Aeg on hakanud minema metsiku kiirusega. Mitte see raseduse-osa, oh ei. See venib ikka nagu vanakurat (mul on vist uus parasiitsõna), aga AEG ise liigub kiirelt. Nii näiteks on jäänud vaid kolm nädalat mul töötada Petrone Printis, kolm nädalat jäänud selle ajani, kui me Münchenisse sõidame (reisile, mis kannab tööpealkirja “Viimane Võimalus Kahekesi Reisida Enne Kui Meist Saab Perekond Mis On Äge Aga Segab Reisimist Päris Palju” ehk siis… VVKREKMSPMOÄASRPP lühidalt). Umbes neli nädalat ajani, kui teoorias peaks hakkama kolima ja viis nädalat ajani, mil peaks olema kolitud ja algama peaks uus eluetapp uues linnas uues töökohas (vähemalt ajutiselt) ja aina uueneva… huh, eluga, vist.

Ja ainult nädal on ajani, kui pean selle käsikirja üle andma, mis tähendab, et ei mingit looderdamist enam!

Tegelikult ma tahtsin kirjutada ebausust, aga see jääb vist mõneks järgmiseks korraks. Täna lihtsalt on… esmaspäev. Ja kiir.

Eijah, ei tule mult täna pikemalt.

Tšu-tšu-frei! Jooge mu eest kaks pudelit veini palun!