Viimase paari nädala jooksul olen ma ühtäkki rasedaks jäänud. Mul on tunne, et ma peaks selle kohta demotivational posteri tegema… oot, hetk, teengi…
Esiteks on mul tekkinud üleöö TOHUTU kõht. Muuhulgas avastasin esimesed õrnad venitusarmid, mis mind ei üllatanud per se, sest mu puusad on ammu tunnistust andnud sellest, kui vastuvõtlik ma venitusarmidele olen, küll aga üllatas mind, et nad praegu tekkisid. No okei, kõht on suur, aga mitte nüüd nii hullult suur!
Sümfüüsivalu on muutunud igapäevaseks, nii et praegu on olukord selline, kus ma hindan oma mugavusastet selle järgi, kui vähe valutab (as opposed to ei valuta üldse). Eilne Tartu-tripp oli ikka ILGE BITCH, eriti tagasitee, kui minu kõrval istus seebi järele lõhnav noormees, kes ontlikult, käed põlvedel ja selg sirgu, terve tee ühes asendis istus. VÕIMALIKULT MINU LÄHEDAL. Ma juba mõtlesin, et peaks talle mainima, et bussiistmeid saab ka külgsuunas liigutada, sest mul oli tõesti väga vähe ruumi ja paigalolek oli piin, aga kuna ma olen külgsuunas liigutamist ainult telekast näinud ja pole üldse kindel, et see actually töötab, siis ei öelnud ma midagi, ägisesin ja ohkasin passiivagressiivselt ja otsisin iga veerand tunni tagant uut ja mugavat asendit.
(Ma tahan autot. MA TAHAN AUTOT!)
Niisiis andsin alla ja leppisin faktiga, et ma vist tõesti olen rase ja ostsin bandaaži. Muud suurt vahet pole veel märganud, ainult kõndides on natuke mugavam, sest selle järsku rasedaks jäämisega avastasin ootamatult, et mu kõht TAARUB liikudes. See on üsna eba tunne ja bandaaž ei lase vähemalt sel nii vabalt nelja tuule poole kõikuda.
Õnneks on viimane töönädal ja kui veebruaris poleks nii palju Tartu vahet (bussiga) sõitmisi, siis ma võiks üsna rahulolev olla. Aga mind ette juba hirmutab see, kui palju aega pean ma bussis veetma, nii et ma katsun need mõtted endast kaugel hoida.
Jajah, kõige selle juures tean ma väga hästi, et “see pole veel midagi” ja “oota veel kaks kuud”. Ma tänan väga, ma mõistan, et läheb veel hullemaks, aga ega see perspektiiv kuidagi ju mu PRAEGUST olukorda ei leevenda. It’s not like ma saan hüpata tulevikku, korra tunda, mis tunne on olla 9 kuud rase ja siis tagasi hüpata, et seda praegust aega kuidagi paremini hinnata või.
Aga muidu on kõik hästi. Käisin arsti juures, süda lööb nagu peab, kaalu on nüüd visanud kõvasti (pole ime, et järsku nii raskeks läks, kui kuuga neli kilo tuli või nii – mis ühtlasi tähendab, et ma keelan rohkem kaalu juurde tulla. Keelan, you hear me!?), proovid on kõik ideaalsed ja nii me sõuame. Kusjuures, kõige selle hädaldamise juures ei taha ma üldse, et ta sealt väga kiiresti välja tuleks. Oh, muidugi tahaks juba näha, kas ta on minu, Abikaasa või lehma lellepoja nägu ja mis värvi ta juuksed on, aga üldiselt mulle meeldib väga, et ta mu kõhus elab. Rääkisime arstiga eile, KUI lühikest aega saavad naised tegelikult oma elus rasedad olla ja kuidas seda aega peaks nautima. Noh, see on vastandlikke mõtteid tekitav seisukoht, aga ma tegelikult isegi mõistan seda. See on ikka sitaks eriline tunne, kui keegi sul kõhus elab. Sürreaalne ja tuletab meelde kõiki “Alieni” filme, aga ikkagi väga lahe.
Päeva küsimuseks on seekord mitte eilne küsimus, et kui on mupo ja kapo, miks pole lipo, vaid hoopis sarjast “Tallinna veidrusi”. Mis komme see on teha KOLM samanimelist bussipeatust (vt Kolde pst, Hotell “Tallinn”)? Kusjuures, eriti sürr on see, et kõigis kolmes peatuvad erinevad numbrid ja kõik on eri suundades. Oleks ju loogiline, et on kaks peatust: üks ühel pool teed, teine teisel pool. Ühega saab ühes suunas, teisega teises suunas. Aga Tallinn on ikka hämmastav. (Ja segadusseajav ja ebapraktiline.) Kui raske on panna ERINEVAD nimed bussipeatustele? Mis pealegi asuvad teineteisest nii kilomeetri kauguses?
