Reedel rääkisime põgusalt bestselleritest ja see teema jäi mind kummitama.
“Ma ei taha öelda, et Justini raamat oleks halb olnud, kindlasti mitte! Justini raamat oli väga hea, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks just “Minu Eesti” sai bestselleriks, aga mitte mõni teine väga hea raamat?” oli minu peamine küsimus ja see küsimus vaevab mind senini. Ma töötan igapäevaselt sarjaga, milletaolist pole Eestis varem nähtud ja millest on sirgunud nii palju bestsellereid. Ja ikka on minu jaoks müstiline, miks saab ühest raamatust bestseller ja teisest mitte.
Muidugi, “Minu…”-sarjas võib ennustada, et üks või teine riik või autor läheb paremini peale. Nii olime me ette juba üsna kindlad, et “Minu Gruusia” müüb hästi, sest eestlastel on pehme koht grusiinide suhtes, on nad ju meie naabrid ja sõbrad! Samas alati ei saa ennustusi teha ja lõpliku valiku teeb ikkagi lugeja-ostja.
Elizabeth Gilbert kirjutab oma viimases raamatus “Committed”, et ka tema ei tea, mis on bestselleri kirjutamise saladus. “Uskuge mind, kui ma oleksin seda teadnud, oleksin ma kogu aeg bestsellereid kirjutanud ja mu elu oleks olnud märgatavalt lihtsam!” ütleb ta. Nii et kui isegi bestsellerite autorid ei tea, mis vägi see on, mis bestselleri teeb, siis kes teab?
Ehk on Eestis turutrende ennustada lihtsam? Selge, et paremini müüvad raamatud, mille autor on tuntud ja/või skandaalne. Justini edule aitas kindlasti väga palju kaasa Petrone-nimi ja seotus Epuga. Paremini müüvad sarjad, sest inimestele meeldib koguda. Paremini müüvad elulood. Väga hästi müüb ka reisikirjandus. Praegu tundub aga trend olevat non-fictioni suunas ühe suure erandiga: inimesed ARMASTAVAD “Twilighti”.
Nii et milline peaks siis olema kindlalt bestselleriks tõusva raamatu retsept? Noh, esiteks võiks selle kirjutada tuntud autor. Paha ei teeks ka hea promo (kuigi vähemalt Petrone Prindi kogemus näitab, et promo mõju ostunumbritele on imeväike) või raamatu ümber tõusev skandaal. See peaks olema non-fiction, soovitavalt reisiteemadel ja… tegelaste hulgas võiksid olla vampiirid või harrypotterilikud nõiapoisid. What IS this book?!
Ehk siis selgub vana tõde, et statistikat vaadates ei saa tegelikult targemaks ja kui püüda statistika põhjal midagi luua, loome vaid Frankensteini; koletise, mis ei tööta ei ühel ega teisel viisil.
Ma olen elus lugenud väga palju väga häid raamatuid ja vaid murdosa neist on olnud bestsellerid. Ma olen elus lugenud ka bestselleriks saanud väga halbu raamatuid (“Musta pori näkku” ja “Da Vinci kood” come to mind). Senini pole ma suutnud leida seda müstilist “miskit”, mis teeb ühe või teise raamatu rahva lemmikuks.
Selge on ka see, et raamatute kirjutamisega (vähemalt mina) rikkaks ei saa, aga see on miski, mida ma ei saa ka järele jätta. Muidugi meeldiks ka mulle kunagi olla bestselling author ja vahepeal ma lohutan ennast, et võibolla on see veel ees, võibolla on see veel minu tulevikus. Teisalt mõte sellest hirmutab mind kohutavalt. Jälle tuleb meelde Liz Gilbert, kes rääkis, kuidas enne “Eat, pray, love” raamatut kirjutas ta väiksele kindlale lugejaskonnale ja see pakkus turvalisust ja tuge. Kui sa püüad aga rahuldada miljoneid – või on sulle ühtäkki see kohustus langenud (näiteks siis, kui oled kirjutanud bestselleri, siis järgmist raamatut oodatakse ju pikisilmi!) – siis TEGELIKULT pole see mingil juhul võimalik ja kokkuvõttes peaksid sa ikkagi jääma kirjutama oma väiksele publikule. See, kui raamat meeldib ka teistele, on vaid boonus.
