Kell 7 helises telefon. Automaatselt vajutasin hääletuks ja võpatasin, kui see uuesti helises. Nii, midagi peab lahti olema, Siki ei helista sellisel kellaajal, kui midagi lahti pole!

Võtsin vastu ja mind klõpsati ootele. Siis ootelt maha, jõudsin kuulda, et ta sõidab autoga, siis jälle ootele. Ja nii kohe mitu-mitu korda järjest. Katkestasin, helistasin tagasi: kinnine toon. Helistab uuesti. Nii see trall jätkus, lõpuks sain mahti saata sõnum, et mis lahti.

Puutetundlik ekraan. Muud polnudki lahti!

Aga mul oli uni juba läinud. Jajah, seesama uni, mida ma kell 1 öösel ootasin, kui lage vahtisin.

Mul on nii kõriauguni sellest, et ma ei saa oma keha usaldada! Just see uneosa, see on alati olnud kahtlane ja nüüd see kahtlane värk jätkub. Ühel õhtul vajun kell 21 magama ja pole mingit probleemi. Teisel ööl loen veel kell 4 lambaid, ise vihast nuttes, sest kohe peab ju üles ärkama. Ükskõik, mis ma teen või ei tee, see, kas mul uni tuleb või mitte, sõltub mingitest täiesti müstilistest asjadest, mille üle mul pole võimu. Ja see on nii kuradi frustreeriv, et ajab lihtsalt marru noh!

Nüüd ei saa ma mõõdutundetult ka tablette sisse laksata, kuigi olgem ausad – kui uni on otsustanud mitte tulla, ei ole kunagi lugenud, kas ma olen rohtu võtnud või mitte. Masendav. Miks see peab nii olema?

/

Ja ongi viimane nädal. Ma ei suudagi seda täpsemalt veel uskuda. Järgmisel nädalal samal ajal olen juba Münchenis. Ülejärgmisel nädalal samal ajal olen pakkimishulluses ja jätan Tartuga hüvasti. Ja üleülejärgmisel nädalal samal ajal vaatame kassidega õnnetult võõras ja uues korteris ringi, nuusutame kõiki neid kaste ja oleme kergendunud, et see kõik on möödas. (Miuks võib olla pugenud radika vahele ja mitte tulla sealt mõne päeva jooksul välja.)

Kuidagi nii lõplik tunne on, et ei oskagi kohe seisukohta võtta.

Kas esimene advent on tõesti juba 28. novembril? Jei!

PS: Panin lõpuks üles Tenerife pildid, parem hilja kui mitte kunagi. Neid näevad ka need, kes pole Facebookis.