN KOGU AEG?!”
“Ei-ei… No lihtsalt… amplituud on teine…”

saage tuttavaks: Caspar

hoomamatu 7 kommentaari

Ükskord aasta tagasi leidsid õde ja õemees oma teeotsalt väikese musta karvakera. Tema oligi Caspar. Casparil on igikestev nälg ja alguses sõi ta valimatult kõike, ka koeratoitu, mis tähendas, et ta oli väike kõndiv sabaga gaasitehas.

Nüüd armastab ta eriti kala. Ärge laske end Caspari välimusest petta, ta pole sugugi nii tagasihoidlik kui ta oma ilmega ülemisel pildil märku üritab anda. Ei, Casparile meeldib väga pahandust teha. Eriti meeldib talle juhtmeid närida.

Kui Caspar kõnnib, siis on seda kuulda kaugele-kaugele, nagu polekski tal kassikäpad, vaid hoopis puujalad – või kabjad. Sellest on tulnud ka ta hüüdnimi Prževalski hobune (ehk Prõžekas). Prževalski hobusel on väga teravad küüned…

Aga lõpuks väsib temagi kõige liikuva ja mitteliikuva jahtimisest ära…

Ja vajub sügvasse unne ja näeb välja nagu maailma kõige armsam kass, kes ei tee kunagi pahandust.

Selline kass on Prževalski hobune ehk Caspar!

 

6 naabrit, keda leiab igast kortermajast

hoomamatu 15 kommentaari

Eric kirjutas kunagi paar artiklit mu lemmikveebilehele TERVES LAIAS INTERNETIS, Cracked.com. Õnneks pole ta päris ära unustanud, kuidas naljakaid asju kirjutada ja nüüd praktiseerib ta seda Comedy Estonia lehel, viimane postitus räägib näiteks ühistransporditüüpidest trollis. Trammide tüübid on hoopis teistsugused, ma vist kunagi kirjutan sarnase posti.

Enihuu, mul tuli sellega seoses meelde, et ma olen plaaninud juba pikka aega kirjutada postitust naabritest.

6 naabrit, kes elavad igas korterelamus

1. Pidutsejad. Kui ma kolisin siia majja, kus reaalselt asuvad vaid ametikorterid, siis ma arvasin, et siin majas kindlasti Pidutsejaid ei leidu. I mean, noored pered ju peamiselt ja üksikud inimesed, kelle jaoks on see vaid ajutine koht, kus magada ja põhiline eluase näiteks asub kuskil linnast väljas. Aga ei, Pidutsejad on ka siin majas. Teate ju küll neid tüüpe? Need, kellel muusika peab PEKSMA hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Reaalselt ei peagi seal korteris pidu käima, aga muusika peab olema alati nii vali, et kõik teaksid: siin korteris elab kuningas! Kes kuulab Meie Meest! Meie maja Pidutsejad elavad kusjuures isegi mitte meie all, vaid diagonaalis, kuid nende muusika peksab magamistuppa sisse konkreetselt hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ja ma ei saa aru, kas inimesed üldse tööl ei käi?! Eriti vastik on see, et midagi ei saa teha – detsibellides ta ilmselt lubatut ei ületa, aga lihtsalt see bass on nii räme, mis läbi seinte peksab: nts, nts, nts. Õäh.

2. Prügihundid. Prügihundid on need naabrid, kes ei viitsi kohe oma prügi välja viia. Selle asemel seovad nad koti kokku ja TÕSTAVAD SELLE UKSE TAHA. Kus see siis haiseb. Sageli 12 tundi või kauem. Ja enamasti on Prügihundid need naabrid, kelle korteriuksest peavad KÕIK MAJAELANIKUD mööda kõndima, et oma korterisse saada. Ropkas elasid Prügihundid teisel korrusel meie all ja kahjuks ühtisid nad Pidutsejatega, ehk siis nende prügi haises eriti rämedalt (suitsukonid, õllepurgid jne). Puhas rõõm oli trepist käia. Selle maja Prügihundid on vist ka samad, kes Pidutsejad, vähemalt selle korteri juures see kott kogu aeg seisab. VÄLISUKSE KÕRVAL. Jällegi, puhas rõõm.

