Käisime Abikaasaga koos täna esimest korda nn suures ultrahelis, mis toimus nagu filmis: külma geeli kõhule ja ei pidanudki pükse jalast ära võtma.

Ja teate, ma pole vist elus midagi ägedamat näinud. Põrnikas hüppas! Ta hüppas nagu vanakurat ja see oli nii äge ja naljakas, et ma ainult naersin, ühest silmast nirises pisar ka. Ta on nii äge! Ja nüüd tuleb mul iga kord selline rumal naeratus näole, kui ma sellele mõtlen, kuidas ta seal siples. Ja ta ise on vaid 7,5 cm pikkune, kujutate ette? Nii tilluke, aga juba näeb välja nagu päris inimene: tillukesed näpud, pealuu, mis näeb välja nagu, noh, pealuu ja maailma kõige ilusam selgroog. Ma pole vist kunagi SELGROOST nii vaimustusse sattunud kui täna.

Sugu veel ei näinud, aga nagu me arutasime, ei ole meil suuremat vahet ka. Peaasi, et tuleb poiss või tüdruk.

Kalendrit tunneb Põrnikas ka väga hästi, sest täna on 13 nädal ja 4. päev, mis tähendab, et 13. nädal lõppeb korralikult pühapäeval ja uus algab esmaspäeval. Täpselt nii nagu peab.

Kui ma vaid suudaksin teda nüüd veenda, et ta võiks sündimisega maikuuni oodata…