Viimasel ajal olen ma sattunud sõltuvusse erinevatest kummitusesarjadest. Nii vaatan ma religioosse pühendumusega “My Ghost Story” nimelist saadet, mis on kohati päris kriipi ja pärast mida peavad korteris kõik tuled põlema. Vahepeal vaatan ma ka erinevaid “Ghost Hunterseid”, aga ainult neid osi, mille internet on kriipiks tunnistanud. Niisama passimist, kus pimedas toas EVPsid püütakse ja tühjusega räägitakse, tulemusi saamata, ma vahtida ei viitsi. Ikka kriipit peab olema, olgu see siis mõne meelest lapsik või misiganes.

Ses mõttes, et nett on muidugi täis kõiksuguseid kummitusevastalisi, kes kõiki neid šõusid maha teevad, viidates sellele, et tõelised teadlased mingite EVPde ja ektoplasmadega ei tegele ja et üleüldse, kõik “paranormaalne” on tegelikult seletatav. No las jääda igale oma arvamus, mulle lihtsalt meeldib see kõhedus ja närvikõdi, mida ma saan, kui vaatan mõnd videokaadrit kahtlastest varjudest või kuulen eriti jubedat EVPd.

No ja selles vaimus (no pun intended) käisime siis nädalavahetusel kummitusi otsimas. Mu pikemad püsilugejad (heh, praegu tuli hea konstruktsioon, umbes nagu see sõnavärd “lisaboonus” – püsilugejad ju ongi juba pikemad) ilmselt mäletavad, et kunagi 2008ndal aastal õnnestus mul pildile mingi imelik must kogu püüda ja sellele seletust ei saanudki (kui viitsin, otsin pildi vanast blogist välja). Ja no kõik need orbid ja värgid – need tunduvad ju MARULIHTSAD pildile saada, sest isegi mina oma suures kummitustehulluses olen kindel, et enamasti on need tolmukübemed. Iseasi on muidugi siis, kui seda orbi liikumas näha, siis on nad kriipid.

Novot. Ja kuna me oma pisukest pulmareisi otsustasime Vihula mõisas pidada, siis tundus kuidagi eriti loogiline, et võiks kõik lähikonna mõisad läbi käia ja tonte otsida.

Ka Vihula mõisas pidavat kummitama, kinnitasid valvelauatüdrukud ja üks naine, kes tundus jutu järgi kõigi ülemus olevat. Et öösel ühe ja kolme vahel pidi olema eriti kõhe. Seesama ülemus-naine oli ükskord ise valves olnud ja kuulnud köögist kolistamist. Läks siis rõõmsalt vaatama, arvates, et kokk teeb ületunde, aga selgus, et polnudki kedagi, maja pime ja külalised kõik teises tiivas oma tubades.

Lisaks pidi vanas härrastemajas, kus on ka toad (me ööbisime peamajas), tundma vahel külmi kohti ja asjad vist liikuvat, ukset käivat. Sealne legend ütleb, et seal saanud hukka kunagi noor tüdruk, kelle armuvalus noormees ära kägistas. Huvitaval kombel pidavat aga just poiss seal kummitama, kes nüüd rahu ei saavat. (Kui ma nüüd juttu õigesti mäletan.)

Käisime siis ka uurimas muid mõisaid, Palmses (kus pidavat kummitama hotelliosa ehk vana viinaköök, aga sinna me miskipärast sisse ei astunudki, kuigi üks FB-tuttav meid sinna külla ootas, ei tea, mis meil hakkas), Sagadis, Kalvis. Tee peale jäi veel üks mõis, mida pildistasime, aga mille nimi ei ole meeles (Malla?). No ja muidugi, kui ma pilte hakkasin vaatama, olid kõik masendavalt selged, ei ühtki orbi ega kahtlast varju. Nagu ikka.

Öösel muidugi oli kõhe ka, eriti kui Abikaasa juba magama oli jäänud ja ma elavalt ette hakkasin kujutama, mis tunne oleks, kui keegi mind nüüd näiteks katsuks või ma mingeid hääli hakkaks kuulma. Õnneks aga uinusin siiski ruttu, abivahenditega pole enam unetus mu sage kaaslane, isegi siis, kui majas kummitab.

Millegipärast on aga mul ERE MÄLESTUS sellest, et kuskil olen ma harjunud kummitustega elama ja mingis paralleeluniversumis on kummitamine mu igapäevane kaaslane. See deja vu tunne tekib eriti eredalt siis, kui mõni Ghost Story saatekülalistest räägib, kuidas nad on ära harjunud oma nähtamatute kaaslastega. Ma olen proovinud meenutada, et mis värk siis, kus mu elukohtades on niimoodi kummitanud, et ma sellega ära harjusin, aga ei meenugi. Muidugi, Tallinna korteris kuulsin ma sageli hääli ja tajusin kohalolekut ja Pargi tänava keldris ei julge ma senimaani üksi käia, aga reaalselt sellist kummitustega kooselamise kogemust mul siiski pole.

VÄLJA ARVATUD UNEDES. Jah, unedes kummitab mul sageli, enamasti vanavanemad. Nii et kas tõesti on need uned jätnud musse sellise kummalise jälje, mida ma justkui päriskogemuseks pean?

Ahjaa, Pargi tänava keldris tegime me noorena igast asju, et ikka karta põhjust oleks. Keerutasime taldrikut, tegime peeglikoridori (kust pika vahtimise tulemusena ALATI keegi ilmuma hakkas) ja paar korda üritasime isegi EVPd lindistada, kuigi me muidugi ei teadnud siis midagi sellest lühendist. Me lihtsalt mõtlesime, et paneme maki lindistama ja ise lähme ära, keerame ukse lukku ja pärast kuulame, mis peale jäi. Paar korda õnnestus meil tõesti tabada seletamatut kolinat ja sammukaja, mis ei kostnud läbi lae, vaid samast ruumist. Kuhu need kassetid saanud on, seda ma enam ammugi ei tea, oli ju asi üks 15 aastat tagasi.

Vot sellised lood siis minu ja kummitustega. Eks see üks natuke lapsik hobi ja uskumus ole, aga mulle meeldib. Häid õudukaid ju tehakse nii harva, et päriselulistest asjadest tuleb lisa otsida.

Ja siis joostes voodisse hüpata ja silmad kinni pigistada, sest OHMYGOD KEEGI ON KINDLASTI VOODI ALL! Ja haarab mind kohe jalast!

/

EDIT. Leidsin pika otsimise järel selle vana kummitusepildi, mis oli hoopis aastast 2007. Piltidel enne ja pärast seda pole midagi akna taga, kogu kaob hetkega. Samuti olid kõik elavad hinged pildiseeria tegemise ajal toas sees, keegi ei käinud väljas. Ja ma siis pildistasin järjest, umbes kümnesekiste vahedega terve seeria pilte Sikist ja koerast. Aga igaljuhul jah, siin siis minu kõige paranormaalsem pilt. Kunagi, kui ma selle blogis avaldasin, siis tuli mitu teooriat, mis see võiks olla (kaasa arvatud tehnilised seletused), aga kuna ma posti üles ei leidnud, siis ei tea ka enam, mis tookord öeldi. Igal juhul, let me present you: Must Tundmatu Kogu Akna Taga That Scares The Shit Out Of Me. Ja võrdluseks ka enne-pärast pildid. Eriti õudne on see, et see kogu muudab valgust toas – ma ei saa aru, kuidas me seda ei märganud!