Nüüd ma räägin seksist.
Ma püüan seda teha võimalikult delikaatselt, et mu ema, endised õpetajad (hei, ma tean, et te loete) ja kolleegid kohe breakdown of the närvi ei saaks. Aga mõned asjad peavad öeldud saama ja peamiselt selleks, et keegi tuleks ja ütleks mulle kommentaarides, et “sa pole üksi, mul on ka nii!” või et “you are crazy, stop talking”.
Ühesõnaga, ma tahaksin purjus peaga seksida. Mitte maani täis, vaid teate küll seda mõnusat švipsis olekut, mis tuleb pärast… mingi hulga (iga jaoks on see mingi hulk ju erinev, eks) alkoholi tarvitamist. Kui pole veel end sisse sättinud alkoholi tuimastavad mõjud (krt selle kohta on nii hea sõna, aga ma ei saa seda kasutada, sest see pole minu sõna) ja su piirid on parajalt maas, tuju laes ja üleüldse on NII VALLATU olla, et kohe on noh.
Ma igatsen seda tunnet nii väga. Mitte et mulle oluliselt meeldiks joogise peaga seksida. See on sageli tüütu ja venib pikale ja uni tundub enamasti parem variant. Üleüldse juhtub joogise peaga seksides sageli see, et sa arvad, et sa oled palju ägedam kui tegelikult oled ja siis juhtuvad igasugused kummastavad ja järgmisel hommikul piinlikud asjad. Aga see kergelt-švipsis-shag, vot seda ma igatsen. Sest sellel olekul on üks tore kõrvalmõju – sa ei mõtle siis absoluutselt oma kehale.
Ma olen oma kehast nii tüdinenud. Päriselt. Või õigemini, ma olen tüdinenud sellest, et kõik tiirleb minu keha ümber. Ma pole kunagi varem oma elus pidanud nii palju oma keha peale mõtlema kui praegu ja see on FUCKING EXHAUSTING. Sest mu keha annab endast pidevalt (valulikult!) märku, sest ta kas a) liigutab omatahtsi, b) valutab või c) laieneb suundadesse, kuhu ta laienema ei peaks ja seda kiirusega sentimeeter tunnis. Enamasti juhtuvad kõik kolm varianti korraga, mis tähendab, et ma olen pidevalt teadlik, et mul on keha, selle sees kasvab inimene ja et see valutab. Eriti sealt areast, mis varem puhtalt sexy time´ile reserveeritud oli. Ja see on kuradi kurnav.
Ei noh, muidugi on see fantastiline (te kuulete mu hääles entusiasmi I’m sure), et mu keha suudab seda kõike teha. No venida ja last ehitada ja puha. Aga ma olen sellest väsinud, et ma pean oma kehale KOGU AEG mõtlema. Ma tahaks korragi tunda end vabalt, nii et ma ei oleks piinavalt teadlik sellest, et mu sees kasvab elu ja et nüüd keerleb kõik tema ümber. (Enne, kui ta on isegi sündinud!) Võtaks ühe alkoholivaba õlle ämma silme all sünnipäeva puhul? Kus sa sellega, siis lähevad ju jalad paiste! Tuunikalavõileib? MÕTLE TITALE! Pool klaasi veini? Issand jumal, sa ju tapad ta! Miks sul mantel nii lahtine on? Sul on ju kõht külmas! Ja siis äia tarkust täis silmad: “Sa pead JALUTAMA. Igal õhtul. Mis siis, et valutab, võtad väikesed sammud!*” SEST MUIDU SA TAPAD LAPSE ÄRA, KUI SA OMA KEHA EI LIIGUTA.
Varem oli meil kehaga väga hea diil. Ta oli mul olemas ja lasi mul üldiselt teha endaga, mida ma heaks arvasin, eriti asjale kaasa elamata (olgu selleks trenn või pidu, ta jäi ühtemoodi ükskõikseks). Meie vahel oli vaikne teineteise respekteerimine – mina viisin teda trenni ja toitsin ainult superheade toitudega ja tema vastutasuks… oli. Aga nüüd! Mu keha nagu üldse ei huvitagi enam, mis mina asjast arvan. Ma tahaks ükski öö rahulikult magada, et ma ei peaks iga kord külge keerates valu pärast otsi andma. Et ma ei peaks iga kord diivanilt tõustes valu pärast maha surema. Et ma ei peaks iga kord võtma kuradi virgin mojito, kuigi see on üks faking suhkruvesi. Et ma ei peaks iga kord seksile mõtlemagi hakates tundma tahet käega lüüa, sest ausalt, kogu see majandamine selle kere ja valutamise juures tundub rohkem rabelemist kui asi väärt on.
