See vihm… Ta on selline, et ta võiks olla juba lumi, aga veel ei julge. Ja millegipärast olen ma alati hästi üllatunud, kui ma näen, et vihmatäpid on asfaldil, kuidagi nagu ei mahu pähe, et jälle sajab. Või et miks juba lumi pole. Isegi talverehvid said alla (uh, ma pidin end füüsiliselt tagasi hoidma, et mitte kirjutada talvekummid), lumi võiks tulla juba! Või siis juhtub nagu juhtus õel täpselt kaks aastat tagasi, kui nad 15. novembril sõitsid pulmareisile ja tulid nädal hiljem tagasi tõelisesse purgaasse. Meil võiks ka nii juhtuda, kui me esmaspäeval, kah 15. novembril, ära sõidame.

Münchenisse loomaaeda.

Kuidagi imelik tunne on, et saigi see nädal läbi. See nädal tundus NII HULLUMEELNE, kuigi tegelikult ju polnud. Asi on lihtsalt selles, et ma olen harjunud olema üksinda – päevad läbi tööl üksinda, õhtul kodus üksinda… Ja sel nädalal olin ma 24/7 inimestega koos ja see oli kohutavalt kurnav. Ma tean, et peangi nüüd end ümber häälestama, algabki mõneks ajaks selline etapp, kus ma olengi pidevalt inimestega koos, aga ma ei saanudki aru, kui harjunud ma oma mõnusa üksindusega tegelikult juba olen. Ja siis juba algab etapp, mil ma pole kunagi üksinda, alati on keegi.

Viisin Epu bussijaama ja istusin natuke autos ja püüdsin aru saada, et mis tunne siis on. Jälle ühest kohast ära minna, jälle kolida, jälle üks eluetapp selja taha jätta. Ei saanudki aru, et oleks mingi tunne. Kuidagi nii tormasin läbi selle nädala, muudkui oodates, et ei peaks enam järgmist päeva ootama ja plaanima, et saaks lihtsalt olla, et ei mõelnudki kõigele sellele, mida ma teen viimast korda. Viin viimast korda PP klientide jaoks pakke postkontorisse. Astun viimast korda hommikusöögiga kontorisse. Istun viimast korda oma laua taga ja kuulan seina taga Valjuhäälset Naabrit. Tõusen viimast korda hommikul selleks, et minna viimast korda sinna kontorisse seda tööd tegema.

Imelik on. Ja kurb on, muidugi, ka. Aga peamiselt on harjumatu. Et kuidas siis nüüd ma ei tea, millal ma jälle näiteks Tiinat näen. Või kuidas nüüd siis enam polegi see minu töö uudiseid üles riputada või hommikul esimese asjana PP Facebooki-kontot külastada. Natuke muidugi kardan ka kõike seda eelseisvat, ma pole ju aastaid olnud ühegi toimetuse koosseisuline töötaja ja ma ei teagi enam, kas ma üldse oskan teha seda tööd.

Aga siis kohtud toredate inimestega, endiste kolleegidega näiteks, ja kõik tuleb jälle meelde. Et polnudki ju nii raske! (Enamasti.)

/

Mulle meeldib vaadata, kuidas kassid aknalaual istuvad. Mingis uuringus tehti kindlaks, et see tegevus, aknalaual istumine, pidi olema kasside lemmiktegevus. Kõikjal, kuhu ma lähen, on kassid akende peal, vaatavad mind oma suurte kassisilmadega ja liigutavad tasakesi vurre. Ma nii tahaks olla korraks nende kehades, tunda ja kuulda ja haista ja näha, nagu nemad näevad. Mitte, et ma tahaks olla kass, ei-ei, selliseid ambitsioone või luulusid mul pole. Aga kui saaks KORRAKS niimoodi hüpata – ma arvan, et see oleks nagu omamoodi narkootikum, see hetkeline tunne, kui sa ei ole oma kehas.

Või ajarännud. Tahaks hirmsasti, et saaks korraks hüpata mingisse teise aega, seista korraks näiteks 18. sajandi Tartu kesklinnas. Tunda seda lõhna ja tajuda, kuidas inimesed sust mööda tõttavad, kuulda neid helisid ja näha seda valgust. See oleks imeline, see hüpe.

Tuleb leppida unenägudega.