Kuna mul ei tule und (õigemini, und ei saa voodis tavapärasel moel oodata, sest teadupoolest külili hakkasid puusad ja vaagen valutama ja selili lämmatab), siis mõtlesin, et teen plusside-miinuste nimekirja, mis äkki aitaks mul ära otsustada, mida kogu selle sünnitusvärgiga ette võtta. Sest tegelikult on variante ju küll, ma oma vingujahalaga ei tahtnud üldse märku anda, et variante poleks. On, aga need on kõik siuksed pooletoobised. Ideaalne variant oleks see, kui me elaks Tartus. Siis ei oleks mingit probleemi mitte millegagi, pealegi oleks mul vann. Kuna me aga ei ela Tartus, siis tegelikult ongi just see kõikide murede allikas.
Ehk siis, variandid on järgmised.
1. Tartu, kassidega. Teha mingi orgunn ja ikkagi kassidega koos Tartusse kolida. Plussid: Abikaasal lühem maa metsast tulla; õe ja ema olemasolu; TARTU; sissekirjutamisprotsessid lihtsamad. Miinused: ebavajalik stress kassidele; tegelikult ei tunne ma end ju seal mugavalt ja vabalt (mis olla väga oluline sünnitustegevuse alguses, sest kõik ju rõhutavad, et kodus mugavas tuleks olla nii kaua kui võimalik), sest seal ma olen külas ja pole just kõige ideaalsem variant kasuisa ees uutama ja aatama hakata.
2. Tartu, kassideta. Teha mingi orgunn ja leida kassidele Tallinnas hoidja. Plussid: vt eelmine. Miinused: kassid on ikkagi ka stressis üksiolekust; ma juba tean ette, kui stressis ma ise sellest korraldusest olen + juba nimetet miinused
3. Tallinn. Jääda rahulikult paika ja vaadata, kas ja kuidas saaks mäe Muhamedi juurde toimetada – ehk et õde saaks ilmselt siia varemgi juba tulla ja ilmselt saaks ema ka mingi hetk järele orgunnida. Plussid: ma oleksin omas kodus, kus ma tunnen end suhteliselt hästi (st et pole ju muud kohta maailmas hetkel, kus ma end paremini saaks tunda) ja mul poleks midagi selle vastu, et siin ka üksinda alguses uutada ja aatada, ma oleksin vähemalt kodus, saaksin käia duši all ja kasvõi alasti ringi tuterdada kui ma nii peaks valima. Kassid oleks kah siin ja nad peaks kõige kauem üksi paar päeva olema – kui sedagi. Mehepoolne suguvõsa on olemas. Miinused: Abikaasal pikem maa tulla; võimalik, et siin tekib hoopis probleem mehepoolse suguvõsa liigse hoolitsusega; kui kaua ema ja õde siin saavad olla, pole selge.
/
Ma nii tahaks, et Põrnikas asjad minu eest ära otsustaks. Et ta hakkaks mingi hetk lihtsalt tulema ja et see juhtuks umbes homme. Või ülehomme. Või hiljemalt üleülehomme, aga siis, tõsiselt, mina enam ei mängi. Sest ei ole lihtsalt VÕIMALIK, et võiks veel suuremaks inimene paisuda. Kahjuks on kindlasti võimalik, et olemine saab veel ebamugavamaks minna, sest kohale on jõudnud ka kõrvetised ja ma kohe huviga ootan, et mis kurat järgmiseks.
Kui see kõik ei kõla nagu parim rasestumisvastane reklaam, siis ma ei tea, mis peaks seda olema.
Ahjaa, tellisin selle raamatu endale ka. Sest minu meelest on see maailma PARIMA kaanekujundusega rasedaraamat, rääkimata pealkirjast.
Ma tahaks juba seda adorable osa palun.
Ja ma LUBAN, et homme ma kirjutan midagi, mis ei ole rasedusega mitte kuidagi seotud. Mingist eriti rämedast läbust või millestki. Ausalt.
13 thoughts on “”
Millal sul reaalselt tähtaeg on? Kohe on ju aprill käes, vbla sünnitadki a la hommepäev ära? Millal mees metsa läheb? Lapsed teevad koostööd küll, kogemus on näidanud. Esimest last sünnitasin Rakveres (olin ka ema juures) nii, et mees oli seal ainult nädalavahetustel, muidu nädala sees Tartus ülikoolis. Ja laps sündiski kenasti pühapäeval, kui issi oli kodus. Samas oli sünnitus alla 4 tunni, et mees poleks no way Tartust jõudnud (autot meil siis polnud üldse).
Teine laps sündis ka pühapäeval, Ülestõusmispüha varahommikul. Kah kena ajastus, sest eelmisel õhtul olin teinud kooki, mida kohe pärast sünnitust süüa sai. Ja ämmaemand jõudis ikka ka koju appi (tal eelmisel õhtul oli Otepääl kursa kokkutulek). Nii et, täitsa soovitan uskuda positiivsesse lõpplahendusse 🙂
Hm, ma ise muidugi olen ka lootnud mailast, samas ühe nägemuse järgi tuli ta mul 8.04 ära (unenägu siis oli selline). Ja täpselt nagu ma arvasingi, oli mu vingjahala läbimõtlemata – sest TEGELIKULT on ju väga paljudel naistel nii, et mees kihutab kuskilt kohale, mul on ta ju ka nädalavahetusel olemas ja tähtajad (16. ja 22) on mõlemad nädalavahetustel, nii et ma ise mõtlengi, et võiks ikka nädala lõpus sündida.