Ka mulle pakub turvalisust ja tuge teadmine, KELLELE ma kirjutan. Ma olen saanud väga palju sooje, armsaid ja toetavaid kirju ja sellest on mulle seni täiesti piisanud. Sest mida võiks üks inimene veel tahta, kui ta teab, et on oma sõnadega vähemalt ühe inimese elu puudutanud?! See ONGI ju kõik, mida tahta! Pealegi olen ma kogenud korra seda, mis tunne on kirjutada nii suurele auditooriumile, et sa ei suuda seda hoomata ja see oligi just selline: äärmiselt hirmutav. Püüe rahuldada tuhandeid ei vii kuhugi, vaid depressiooni, masenduse ja katkiolekuni, sest järsku sa kuulud kõigile ja ei kuulu eikellelegi.
“Writing books are bloody* exhausting!” teatas Justin ühel päeval, kui ta kontoris “Minu Eesti” teist osa kirjutas. (*Bloody on minu lisatud, Justin ei räägi tegelikult nii.) Ja nii ongi: kui sul juba on suur ootus peal, olgu selleks siis eelnenud bestselleriks kujunenud raamat või tuhanded blogilugejad, siis see ongi bloody exhausting. Aga tegelikult on see ka kummaliselt magus tunne, natuke nagu narkootikum. Sellepärast ma ei teegi saladust, et muidugi tahaksin ka mina kunagi bestselleri kirjutada, muidugi tahaks! Aga õnneks olen ma väga rahul ka sellega, mis mul praegu on – kindel turvaline lugejaskond ja need inimesed, kelle elu ma olen muutnud, põnevamaks teinud või kelle mõtlema pannud. Või, issake, kas või need, kellel aidanud pärastlõunal lõõgastuda!
Aga salajas mängin ma ikka paari-kolme ideega, milles ma tunnen JÕUDU ja potentsiaali saada natuke rohkemaks. Praegu veel mängin, kui tunnen, et olen valmis, siis hakkan kirja panema.
Kuid lõppeks otsustavad ikkagi nähtamatud väed, mis saab edukaks ja mis feilib.
34 thoughts on “what makes a bestseller?”
Musta pori näkku- fenomeni suudaks ma küll seletada- see on “Kroonika”- kes kellega käib, magas, oksendas jne. ikka ju huvitav, kui tuttavad nimed sees.
Aga kui võtta näiteks hiljuti Eesti meedias arutletud Oksase teema, siis njah- miks Oksanen, aga mitte nt Viivi Luik- oska ennast müüa, suhtle, esine. On vist üsna suur edu valem. Ja veel parem, kui teed seda turul, kus rohkem lugejaid.
Justini raamatu üheks suure edu põhjuseks on ilmselt ka see ankdoodi teema kuidas sakslane, venelane ja eestlane kohtavad elevanti: sakslane mõtleb, et mida see suur loom küll süüa võiks, venelane, et kuidas ta selle londiga küll joob, eestlane aga teeb paar ringi ümber elevandi ja küsib siis mõtlikult: “Huvitav, mida ta küll minust mõtleb?” 🙂
No samamoodi minu jaoks on näiteks täiesti arusaamatu miks Bukowski edukas või kuulus on. Loed 25 lehekülge ära ja see katab kogu ta kirjutatu ilusasti ära.
Aga võibolla sellepärast ongi edukas ja kuulus. Diibinduse kiirtoit. Ei pea kaua süvenema, et oma annus, mm, joomise vilusuufiat kätte saada ja siis tarka panna ja peenelt öelda, et “Ma olen Bukowskit lugenud”.
Peen -ski nimi ka veel.
Oksaneni ja Viivi Luige vahe on minu puhul lihtne – Luik jäi pooleli, sest oli igav, Oksaneni raamatut ei saanud käest panna.
Minu Eesti populaarsus oli minu jaoks ka üllatus, pool raamatu rääkis hoopis noore poisi armuvalust. Esimesed 100 lehekülge läksid ikka väga vaevaliselt ja mu väliseestlastest sõbrad jätsid selle pärast raamatu pooleli.
Samamoodi ei suutnud ma aru saada Minu Alaska fenomenist.
