Nojah. Seaduste lugemine on alati olnud minu jaoks suur eneseületus. Ma mäletan, kui kunagi Riigiteatajat lugesin ja pärast mitut tundi lõpuks hakkasin asjadest aru saama, siis oli võidutunne ületamatu. Aga emapalga seadus tõmbas mind lohku.
Nüüd ma juba tean, et oleksin pidanud otsima väljendit “jooksev aasta”, mitte “kalendriaasta”. Mind ajas kõige rohkem segadusse lause: “hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta”, millest mina oma blondiajuga lugesin välja, et kui Põrnikas sünnib 24.04 või misiganes see tähtaeg meil praegu ongi (see on kolm korda muutunud, mul pole enam meeles:), siis arvestatakse emapalka perioodi 23.04.10-23.04.11 järgi. Selle mõttega tõstsin ma ka oma Tallinnasse kolimise plaanid ettepoole ja tulen PPst ära 15.11 ja alustan uues kohas 6.12. Aga see kõik tähendab, et 15.11 saan ma tillukese lõpparve (sest sain puhkust ette sel aastal) ja see on ka mu viimane raha enne jaanuari. Mis ei olekski nii hull, kui see kõik ei oleks mu ainus võimalus veel viimaste kuudega emapalka kasvatada.
Nii et ma hakkan saama emapalka 2010. aasta põhjal. Aasta, kus ma läksin poole kohaga tööle veebruarist alles ja olen saanud väga väikest palka )pool kohta ikkagi, mis on superhästi sobinud mu suure unega viimasel ajal). Ja seesama aasta, kus ma andsin käsikirja ära suht väikese raha eest, sest leidsin, et ma ei tahagi selle eest palju saada. Pekki küll. Oleks teadnud, siis oleks ilmselt paar tuhat juurde saanud, kui oleks KÜSINUD. Aga ma ei küsinud ju, sest ma ei pidanud seda oluliseks (nagu ma sageli raha ei pea).
Oijah. Noh, oma viga, et enne kelleltki ei küsinud, mida see segane lausejupp tähendab. Ja et nii tormakalt kolin ja tööd vahetan, emapalgale mõtlemata (tegelt ma ju mõtlesin, aga mõtlesin, et see kolm kuud täistöökohal tuleb emapalgale vaid kasuks, mitte, et see mul kõik pekki keerab).
Kõige enam olen vihane iseenda peale. Täpselt selline asi, mis juhtub minuga. Tahad omast arust head, aga välja kukub nagu alati.
Aga positiivsest küljest vaadates – ikka parem, kui saada emapalka 2009. aasta põhjal, eks. Siis ma ju ei käinud üldse tööl.
Päh. Tuju on igaljuhul nüüd tänu sellele megakehv ja mul on kopp ees sellest nähtusest nimega rhinitis of pregnancy ehk siis ma tahaks ÜHTKI päeva elada nii, et ma ei peaks aevastama ja nuuskama. Lähen ja teen pärast tööd tiiru kaltsukates, äkki hakkab parem.
17 thoughts on “emapalk my ass”
Vau! Sul on rhinitis of pregnancy?! Ma mõtlesin, et olen ainus inime maa peal, keda see tabab, sest mitte keegi ei tahtnud uskuda, et see võiks raseduse põhjustatud olla 🙂 Aeti mind igasuguste arstide juurde, et “sul peab ikka põskkoopapõletik olema!”. Mäletan, et jubedalt ootasin, millal see õudus kord läbi saab ja tagantjärele ei mäletagi, millal see juhtus, igatahes vist veidi enne kui laps käes oli kuigi arst hoiatas, et võibki nii olla, et koos lapse välja tulemisega läheb ka nina lõpuks lahti 🙂
Marca, ma ise arvasin, et see on mu allergia, mis on tänu kütteperioodile ja rasedusele hullemaks läinud. Aga allergia tuleb tavaliselt keskkonnast (mul on tolmuallergia, eks), aga mul on nohu IGAL POOL, hoolimata sellest, kas võiks olla tolmulesti kuskil või mitte. Ja siis lugesingi, et on olemas selline asi, nagu rasedusaegne rhiniit (oeh, ei viitsi eestikeelset õiget vastet otsida), nii et on päris kindel, et see ongi. Ilgelt tüütu.
Epp, muidugi on see kõigest raha, ma olen lihtsalt enda peale pahane, et nii lollilt välja kukkus. Ma ei oleks ilmselt väga palju niikuinii võitnud – võibolla 500 krooni ehk lisaks vaid. Aga nii nõme tunne on noh.
Mul oli ka Anna ootamise ajal kogu aeg nn põskkoopapõletik, äkki siis oli seesama asi.
Ja tead, see on vaid raha, öeldakse selle asja kohta. Ma sain Anna sünni ajal ka miinimumemapalka, aga see oli ju vaid raha :).
maidea, minumeelest on emakssaamine oluliselt olulisem kui mingi sotsiaalabi-emapalk.