8 thoughts on “suddenly: pregnancy”
See on praegusel ajal nii, et naised on vaid vähekese aja elust rasedad. Vanal ajal oli vastupidi – titt kõhus-titt rinnal-järgmine kõhus jne. Aastakümneid. Vaatame oma sugupuid – see, et 10-15 last sündis ja neid 50% ära suri, pole mingi haruldus.
Rongis on meeldivalt palju nihelemiseruumi ja isegi kõndimisele ei vaadata viltu. Aga kahjuks nad pisut arvestatavama tihedusega käivad vaid reedel ja pühapäeval (mis mu praeguste nädalavahetuse-otstega õnneks sobib).
Leen, see on tõsi, et vahepeal torgib mind süütunne, kui ma vaatan-kuulen, kuidas mu sõbratarid vaeva näevad ja igatsevad – ja minul, lollikesel, õnnestus see proovimatagi, umbes kohe esimesel korral… Aga eks ma katsun nii end kui teisi lohutada, et kui on nii antud, siis peab nii olema…
Andris, hahaa, “kui poleks paremat nime võtta olnud”. Ma võiks ise pakkuda eri variante “Hotell “Tallinna”” peatusele. Ma olen osav neis asjus.
Catalina, üks huvitav asi, millest ma tahan veel rääkida kunagi, on nurgavoodiaeg. Kuidas tänapäeval sellele imelikult vaadatakse, peetakse normaalseks, et naine läheb kohe tagasi tööle… ka see vähendab seda emaks kasvamise aega, või kuidas nüüd öelda… Läheduse aega siis ehk on parem.
Leen, see on tõsi, et vahepeal torgib mind süütunne, kui ma vaatan-kuulen, kuidas mu sõbratarid vaeva näevad ja igatsevad – ja minul, lollikesel, õnnestus see proovimatagi, umbes kohe esimesel korral… Aga eks ma katsun nii end kui teisi lohutada, et kui on nii antud, siis peab nii olema…
Andris, hahaa, “kui poleks paremat nime võtta olnud”. Ma võiks ise pakkuda eri variante “Hotell “Tallinna”” peatusele. Ma olen osav neis asjus.
Catalina, üks huvitav asi, millest ma tahan veel rääkida kunagi, on nurgavoodiaeg. Kuidas tänapäeval sellele imelikult vaadatakse, peetakse normaalseks, et naine läheb kohe tagasi tööle… ka see vähendab seda emaks kasvamise aega, või kuidas nüüd öelda… Läheduse aega siis ehk on parem.
“Autobussikoondis” on ka samasugune “vahva” peatus. Kokku on 3 samanimelist peatust ümber ühe ristmiku + teises ristmiku otsas on juba “Kadaka Selver” (mis oleks ka kindlasti Autobussikoondiseks nimetatud, kui poleks paremat nime võtta olnud).
Üldiselt tuleb see vist ikka sellest, et bussliine on väga palju – sedasama Autobussikoondist läbib vähemalt 10 eri liini (10 12 13 16 26 26A 27 28 33 61), mis liiguvad üsna eri suundades, aga sama ristmiku peale erinevate nimedega peatusi teha oleks ka natuke naljakas.
Ma annaks ükskõik mida, et lapseootel olla, aga mul pole aimugi, kui kaua mul sellega veel aega läheb ja kas see kunagi üleüldse õnnestub. Omal jõul üsna kindlasti mitte. Võib-olla näiteks selliste naiste olemasolu lohutab, kui enda olemine väga keeruline tundub.
Ma ei ole kindel, kas Eestis tõesti peetakse normaalseks, et kohe peale sünnitust hops tööle? Ilmselt see nõuka ajal oli tõesti nii, ja USAs ja paljudes Euroopa maades ka suhtkoht, aga….olgu see vanemahüvitis mis ta on, st süsteemil on arenguruumi kõvasti, aga nii saab natuke kodus olla vähemalt lapsega.
Venitusarmidest…
Mina sain enda omad täpselt 1 päev enne TEIST sünnitust.
Ma isegi küsisin mingi KTG-masinavärgiga siblivalt tädilt (ämmaemand?!) mis triibud need on ja kas ära ka kaovad…