Aga vist on kõik autorid üllatunud olnud, kui nende raamat ootamatult bestselleriks on saanud 🙂
Novot, see ongi, mis ma tahan öelda: et mis ühe jaoks on hea, pole teise jaoks üldse seda – aga kuidas siis ikkagi bestsellerid sünnivad? See ON müstiline. Muidugi loeb väga palju ka see, et autor on ise pildil ja aktiivselt promob oma raamatuid. Millal Viivi Luik viimati intervjuu andis? Aga Oksanen? Siin ongi vahe. Aga see pole AINUS, mis mõjutab, sada asja mõjutavad.
“Musta pori” edust ma saan aru, aga selle METSIKUT edu ei suuda ma päriselt mõista.
Aga elevandi-võrdlus on muidugi päris tabav:)
Nirt, kas üldse Bukil on olnud mõni bestseller? Minu teada mitte, ta oli küll oma ringkondades tuntud elu ajal, aga kuulsus tuli vist ikka hiljem? Pead ei anna, pole väga uurinud. Aga mulle ta meeldib, just see, et igas tema joodikujutus on LUGU sees. Vahel küll mõttetu ja räme, aga ikkagi. Pluss inimesena, kes on kogenud maailma kõige kohutavamaid pohmelle ja kõikinud nooruses alkoholismi piiri peal, on mul hea tuttavlik tema tekste lugeda. Mida ma muidugi ei salli absoluutselt, on need pseudo-diibid, kes Bukowskit loevad ja kiidavad, aga ise pole elus klaasist veinist rohkemat joonud. Sa ei saa päriselt MÕISTA ju sel juhul.
Tahtsin ka öelda, et kord poetas õde mu lauale sinu raamatu “Daki.elab.siin” Lugesin selle korra, teise ja veel maeisuudalugedamitmendatkorda läbi. Nüüdseks on see mul üsna kapsas ja täiesti ära markeeritud + lehe otsad ära keeratud, sest seal on lihtsalt nii palju häid kilde. Vahel taasavastades lisan neid ka enda blogisse. Seda lugedes on lihtsalt suur äratundmisrõõm, kuna mul on olnud väga palju sarnaseid juhtumeid, mis vahel on lausa idiootlikud ja marunaljakad. Suur aitäh sulle ja ka mu õele 😀 Ning sinu blogi järjepidev jälitaja olen samuti, kuid peaksin vist leidma tee poodi, et mõni humoorikas raamat leiaks veel tee mu raamaturiiulisse (jaaah, mul on kaa see nüüd olemas! Kuigi see ähvardab varsti raskuste all laguneda aga siiski on ta olemas! 🙂 Edu!
Eneli, aitäh! Täpselt sellised asjad teevadki tuju heaks ja annavad tunde, et pole niisama rabeletud.
Epp, ma just lugesin mitut artiklit, kus kõik bestsellerite autorid rõhutasid, kui oluline on teha autogrammitunde ja oma raamatuga tuuritada. See PEAKS olema sama oluline osa kirjanikutööst kui kirjutamine ise. Mahult küll teine, aga siiski oluline, sest oluline pole ainult kirjutamine, vaid ka PUBLIK. Ma olen kindel, et on palju autoreid, kes minuga ei nõustu ja ütlevad, et neid ei huvita, kes nende raamatui dloeb kui üldse, aga ma arvan, et mitte ükski autor pole tegelikult ükskõikne. Muidu nad ju ei avaldaks, kirjutaks vaid sahtlisse!
Ja seda, kas ja millal “Minu…”-sari maha käib, me näeme. Aga muide, sa ju EI TEA enen lugemist, kas raamat on halvasti kirjutatud, kasja, on ju. Sa pead ikka lugema – ja selleks pead selle kas ostma või laenutama. Ja minu meelest on ebaõiglane pidada kõiki raamatuid, mille üle lokku lüüakse või millele PRi tehakse, automaatselt kehvadeks.
Ahjaa, ma ei kannata näpu-, kõrva- ega silmaotsaski seda, et me soome keelereeglite järgi nimesid käänama peame. Eesti keeles on reegel, et käänamisel peab nimetüvi jääma samaks, seega Oksaneni, mitte Oksase. Soomlased käänaku kuidas nende keeles õige on. (Tegelikult ma ei tea, kuidas välismaiste nimede käänamisega reeglite järgi on, äkki ongi Oksanen lubatud või soovituslik, aga mulle lihtsalt ei meeldi.)