3. Noored pered. Noored Pered on muidu hirmus armsad, aga Noortel Peredel on lapsed. Ja lapsed, teadupoolest, lõugavad 24/7. Meid siin majas Noored Pered ainult ümbritsevadki, mis tähendab, et ma kuulan enne magama jäämist, kuidas ülakorrusel laps nutab ja päevi sisustavad üleuksenaabrid, kelle lapsed lõugavad ja tülitsevad. Ja siis kuskil siin lähedal, mitte päris peal, aga kuskil on beebi, kes nutab nii õudse häälega, et see pole enam inimlik. Tõsiselt, see on nagu… no see pole titenutt. See on nagu mingi õuduka soundtrack. Ja siis on need poisid, kes meie korteri all asuvas fuajees jalkat taovad ja need kutid, kes on teinud trepist allamineku tõeliseks mürafestivaliks.

4. Tigedad Pensionärid. Need selles majas puuduvad, kuid see-eest on nad olemas olnud kõikides majades, kus ma varem olen elanud. Tigedad Pensionärid on ALATI TIGEDAD. Kõige peale. Enamasti sinu peale, sest sa kuulad muusikat (koridorist läbi käies oma kõrvaklappidest näiteks), teed akna peal suitsu (“Suitsuhais tuleb ju mulle rõduukse kaudu sisse!!!”) või seksid valjuhäälselt. Ja siis on nad tigedad laste peale, kes koridoris jooksevad, Pidutsejate peale, sest nad pidutsevad, loomaomanike peale, sest loomad kisavad/haisevad, noorte perede peale, sest… ma ei tea, nad on noored? Igal juhul, nad pole iialgi rahul ja näitavad oma rahulolematust häälekalt välja.

5. Nähtamatud Mehed. Nähtamatud Mehed on naabritest kõige meeldivamad, või õigemini oleks seda, kui nad poleks nii kriipid ja ülbed. Kui sa neid koridoris kohtad, siis sa võidki tere ütlema jääda, nad lihtsalt EI NÄE SIND. Ma olen mitu korda siin majaski naabreid koridori peal nähes mõelnud, et ei tea, kas mina hakkan hulluks minema, et inimesi näen seal, kus neid pole või nad päriselt ei näe mind? Nähtamatutel Meestel on hämmastav võime sinust läbi vaadata. Nad ei kuule su tervitusi, nad ei näe, et sa nende järel uksest väljuda soovid (ehk siis uks lendab sulle näkku), nende jaoks oled sa tühi koht. Mõned Nähtamatud Mehed (enamasti sellise keskealise tädi kuju võtnud) on lausa vihased selle peale, kui sa julged nende nähtamatust kahtluse alla seada ja eriti otsekoheselt silma vaatad ja tervitad. Siis teeb ta sellise näo, et sa soovid, et oleksid surnud, selle asemel, et teda tervitanud. Kuidas sa küll julged!

6. Tülitsejad. Tülitsejad võivad kattuda Pidutsejatega või Noorte Peredega, meie eelmises majas olid Tülitsejateks Pidutsejad, selles majas on Noored Pered. Igal juhul, nagu nimigi ütleb, Tülitsejad tülitsevad. Ja see pole mitte mingi lihtne tüli, oo ei! See on kisa ja lõugamine ja rööked, mis panevad sind arvama, et kedagi tapetakse. Üks kord Ropkas naine isegi karjus, et tapetakse. Ma kutsusin siis politsei. Üldiselt käib Tülitsejate ring niimoodi: kõigepealt karjub mees naise peale. Siis karjub naine mehe peale ja kui halvasti läheb, saab kolakat. Siis läheb mees kodunt ära jooma ja naine hakkab laste peale karjuma. Kui on mitu last, siis lõpuks karjuvad lapsed üksteise peale. Kui elatakse koos veel ämmaga, siis saab see ka mingi hetk oma koosa, kas siis mehe või naise käest (ja siis karjub ämm laste peale). See karjumistsükkel on lihtsalt fantastiline. Kui hästi läheb ja tüli on tõeliselt räme, siis saab neile politsei kutsuda, aga üldiselt ei saa Tülitsejatega midagi teha ja peab ära kannatama ja ootama, millal läbi saab.

Üldse ühendab kõiki neid naabreid see üks asi: sa ei saa midagi teha. Pead õppima nendega elama. Või siis lootma, et kunagi saab metsa ära ja ei pea enam iialgi kellegi teise haisvat prügi taluma või Meie Meest öösel kell pool 1 kuulama.

Ma lausa armastan kortermaju.