Kui Tikker poleks meelde tuletanud, siis oleks meelest läinud, et õige jah! Seitse aastat blogimist! Vaat siis. Ja panen siis siia meenutuseks ka selle esimese postituse, millest kõik alguse sai.

Palju õnne!

ma ükspäev kõndisin ringi. lihtsalt, sihitult. pidin minema loengusse, aga poolel teel mõtlesin ringi ja ei läinud. pöörasin hoopis teise suunda. masendus oli tappev. no mitte ei taha minna. ei jõua. mille jaoks, kelle jaoks? ja katsugu keegi öelda, et iseenda jaoks… ei usu ma seda kräppi.

ma arvan, et kõik, mida inimesed teevad, teevad teistele. kui teisi poleks, siis ei viitsiks keegi vist oma urust välja ronida, et mõnda ägedamat koopamaali teha või kellestki kiiremini joosta. või kellegi teise mehe v naise pärast võidelda. pole ju mõtet, sest teisi poleks.

aga kahjuks (jah, kahjuks) elame me maailmas, kus on teised. on su inimesed, keda sa tunned lähemalt ja keda julged nimetada sõpradeks. vähemalt niikaua, kuni pole sulle nuga selga löödud. kui seda tehakse, siis osad annavad andeks. mõned ei anna. mina annan. aga ei unusta. sest siis on hea selle ühe noalöömise kõrvale aina sagedamini kriipse tõmmata — iga korra kohta, mil seda jälle tehakse. saad haiget, võib-olla suudad isegi teha nägu, et kõik on korras. aga südames on valus. ja lõpuks valu kaob ja jääb tuimus. lihtsalt. vaatad neid inimesi, kes su ümber on ja ei tunne enam midagi. nad ei lähe sulle enam korda, sest on ise mitu korda tõestanud, et sina ei lähe neile korda. ja siis sa liigud edasi.

siis on veel inimesed, kes on su ümber. nagu satelliidid. tiirlevad kohtades, kus sa käid. sa käid nendega joomas, sul saab nendega nalja. sa helistad neile vahel ja nemad sulle. saate kokku, küsite: «kuidas sul vahepeal läinud on?» ja vastusevariante on kaks: «hästi» või «nagu ikka», aga te kumbki ei küsi enam rohkem. ja kui sa üritad murda seda piiri, et hakkad teise vastu rohkem huvi tundma või üritad ise muret kurta, siis ei lõpe see tavaliselt hästi. see lõppeb kas võõrdumisega või lähenemisega. kui veab, kui te olete loodud sõpradeks, siis teist need ka saavad. aga kui ei, siis visatakse viltused pilgud ja võetakse lonks õlut, et piinlikkustunnet kaotada. ja jutt läheb tagasi tavalisele rajale: baarid, peod, ühised tuttavad. paariminutitagune südamepuistamiskatse on unustatud.

ja siis on veel võõrad. õigemini: sa võid teada neid, tunned nende nägusid, ehk oled isegi paar sõna vahetanud. võib-olla tead ka nende nime. aga sa ei tereta neid, sest see oleks liig kummaline. ehk ainult noogutad äratundmise märgiks, kui nad sust mööduvad. neil võõrastel on elu, millest sul aimugi pole. samuti ei tea nemad sinust muud, kui kuulujutte. kui sa oled inimene, kellest on üldse mõtet kuulujutte rääkida. kui sinust kuulujutte ka ei liigu, siis on veel halvemini.

kõik need inimesed, kõik need näod. mõned eristuvad mõned mitte. sa võid sõita iga päev bussis koos inimesega, kes on võib-olla su ideaalpartner.  aga te ei saa seda kunagi teada, kui õnnelikud te koos oleksite. sest elu läheb teisiti. sa leiad endale partnereid, kes ei tähenda pikemas perspektiivis midagi. käid võib-olla kohtamas, võib-olla lähed kohe voodisse. ja varsti on nad unustatud ja oled jälle üksi. võib-olla elu lõpuni oled üksi. sest kui sõbrad kaovad, nende koha peale sinu südames jäävad kõvad tükid; kui tuttavatest ei saa sõpru, vaid jäävad vaid varjud, kellega lobiseda; kui sa ei tõsta pilku ja ei ütle sellele inimesele tere, kes on sinuga iga päev bussis — jäädki üksi.

ma olen sellele nii kuradima lähedal. ainult et kuhu ma ka ei vaataks, ei paista kusagil seda «inimest bussis». minu jaoks ehk ei olegi seda ette nähtud…