Eh… piinlik küll, aga ma ennustan, et “Minu…” sarja raamatutel pikka menupidu siiski pole. Uus ja huvitav, eriti kui seda kõvasti promoda ka, tõmbab ligi, selge see. “Musta pori…” puhul tõmbas ligi uudishimu, selle madalama ja pahelisema poole pealt, “Minu…” raamatute puhul huvi selle vastu, kuidas “seal” siis ikkagi on – võimalus minna hõljub ju igaühe kohal, ühed lähevad, teised mängivad mõttega. Ja kasutavad siis juhust, et saada osa läinute kogemusest, kujutleda end lugedes sinna, kuhu mõtteis ehk mitmeid kordi mindud, kuhu minemiseks takistusi justkui pole, aga kuhu tegelikkuses ühel või teisel põhjusel ei jõutagi. Selles mõttes on sari ajaliselt kümnesse tabanud.
Seda, “kuidas seal ikkagi on”, saab teada küll, aga päriselt häid – ma mõtlen meisterliku kirjanikutöö kandi pealt – raamatuid on ses sarjas ju ikkagi väga vähe. Ja ma ise olen küll sedasorti lugeja, et löödagu ühe raamatu ümber lokku kui palju tahes – see võin mu küll raamatupoodi seda sirvima meelitada, aga keskpärast raamatut ostma mingi PR-töö mind küll ei sunni. Kui ikka pole hästi kirjutatud, siis pole. Ja ei usu mina, et tuntus või pidev pildilolemine siin midagi muudaks. Küsimus on ennekõike ikka kirjutamisoskuses. Ja kui siis veel õige teemaga õiget hetke tabada – siis ongi tulemus käes.
Me eile õhtul just rääkisime Justiniga veidi haakuval teemal, nimelt et kahju on Sofi Oksasest. Ta ei saa enam kirjutada, peab tuuritama ja oma tõlgetega sebima. Kas see on see, millest unistada? Ei ole tegelikult… Parim on see, kui saaks kuulsaks kunagi vanas eas, kui kõik raamatud kirjutatud on (sest turundus võtab tohutult aega, isegi Eestis! Maailma-areenil veel hullem.)
Oeeeh. Turundus sakib, oli meie kokkuvõte. Ja samas, ilma vist ei saa, sest kust lugejad muidu teada saavad, et raamat olemas on.
Mulle muide üliväga meeldib Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”, aga jah, süžeeliini, actioni poolest on Oksaneni “Puhastus” (näiteks) rohkem leheküljepööraja.
Aga mida sa küsid – et mis siis teeb bestselleri? Üks asi on see, et kui kõik räägivad, raamatust saab nö kohustuslik kirjandus, see kuulub su infovälja. “Minu Eestiga” ja üldse “Minu”-sarjaga juhtus see. St kui juba oled mingist lävest üle, siis hakkab lugejaid juurde kleepuma.
Me muidugi loodame üllatada ja värsked olla, et ära ei vajuks. Aga kui vajub, siis on mul natuke hea meel ka, saab muude asjadega tegeleda!
*Oksase* on vist õige, mul läheb kogu aeg segi.
Pingback: Elust kirju » Blog Archive » Huvitav teema Dakil – bestselleritest :)
Väga huvitav arutelu, sattusin FB kaudu lugema ja lugesin ühe raksuga kommentaarid ka läbi (pigemini dialoogi :))
Klaviatuuri klõbistama pani Oksaneni nime käänamine. Võib mõlemat moodi: Oksase ja Oksaneni, Kettuse ja Kettuneni. Ja nii palju kui tean, on Soomeski mõlemat pidi võimalik.
Oluline on enda jaoks valida üks ja seda kasutada järjekindlalt 🙂
P. S. Loen praegu “Minu Itaaliat”. Mõned head kohad on, aga mkmm, see ei ole bestseller. Sellegipoolest edu sarjaga, Epp! Ja kui hääbub, las siis hääbub oma loomulikku lõppu.
Kui nyyd otseselt kysimusele vastata (Justini kohta), siis ongi ju nii, et eestlasi huvitab väga, mis neist arvatakse. Sellest ka myygiarvud eestikeelse “Minu Eesti” puhul. Ja kuna raamat on hästi kirjutatud, seda enam. Selle tuvastab ju kohe, poes sirvides.
