Ükskord aasta tagasi leidsid õde ja õemees oma teeotsalt väikese musta karvakera. Tema oligi Caspar. Casparil on igikestev nälg ja alguses sõi ta valimatult kõike, ka koeratoitu, mis tähendas, et ta oli väike kõndiv sabaga gaasitehas.
Nüüd armastab ta eriti kala. Ärge laske end Caspari välimusest petta, ta pole sugugi nii tagasihoidlik kui ta oma ilmega ülemisel pildil märku üritab anda. Ei, Casparile meeldib väga pahandust teha. Eriti meeldib talle juhtmeid närida.
Kui Caspar kõnnib, siis on seda kuulda kaugele-kaugele, nagu polekski tal kassikäpad, vaid hoopis puujalad – või kabjad. Sellest on tulnud ka ta hüüdnimi Prževalski hobune (ehk Prõžekas). Prževalski hobusel on väga teravad küüned…
Aga lõpuks väsib temagi kõige liikuva ja mitteliikuva jahtimisest ära…
Ja vajub sügvasse unne ja näeb välja nagu maailma kõige armsam kass, kes ei tee kunagi pahandust.
Selline kass on Prževalski hobune ehk Caspar!
7 thoughts on “saage tuttavaks: Caspar”
Ossa, mis pantri silmad!!! Täiesti mittemaine silmavaade sel esimesel pildil.
Iga päev üks doos armsaid kuususid, that’s what I always say:) Ja ma kartsin jah, et pealkiri võib olla eksitav:D
Ja ma arvasin pealkirja nähes, et keegi on sünnitamas käinud vahepeal. 😀
Oehh, kuidas ma ikka armastan neid karvakerasid !!! Nad kõik on nii paganama armsad.
Mul on üks tuttav, kelle nimi on ka Kaspar smth. Ja see kass on täiega tema nägu. Kahtlane.
Võin öelda, et mul on ka kodus must karvakera, umbes 7 kuud vana.
Mõned jooned on samad- kõnnib nii kõvasti, et hiilimisest ei tule tal midagi välja, närib juhtmeid, magab suures voodis pereinimeste vahel ja paksutab, teravate küüntega on mõnus mööda puitpõrandat joosta, ja kui sülle ronib, siis nurrub kõige armsamalt!
“Paksutama”, see on väga hea sõna:D