Oijah. Kas ma ütlesin, et üks on olulisem kui teine? Emapalk on lihtsalt üks asi kogu selle suure asja küljes, millega ma läksin natuke õnge ja olen enda peale pahane. See ei ole mitte kuidagi seotud emaks saamise emotsioonidega.
Aga kusjuures suurem osa inimesi planeerivad lapsi emapalgaga koos. St koguvad enne emapalka ja sätivad lapsesaamise ajale, mil emapalk on kõige soodsam. Mina ei plaaninud, eks, eriti, sest ma pole niikuinii viimased aastad töötanud ja enam lapsesaamist edasi lükata – et koguda palka ja teha laps näiteks aastal 2012 – ei soovinud. Ja ma ei arva, et need inimesed kuidagi kehvemad või nüüd vähem-emamad oleksid või nende jaoks on emaks saamine kuidagi devalveerunud sellepärast. Emapalk on lihtsalt tänase Eesti reaalsus, millega TULEB arvestada ja muidugi teeb suurem emapalk lapsekasvatamise kergemaks, sa ei saa ju selle vastu vaielda ometi!
mnjah.. vanemahüvitise vajalikkus saab selgeks siis, kui seda enam ei saa. niiet igati loomulik, et lapse saamisel arvestatakse ka rahalise küljega.
Pirtsu (koduperenaine 900 krooniga kuus)
Ma lohutan sind sellega, et esimesed poolteist aastat, kui emapalk on…. ei ole lapsel tegelikult midagi kontimurdvalt kallist vaja. Riided saab ikka selga ja söögi (enda) lauale.
Hea, et sa, Pirtsu, ära mainisid, et “lapsetoetus” on tõesti vaid 900 krooni, ma siiamaani kahtlustasin, et äkki unustasin ikka kusagil mingi taotluse täitmata, sest tõesti on kuidagi hämmastav see langus peale emapalga lõppu…
ja kui laps kolmeseks saab, on see toetus 300 krooni kuus. hurraa!
Mhmh, ja kui sa lähed mehest lahku, saad alimente kah 300 krooni kuus (kunagi oli, vaevalt et see väga palju tõusnud on viimasel ajal).
elatis on õnneks tõusnud. see on pool miinimumpalka ehk siis 2175 krooni kuus (maksud maha).
Seda küll vist juhul, kui kohtu kaudu välja nõuda? St mitte et ma juba ette plaaniks, aga tuli teemaks üksõhtu, et ei tea, palju see tänapäeval ka on, meie ajal oli 300 ja sedagi kohtu poolt määratuna.
see 2175 kr on miinimumelatis. ilmselt jah kohtu kaudu nõudes. aga võib teha ka nt notariaalse kokkuleppe. paljud vist maksvad niisama ilma kohtu käsuta (siis on summa ka kokkuleppeline).
aga reegel peaks olema see, et kui asi anda kohtusse, siis miinimumsumma, mis määratakse, on see 2175 krooni. sellest rohkem on ka võimalik saada. nt loeb eluviis, mida lapsevanemad koos elades lapsele pakkusid. samuti on võimalik suuremat summat saada, kui ära tõestada, millele see kulub (ehk siis tšekkidega tõestada). oleneb ka kohtunikust.
aga noh, teine teema on nt see, et paljud on töötud või loovad uue pere või käivad mustalt tööl jne. ehk kui pole midagi võtta, siis pole midagi võtta. võlg kasvab, aga kui sissetulekut pole, siis on jama majas.
katsu siis lapsele öelda, et issil pole tööd ja täna süüa ei saa 🙂 .
See 300, mis riik nüüd maksab, kui laps sai 3, on täiesti naeruväärne:D
Minul juhtus nii, et ei jäänud rasedaks ja kui aasta lõpus jäin, polnud võimalik midagi muuta. Noh, ma poleks midagi muutnud, ma olin aastaid sama tööd teinud. Ainult, et aasta alguses sain ma ametikõrgendust, kuid palga lisamisega venitas ülemus mitu kuud. Millega ma tol momendil olin veidi rahulolematu, kuid kui selgus, et minu ülemuse venitamise tõttu kaotasin emapalgas 2000.- igal kuul, olin päris nõrdinud. Kokkuvõttes: 28 000 kaotasin tänu oma eksbossile:D Muahhaaa!
Miina, ma ise arvan, et kaotan vast 500 krooni maksimaalselt, aga samas ei tea kah. Mul on nii imelikke erinevaid sissetulekuid, millede kohta ma ei teagi, kas nad on sotsmaksustatud, nii et tegelt pole mul aimugi, palju ma saama hakkan. Noh, miinimumi ikka.
Kõigile, kes lohutavad, et oh, lapse peale esimestel kuudel ju raha ei lähe palju – ega point ei olegi ju kulude suurenemises, vaid sissetulekute vähenemises, kui ema koju jääb. Selle augu katab emapalk ära ja selle pärast on ta Eesti riigijuhtide kohta ootamatult mõistlik lahendus.