Sarja populaarsuse kohta yldiselt kehtib vast see, mida kasja välja töi: inimesed tahaks teada, kuidas “seal” ikkagi on. Seda, mida reisijuhid (Travel Planet jt) ei kirjuta. Möttemänge, nagu ära käia vöi yldse lahkuda, peavad ju praegusel ajal paljud.
Kolmas kylg on kogetud reisid ja välismaal elamine…see tekitab huvi ka vastava raamatu ostmiseks. Nii on mul isiklik kogemus “Minu London”iga. Minu vaimustus sai kinnitust, see oli nagu naelapea pihta, sattus ka sama linnaosa olema…
Selleks, et aru saada, kas kirjutatud on hästi või halvasti, pole ju vaja tervet rasamatut läbi lugeda. Hea asja tunneb siit-sealt pisut lugedes ka ära. Ja õnneks on paljudes raamatupoodides head võimalused raamatuga tutvust teha. Nii ma teinud olengi.
Bestsellerist aga – kui raamat selleks nii lihtsalt saaks, et korralda aga autogrammiõhtuid ja kohtumisi ja ongi menu käes, siis oleks neid ju nagu liiva mere ääreas. Enne peab ikka asi olema, muidu istub autor keskmiselt kolmandas kohas vastamisi tühja saaliga. Aga kuidas lugejad selle tõeliselt hea asja ära tunnevad, kuidas see kuuldus igasuguste õhtutetagi tuulekiirul levib ja “ma pean selle saama”-tunde tekitab, seda oleks küll huvitav teada saada. Meisterlik promo on vaieldamatult kunst omaette, aga tulemuslikult töötab see lõpuks ikkagi vaid siis, kui on, mida promoda.
Kasja, tõsi ta on. Mina ostan raamatu tavaliselt nii (kui ma temast pole enne kuulnud), et teen suvalise koha pealt lahti ja kui seal on miski, mis puudutab, siis läheb korvi. Ma väga harva olen eksinud selle meetodiga.
Ja seda ma ju mõtlesingi, et promo on üks väga oluline osa, see EI PRUUGI mõjutada alati müüginumbreid (nagu PP kogemus näitab), aga on ju vähe raamatuid, mis on “tekkinud” edetabelitesse ilma igasuguse promota – vahepeal teeb selle promo ära minevik (nt kui on tegu elulooraamatuga ja seda inimest teatakse juba varem), aga mingisugune promo on ikka.
Musta pori..oli lihtsalt väga hea raamat, väga hästi kirjutatud, sellepärast saigi bestselleriks.
Samuti Oksanen – kui teda lugeda peale mõnda “minu’ raamatut, on kohe selge, et tegemist on kirjandusega, mida ‘minu’ raamatud paraku pole.
Samas Justini raamatu fenomen on vist jah see eestlaste alaväärtuskompleks, et hirmsasti on vaja teada, mida teised meist arvavad, kas oleme vastuvõetavad; sest raamat ise on igav ja pealiskaudne. Nagu keegi juba eespoole ytles, noore poisi armuvaevad pluss igavad pikad kirjeldused. Keegi ei viitsiks sealt isegi 10lk lugeda, kui see näiteks EEsti asemel Prantsusmaa kohta oleks kirjutatud.
Bestselleri kirjutamine on mitme otsaga asi. Kui ilmus “daki.elab.siin” olin veendunud, et järgmine su raamat on bestseller, raudselt.
Jutt ju huvitav, sulg jooksis jne.
Ja siis hakkas blogisse tulema selliseid postitusi, mis minule olid kaugelt liiga toored. Võib-olla kellegi veel.
Ja võib-olla see tekkinud eelarvamus takistab kedagi veel su järgmist raamatut ostmast.
Inimesed lihtsalt muutuvad ajas ning kunagi ei tea millal algselt mõnusana tundunud bitchimine kellegi vindi katki keerab.
Mis puutub Eesti autorite bestselleritesse, siis paljud need on raamatud, mida loevad kõik inimesed (skandaalsed autorid, hea lobitöö)- ehk siis need, kes muidu ühtegi raamatut ei loe. Nii kasvab müügi- ja laenutusnumber kogenematu publiku toel. Ma pole mingi spetsialist, aga nii ma ise arvan lihtsalt 🙂 See on nagu kino ja teater. Kinos elad igavesti tervele maailmale, teatris vaid põgusalt, kuid valituile- arvatakse, et viimane on kuidagi õilsam ja õigem. Maitse asi.