Ja see viimane lause on see, mille pärast ma end kõige rohkem praegu jälestan. Sest ma lihtsalt ei suuda uskuda, et MINA midagi sellist üldse mõelda võin! Sex has always been my thing (nagu teavad kõik kuulsad kõmublogijad ja muud asjapulgad), see on asi, mida ma üldiselt oskan ja ma olen alati uhke olnud oma oskuse üle suhtuda sellesse nagu toredasse ajaveetmisvormi, mis ei pea ilmtingimata hinge sandistama või südant… survestama (ah, persse, on hilja ja ma ei saa magada ja olen frustreeritud. Metafoorid ei tule hästi välja.).
Ma lugesin üleoleva muigega Jools Oliveri rasedaraamatut ja tundsin numparkokale (ma ei ole kunagi ühtki ta saadet näinud, nii et ka see epiteet on öeldud ülima entusiasmiga) kaasa, kes ei saanud (raamatu põhjal otsustades) neli kuud enne sünnitust ja neli kuud pärast sünnitust kordagi keppi, sest ta naine kartis lapsele liiga teha. Ahjaa, ja alguses oli tal süda paha, nii et tundub, et ta ei saanud pooleteise aasta jooksul kordagi. Ma olin täiesti kindel, et ma ei muutu mitte kunagi selliseks, sest kamoon, kes tänapäeval kardab lapsele seksides liiga teha**?! No igal juhul, minul seda probleemi pole, et ma kardaks… kuidas seda nüüd parent friendly viisil öelda… kutsumata tema toakese uksele koputada, aga mul on probleem sellega, et seksimiseks tuleb kasutada minu keha. Seda, mis mul praegu on. Seda, MILLE PEALE MA MÕTLEN KOGU AEG. Ja millest mul on täiega siiber. Rääkimata sellest, et see valutab ja kõiksugused seksikad ja metsikud liigutused – näiteks asendivahetus – nõuavad nüüd rahulikku ajastamist, oigamist (not the good kind), AAAAAEEEEEGLASEEEEELT enda keeramist, valuga võitlemist, hädiselt naermist ja vabandamist ning heal juhul ka kõhu sättimist and you can see where the romance died.
Nii et mul on oma keha diktatuurist kopp sajaga ees. Ma tahan teha midagi destruktiivset! Meeletut! Hullu! Näiteks juua ära kolm õlut ja kolm jäägrišotti! VÕI MINNA PALJA KÕHUGA VÄLJA. Ükskõik mida. Ma tahaks ärgata nii, et ma ei mõtleks esimese asjana oma kehale. Või ainult võtmes, et küll on ilge pohmell. Ma tahaks võtta oma keha ja minna temaga õue mängima, neela-tuld-söö-kääbikuid-stiilis õhtule. Aga öelge mulle palun, millal ma järgmine kord saan kääbikuid süüa? AH!? Ma tean, et kõik ütlevad, et it’s not the end of the world, aga see päriselt on. Mingis mõttes. (Ja see on hoopis teise posti teema.)
Ma tahaks nii väga, et see läbi saaks ja ma ei tahaks üldse, et see läbi saaks. Saate aru? Sest kui see läbi saab, siis see tähendab, et järgneb järgmine horror. Keha diktatuur lõppeb ja algab Põrnika diktatuur. Praegu ma vähemalt saan lubada endale seda, et istun öösel üleval ja vingun internetis. Varsti istun ma öösel üleval ja ei saa isegi internetis vinguda, sest piimapais-lõge-koolikud (ja muud sõnad, mille tähendust ma täpselt ei tea, aga mis ennustavad horrorit; ei, te ei pea selgitama mulle). Nii et there’s that.
Samas on kaheksa nädalat jäänud ja see aeg pole mitte midagi. See on lumme kusta. Igal juhul saab see väga kiirelt läbi ja igal juhul on praegu the end of an era. Kui ma ainult saaksin seda ajastu lõppu korralikult tähistada…
…näiteks mojitode ja sellele järgneva seksiga. Normaalsete inimeste seksiga, kus inimesed vahetavad poose ilma eelnevalt selleks kaks tundi hoogu võtmata. Ja kes saavad kasutada rohkem poose kui kolme.