Mul on tuju kohe nii palju parem, et ma enam ei stressagi. Küll kõik saab korda! Muide, te olete mul kõik õudselt armsad!
ja sissekirjutusprotsessid on igal pool ühtviisi lihtsad 🙂 küll kõik läheb hästi!
Hehe, mul oli tähtaeg 24.04.2010. Ämmaemand ennustas juba märtsis, et ah kohe sünnib ära. Lõpuks sündis kaheksandal mail esilekutsumisega… No selles suhtes tegi küll koostööd, et mai on mu lemmikkuu. Agaa… Ülejäänd osas pani ikka väga mööda. 🙂 Ja ma olin iga päev aina rohkem ja rohkem pettunud, et juba ei sünnita.
Kokkuvõttes: kui mulle poleks kinnitatud, et ilmselt sünnib varem ära, siis ma poleks lootnudki. Kuna mul oli tähtaeg nagunii kahtlane enda arust, siis ootasingi mailast.
Ja tegelt meeldis mulle ka see, et oli kindel päev, mil haiglasse minna. Ei pidand ootama mingeid valusid ega vete avanemist ega midagi. Mõtlema, et kuidas haiglasse saab. Sest kui valud lõpuks pärast tabletti pihta hakkasid, siis mina nendest aru küll ei saand. Mõtlesin, et niisama eeltöö. Tegelt olid mingid tugevad “päris” valud.
Mu pika heietuse mõte on see, et mina sinu asemel ei plaaniks üldse midagi. Veel. Esiteks mis sa ikka stressad. Teiseks – äkki töötab siis vana hea murphy. Kes teab. 😀
See sissekirjutus/nimepanek – me panime Tartus nime, kuid sissekirjutus on Harjumaal ühes väikses-väikses külas.. Sünnitunnistusel kenasti Tartu linn sünnikohana kirjas ja puha. 🙂
Pikk pai sulle! Nii kurb,et sa sellises situatsioonis oled, eriti, kui lõpp on käega katsutav ja peaks olema vähem muresid ja stressi…
Aga tead, et shampus pidi ka aitama last välja meelitada – nii et… 😉 Ise alustan shampaga 1st aprillist, äkki aitab!
Hea Daki! Kui Sa tahad Põrnika tulekule natuke kaasa aidata, võid näiteks massaaži minna (või koju tellida). Mul oli sellest kõvasti abi ja samas olukorras valiks ilmselt sama lahenduse.
Hmm… Huvitav mõte, kaalun:)
Oot, mis selle sissekirjutusega on? Laps kirjutatakse automaatselt emaga samale aadressile sisse ju. Et kui endal on sissekirjutus Tartus, siis sinna saab ka laps. Ja selle koha peal pole vahet, kas lähed nime panema Tallinnas, Tartus, Elvas või Vana-Vigalas, sissekirjutust (ja sünnikohta sünnitunnistusel) see ju ei muuda.
Mu uurimused ütlevad, et oleneb omavalitsusest. Nt selleks, et Tartusse lapsele sissekirjutust saada, peab olema ainult ema Tartu sissekirjutusega. Aga et saada Tallinna, peavad olema nii ema kui isa vähemalt kuus kuud enne Tallinnas elanud. Ma pole nüüd viimasel ajal üle vaadanud, aga nii mu meelest oli. Seda, et füüsiliselt ei pea samas OVs kohal olema registreerimist tehes ma ei teadnud, aga see teeb asja muidugi mugavamaks.
Tallinna sissekirjutuseks piisab, kui ema on Tallinna sisse kirjutatud. Toetuse jaoks on vaja, et mõlemad vanemad ja kuus kuud. (Karjuv ebaõiglus üksikemade, vägistatute ja kihluse ajal kallima kaotanute suhtes.)
Lee ja Daki, te mõlemad eksite Tlna sünnitoetuse osas. Tlnas on nüüd nii, et üks lapsevanem peab olema arvel vähemalt 1 aasta enne lapse sündi:
http://www.tallinn.ee/Sunnitoetus
Teine võib olla kasvõi 1 päev.
Kui teist kumbki pole Tlnasse regatud praegusel momendil, siis võib Tlna toetusest suu puhtaks pühkida.
Ma igaks juhuks siiski kommenteerin siin, mine sa tea, ehk loodadki Tlna peale (ju vist ikka mitte).
Aga teisalt – kui plaanid Tartust toetust saada, siis seda makstakse ju kolmes osas, viimane lapse 2. süntaril? Aga kuhu sa lapse lasteaiajärjekorda paned, ikka Tlnasse ju, arvan, et sellesse aeda, mis praktiliselt su maja vastas, eks 🙂 (minu oma käib seal, muidu on tore koht, peale ühe faktori)? Selleks pead jällegi Tlnasse olema regatud, Tartu last sa Tlna järjekorda panna ei saa.
Kas ma ajasin nüüd asjad segaseks – ma loodan, et mitte?
Oh nüüd ma vist
Kristin, jah, tean, et mitmes osas makstakse, ei, ma ei kavatse end iialgi Tallinna sisse kirjutada. Lasteaiajärjekorda pole meie elulaadiga inimestel üldse mõtet panna, sest me ei tea sedagi, kus me kahe aasta pärast elada võiksime.
Miks mul see poolik lause sinna alla jäi? No teeme nii, et ma nagu oleks tahtnud seda lauset lõpetada nt nii:
…lõpetan ja lähen teen midagi kasulikku.