“Nirt, kas üldse Bukil on olnud mõni bestseller?”
Bukowski raamatute järgi on filme (-e) tehtud, müüginumbreid ma tõesti vaadanud ei ole, aga olgem ausad – kes meist ei teaks kes või mis on Bukowski?
Daki, see on üks paremaid blogipostitusi, mis ma viimastel aegadel lugenud olen. Lisaks sisukusele ka aus ja emotsionaalne. Aga mis bestselleritesse (see sõna ajab mind ikka veel naerma, va seller selline!) puutub, siis annaks jumal, et oleks lihtsalt suurem valik häid raamatuid (isegi kui mõni neist nii kuradima raske ja diip on, et ainult 3 inimest aru saavad, aga vähemalt katarsise saavad). Ja võiks olla rohkem metseene toetamaks kirjanikke, kellest mitmed on peaaegu näljapajukil ja ülejäänud käivad “tööl” (ja unistavad, kuidas nende tööks võiks olla seesama kirjutamine). Aga bestseller sünnib tavaliselt kirjanikust sõltumata, raamatust väljapoole jäävate asjaolude tulemusena – alates sellest, kas autor on enda teadmata mõne antud hetkel tooni andva meediategelase soosik kuni selleni välja, kas inimesed vajavad positiivset (majanduskriis) või depressiivset (buum) teost. PS Mulle meeldis “Musta pori näkku”. Ja Viivi Luik meeldib ka. Bukowski on üks lemmikutest. Oksaneni “Puhastus” ajab oksele (autori eneserahuldamisega kaasnevat ähkimist on väga kõvasti kuulda), aga “Baby Jane” oli väga meeldiv. Mine sa võta nüüd kinni…
Da Vinci Kood oli jah p2ris 6udne raamat. Kohutav lausa. Kuigi mea tan kyll, miks ta nii paljudele inimestele peale l2ks – kiires tempos kirjutatud konspiratsiooniteooria maailmakuulsate kunstiteoste (ja templiryytlite) teemal… sensatsiooni kui palju!
Ma loen tavaliselt inglise keeles (sest minu lemmikzhanrit fantaasiakirjandust eesti keelde piisavalt kiiresti ja heas valikus ei t6lgita) ja j2rjest rohkem tuleb ette nn. word-of-mouth bestsellereid. Ehk siis, kirjanik on oma sarja/karj22ri v2ikeselt alustanud, kivi veerema pannud – ja jutud jooksevad. Eks igas zhanris on nii, et kui p6hiline “klassika” on l2bi loetud, on “head kraami” raske leida- noh, ja siis kuuledki yhelt ja teiselt ja kolmandalt, et vot see on hea, loe seda. Head n2ited on Diana Gabaldon ja Guy Gavriel Kay.
Ma lugesin “Musta pori” ammu, aga mäletan, et väga vastik maitse jäi suhu. No selles mõttes oli hea raamat, et liigutas küll – ebameeldivalt. Aga võibolla ongi hea raamat see, mis LIIGUTAB, isegi kui sulle ei meeldi see, kuidas ta liigutab?
Ma näen, et siia on kokku saanud praegu nii palju erinevaid arvamusi. Ma ei taha vaielda selle üle, et kas üks või teine raamat on hea või halb, see on üldiselt ikka väga subjektiivne. Ma tahaks lihtsalt teada, miks sünnivad bestsellerid – hahaha, sellerid! – bestsellerid võivad, kuigi ei pruugi, olla head raamatud. Me ei räägi praegu raamatute headuse üle, vaid bestselleritest, pole vaja siin vere ja pisarateni üht või teist teost kaitsta või “Minu…”-sarja maha teha (“Minu…”-sarjast ka ju ERITI juttu ei ole, pigem sellest, miks sealt sünnivad bestsellerid).
Ieska, ma ei saa hästi aru, mida sa mõtled… Et järgmine BLOGIraamat oleks tulnud bestseller? Või et kuidas siis mu muutunud blogipostid (NB! Kas sa ka mäletad, et mu ELU muutus drastiliselt sel ajal, millele sa viitad? Muidugi muutuvad ka postid!) on seotud võimaliku bestselleriga – pole ju. Ühesõnaga, ma ei saa aru, aga ma võtan seda, mis sa dakiraamatu kohta ütlesid, komplimendina:)
Pluss, Lilli, mulle näiteks meeldis “Minu Eesti” ja minu arust polnud see üldse igav. Tead, mis minu meelest on surmani igav? Tammsaare! Nii et jääks selle juurde, et maitse asi, eks?