—
*Üks selline märkus veel ja ma hakkan karjuma. Päriselt. Esiteks ei peaks üldse andma rasedale nõuandeid inimesed, kes pole olnud rasedad (fakt, et sa oled “suurest perest” ei tee sinust asjatundjat). Pealegi võiks isegi need, kes on olnud rasedad, natuke ka kuulata, mis see konkreetne rase VASTU RÄÄGIB. Sest see valu, mis mind saadab, on asi, mida ei ole võimalik kirjeldada, edasi anda või ette kujutada, juhul kui seda pole ise läbi elatud. Ka mina ei saaks selle olukorra jubedusest aru, kui keegi mulle sellest räägiks. Nii et nõuanded “jaluta” on ausalt oma aja ära elanud.
**Olen täiesti teadlik, et on teatud meditsiinilised näidustused, mil vahekord pole soovitatav. Praegusel juhul polnud selline keiss.
18 thoughts on “keha diktatuur”
Amen to that! Ja ärgem unustagem hr. Põit, kes endast märku annab, mistõttu ühe akti ajal peab kümneid kordi WCs käima.
Jaaa see suure kõhuga seksimine on midagi, mis killib romantika ja seksihimu täiega. Mina oma 135 cm kõhuümbermõõduga üritasin veel 37 nädalal seda teha ja see oli pmtl mõtetu. Tahe oli, aga keha ei tulnud järgi.
Aga keha mõttes oli vähemalt minul niimoodi, et peale sünnitust oli kõigil mu kehaga asja. Näiteks igaüks küsib su käest, et kas sa ikka annad rinda (kui ei anna siis saad kuulda, kuidas sa oma lapsele pmtl sitta sisse joodad). Mis on teistel inimestel asja minu rindadega. Ja seda küsib nii su ülemus, ämm, äi kui suvaline inimene. Sinnamaani olid minu rinnad minu omad ja mõeldud hoopis teiseks asjaks. Peale laste sündi aga olid nad nagu ühiskonna omad.
Nüüd kui lapsed on aastased olen ma keha tagasi saanud, väga kasutatud keha, aga ikkagi minu.
Igatahes jõudu Teile viimaseks 8.-nädalaks.
you are crazy, stop talking
😀
Jajah, sellises etapis on veel kurbus ja kaotusvalu. Kui oled aga olnud üks kord rase, lapse ära sünnitanud, aasta aega magamata olnud ja seda last imetanud, siis enne imetamise lõppu uuesti rasedaks jäänud, olnud rase koos vajadusega ka pidevalt ühte mudilast kantseldada, olgugi, et oled väsimusest jm vaevustest mõnevõrra koormatud, siis ka selle lapse ära sünnitanud ja praeguseks kümme kuud tegelenud paralleelselt kahe jõnglasega, olles samuti magamata – vot siis tundub mõte sellest, et kunagi oli tõeline tahe seksida, häguse mälestusega kaugetest aegadest. Mõtled sellele ja tekib leebe üllatus: on see võimalik, et kunagi oli ka nii? Ei tea, liiga väsinud, et edasi mõelda 🙂
Ah, tegelt nii hull ka pole, nagu kostub 🙂
hehe, koduperenaine räägiks justkui minust.
Ma ei tahaks propageerida rasedate joomist, aga MIKS sa ei võiks endale üht mojitot lubada. Esiteks, need pole väga kanged, võid isegi natuke vähem kangema endale teha. Oma kogemusest võin öelda, et ilmselt piisab sulle sellest ühest või isegi poolest, et see švipsis tunne peale tuleks. 🙂
Muus osas ei olegi midagi öelda, kahjuks. The perks of having kids. 🙂
muig. tuli meelde üks postitus elleni ootamise ajast, kus kurtsin, et tunnen ennast üksikuna – erkinil oli tartus palju sõpru ja pidev võimalus telefonikõne peale välja minna, mina passisin oma suure kõhuga kodus, sest no mis ma sealt baarist ikka otsin. selle peale teatati kommentaaris, et olgu ma mureta, praegu on veel hea – kui ma tahaksin, saaksin oma suure kõhuga seal baaris siiski istuda. ja et tõeliselt üksi tunnen ennast alles siis, kui lapsega kodus istun, sest siis pole enam sedagi võimalust.
ühesõnaga… kõik võib ju väga õige olla, aga kui sa parasjagu kurdad, et sul on s*tt, siis sa ei taha just sel hetkel kuulda: ole mureta, homme on hullem. või…?
koduperenaise jutus tundsin ennastki ära, ehkki päris nii hull pole asi kunagi olnud 😛 kui oli kombinatsioon üks laps + kodune mees, siis ma imestasin, mida need noored emad räägivad, et pole aega ja jõudu seksida – vabalt on.
kombinatsioonis kaks last + tööl käiv mees ma juba saan sellest rohkem aru 😛 leida aeg, kus mõlemad lapsed magavad ning endal on nii tahtmist kui energiat… ei pea üldse krooniliselt magamata olema, need hilisõhtud on lihtsalt sellised… unised.
aga ma tegelikult ei kurda. ei saaks öelda, et täitsa ilma olen ja küll läheb paremaks 😀
ega sinule pole ka midagi muud lohutuseks öelda, kui et: pea vastu! kaheksa nädalat saavad mööda, siis toibud mõne aja sünnitusest ja tutvud oma maailmaimega, siis tekib vaikselt jälle tahtmine ja võimalus ja… muidugi ei saa elu enam kunagi olema selline, nagu enne lapsi, aga elamata ei jää, tegemata ei jää miski.
ja ma mõtlen ka, et üks mojito ei tapaks sind. ma ka ei arva, et rasedana peaks pidevalt jooma aga… no kui sihuke suur isu on, siis üks kord üks kokteil ei tee miskit, arvan ma 🙂
Sa oled rasedusega minust 4 kuud ees. Loen ja värisen. Hirmutamisega saad suurepäraselt hakkama.
Saan sust täiesti aru, Daki. you’re not crazy at all, you’re just..a normal pregnant woman.
muide kas sa joogas veel edasi käid? kas see siis ei aita kuidagi nende valudega paremini toime tulla?:(
kui oskaks, võtaks sult need kohe ära.
alkohol+rasedus pani mindki mõtlema.. arvamusi on erinevaid ja kuna mingeid konkreetseid uuringuid selle kohta pole, siis on see tõesti igaühe enda otsustada, kas raseduse ajal juua või mitte. aga samas, mis siin elus siis kahjulik poleks. coca-cola sisaldab ju ka luid ja hambaid lagundavat ja luid hõrendavat fosforhapet ja igasuguseid E’sid ning ei saa kuidagi kasulik olla, aga miks peaksid ka rasedad endale kõike head keelama, see tekitab ju ainult rohkem stressi.
igaks juhuks soovitan sul respectfully oma kainet teed edasi minna, ning kuigi ka minu arust üks mojito sind ei tapaks, oled ju Nii Kaua juba ilma hakkama saanud 🙂 aga ise otsustad, mis sulle parim on. sa pead ju ometi elama ka. ning iseendale midagi lubama, mis su õnnelikuks teeb.
ning kindlasti oled seda alko- teemat isegi uurinud, aga minu arust päris huvitavat lugemist leidub http://www.babycentre.co.uk/pregnancy/nutrition/foodsafety/alcohol/
teisi non-alcoholic kokteilide ideid saab sealt ka omandada. äkki mõni neist on more alcohol-like kui virgin mojito.
ole tubli ja pea vastu!
Mina näiteks ei võinudki alates 26.nädalast midagi teha. Aga noh sai ka teistmoodi, päris selline olukord ka ei olnud nagu Jamie`l 😀
Oota ära, kui pärast sünnitust, keset seda hakkab piima purskama. Ohh olid ajad 🙂 Tunnistan ausalt, et alguses olin segaduses kui rindadel oli nüüd 2 funktsiooni ja kaks askeldajat…
Aga ämma-äia teemal, siis alates sellest, kui sündis nende lapselaps, siis on kõik nende asi ja õpetussõnad saadavad mind tänaseni. See on nii tüütu, eriti need nõukaaegsed seisukohad ja soovitused.
daki, p2ris hulle 6udusjutte ajad siin, kommentaarijad takkaotsa! 🙂 k6ik lasteta naised otsustavad nii varsti igaks juhuks ja eesti iibe hyvanguks ju lood lugemata j2tta.
Tahtsin ka alkoholi juurde kommenteerijatele lisada seda, et see ongi vist erinev, et üks inimene joob veidi alkoholi ja see kahjustab ta last ja teine joob rohkem, aga lapsel pole mingeid kahjustusi. Ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei joo raseduse ajal ainuüksi sellepärast, et see kahjustamise v õ i m a l u s on. Lihtsalt see fakt, et minu ühekordne lõbu võib muuta minu lapse tervet elu, just see fakt ei lasegi mul ühtegi klaasi veini juua.
Kusagilt lugesin artiklit selle alkoholi kahjulikkuse kohta kõhubeebidel ja seal oli välja toodud selline huvitav fakt, et teadupärast arenevad lapsel erinevatel rasedusnädalatel erinevad organid ja alkoholi tarvitamise tõttu mingil kindlal nädalal võis kahjustatud saada just sel hetkel arenev organ.