Tammsaare on ka mulle tapvalt igav 🙂
Paljud bestsellerid on nagu suur jooming, mis tundub võimas, kuni kestab, aga lõpuks toob kaasa suure pohmelli. Mõtlen selle all üleküllastumuse ja hapnikupuuduse tunnet, st et lõpuks võib bestseller lugeja raamaturiiulis hoopis piinlikuks täienduseks osutuda, kui üleüldise haibi lõppedes tasakaalu reegli järgi kas kriitikute või lugejate vastureaktsioon tekib (“Alkeemik” on hea näide sellest). Seetõttu, kui autoril just hädasti kiiret tuntust ja raha vaja pole, ma pigem ei soovitaks bestsellereid luua. 🙂
Nojah, kui teaks, kuidas neid luua, siis teaks ka hoiduda, näiteks. Aga ei tea ju:D
Ah, siis lihtsalt söö, palveta, ja armasta! 🙂
Mulle Musta pori küll meeldis. Muidugi, natuke põhjusetut ropendamist seal küll oli, aga Raud kirjutas väga hästi. Mai mäleta, kas mul miski paha maik jäi suhu, aga kui jäigi, siis on see praeguseks kadunud. tavintsikood on ka hästi kirjutatud a teist korda ma ei viitsiks lugeda küll.
Minu-sari on praegu ju kaubamärk, erinevatel inimestel on seal oma lemmikud. Mulle enamus meeldib, aga mõned hakkasid venima ka. Itaalia näiteks. Island ei istunud päriselt keelekasutuse poolest, dialoogid olid natuke nagu hommikusöögihelveste reklaamist.
Täielik fenomen on aga Mis sul viga on. Hämmastusega tuleb tõdeda, et see noorsooroomaaniks (?????????) nimetatu on nii müügi kui laenutuste osas kõrgel kohal. Lugesin selle nimelt läbi, lihtsalt et teada, aga ausõna, ammu pole sellist soperdist endale sisse surunud. Nii keeleliselt kui sisuliselt suur umbluu. Nii et sellele küsimusele pole mingit adekvaatset vastust üldse olemaski, ütlen ma nende näidete põhjal.
Aga sinul Daki on kõik eeldused bestselleri kirjutamiseks olemas. Veel parem – sul on eeldused kirjutada väga hea raamat. Loen ja kadestan.
tegelt on just vastupidi, need mida sa nimetad et on bestselleri eelduseks, tegelt ei ole. see on sama mis brändimisega – arvad, et on nii, aga tegelt hakkavad hoopis mingid 3x3x3 teooria asjad möjutama ja see mida arvad, et töötab, tegelt ei tööta.
Pingback: Kuidas kirjutada bestsellerit? « EGIPTIMAA
Ma mõtlen sellest teemast iga päev. Mõned inimesed arvavad, et Minu Eesti oli suurepärane raamat, aga mul ise ei ole sama arvamus. Aga nad kirjutavad mulle: Millal teine osa saab valmis? Ja ma mõtlen, et kas ma peaks kirjutama sama raamatu uuesti nende jaoks? Kui inimene kirjutab midagi, mis on vist 300 lk, siis ta lihtsalt ei saa mõtelda, et see on teistele. Kõige tähtsam suhe on raamatu ja autori vahel. Kui teised kiitavad seda (ja ostavad) siis on muidugi tore. Aga raamatu kirjutamine ei saa olla keegi suur õel plaan.
Kõik “Bestsellerid” on niimoodi. Näiteks, ma arvan, et “Vähi pöörijoon” (Henry Miller) on suurepärane raamat. Aga mõned teised arvavad et see on igav ja vulgaarne. Samas mõtes, inimesed on kirjutanud, et Hemingway raamatud on masterpieced, aga ma ausalt tunnen, et tema “kõige paremad” raamatud on igavad. Lõpus, oleme kõik erinavad lugejad. Ma ise arvan, et Gilberti Committed oli parem raamat kui Eat, Love, Pray.
Jap, sul on õigus – lõppude lõpuks oleme kõik erinevad lugejad. Mis on vabastav ja piirav samal ajal.