Võis aga ei pidanud. Eks see on meie oma otsus, kas tahame millegi nii olulisega riskida kui oma enda lapse tervis ja elu.
Dakile soovin südamest, et viimased nädalad veidigi kergemad oleks ja seetõttu rohkem positiivseid mõtteid tulla saaks, sest lapsed tunnevad kõhus kõike mida me mõtleme.
Ja kui laps on sündinud, siis oled sa kindlasti maailma kõige õnnelikum inimene.
Ja seks läheb pärast sünnitust veel paremaks:)
Ma vist oleksin pidanud postis täpsustama, et ega ma ei tahakski praegu švipsis olla. Sellest poleks mingit naudingut, kui tead, et keegi su kõhus on sada korda nii täis kui sina ja see on õõvastav. Ma lihtsalt mõtlesin, et tahaks, et nii oleks nagu varem noh. Et saad juua, kui teinekord tahad. Ma pole ka joonud, no mõni klaas veini ja 0,3 õlle vist terve raseduse peale kokku. No lihtsalt pole tahtnud, pole mingit naudingut asjast, kui tead, et ei saa juua palju tahad. (Ei peagi palju ju tahtma tingimata.)
Point oligi pigem selles, et ma ei taha enam oma keha peale mõelda. Ja et kui äge oli siis, kui ma ei pidanud mõtlema oma keha peale.
Maasikamoos, ma tegelikult ei taha üldse hirmutada, päriselt ka:D See sümfüüsivalu teema on ju ühel naisel viiest. Ei pruugi üldse tulla. Suure kõhu vaevused on kõigil erinevad, mõned ei pane üldse tähele ja mõned tunnevad end eriti seksikana suure kõhuga. Mina lihtsalt mitte. Aga eks ta üks hädaorg ole jah ja sellepärast ongi hea, kui on blog, kus on kommenteerijad, kes tuletavad meelde, et imetamise ajal seksides hakkab rinnast piima purskama:D
Ja kas oli ka nii õudne või? Ma üldse ei mõelnud seda õudusjutuna, ausalt. Ma olen lihtsalt tüdinenud noh. Sellest keha diktatuurist. Ja ma praeguste andmete põhjal kindlasti ei võta niipea järgmist sellist teekonda ette…
ma ei tea, võib-olla ma alandan ka nüüd iivet, kui ütlen, aga…
rindadest millegi väljatulemise jaoks ei pea üldse ära sünnitanud olema – kui on (eba)õnne olla see naine, kel rinnad 26. nädalast tilkuma on hakanud ja 31. nädalal ternespiim õnnelikult sees. siis tuleb juba varakult see koht, kus abikaasa pärast vahekorda muigega nendib, et tead, kallis, su rindadest tuli… piima. väga magus oli!
oh crap, mõtlesin selle peale mina. et kas juba peabki nüüd nii ve…
Mann:D Täpselt, selle ma unustasin. Nii et… rasedus on üks hädaorg.
Mul läks meelest enne vastata, et ma teen joogat küll. Sinna Merit Raju juurde pole nüüd mõned nädalad jõudnud, sest see on nii halval ajal (no ma käin ju pidevalt Tartu vahet), aga mul on spets raamat ja ma teen kodus ka. Aga ega selle valu vastu ei aita muud kui sünnitamine, seda ütles arst ka. Ja siiski pidi veel umbes nädal minema, enne kui parem hakkab. Mõned harjutused on, mis leevendavad, aga sellega on nii, et harjutuse tegemiseks, peab toetuma ühele põlvele, kui teist jalga vehkida, ja siis, kui tahta teisele jalale teha, siis on… HORROR. Sest kogu raskus on olnud “ühel puusal” mõnda aega. Nii et nokk kinni, saba lahti… Aga eks ma ikka teen jah, vähemalt enesetundel on parem, et ma olen üritanud.
kas just hädaorg, ma nüüd ei tea – sest mul on täitsa bueno olla – aga selline teistmoodi ja eriline on ta küll 😛
Ma olen su peale täitsa kade! Varsti on sul võimalus sünnitamise ajal seksida. 😉
Meie tegime seda, sünnitustegevuse aktiveerimiseks ja tuhude leevendamiseks ning põnevuse pärast ka loomulikult : )
Võimalus švipsis peaga seksida on sul elus kindlasti veel tuhandeid kordi. Ent võimalus sünnitusvalusid seksiga leevendada on, mulle tundub, ikkagi üliharuldane nauding.
Oo, Perekool Vol 2.
😀 Oh noes…!