Ühesõnaga, ma olen maailma halvim arvustuse kirjutaja, sest ma satun alati kõigest tohutult vaimustusse. Ma arvan, et kogu Õhtulehes töötatud aja jooksul olid kõik mu konsaarvustused (mida oli heal juhul kaks või nii) ülivõrdes kirjutatud. Aga kuna ma usun gonzo-ajakirjandusse, siis pole sellest midagi, sest on võimatu olla objektiivne, kui sa oled subjektiivne.

Ja subjektiivselt rääkides olen ma alati Mikat südamest armastanud. Tema viimane plaat pole ehk küll nii pärl pärli otsas kui esimene, aga Song For Sorrow singliplaat (nii vist nimetatakse neid) oli ikka väga hea ja no see tema viimane lugu sealt filmist, “Kick Ass”, on ikka ka väga hea lugu.

Kui ma kuulsin, et ta Eestisse tuleb, pidin ma erutuse kätte ära surema, aga siis selgus, et mul pole pileti jaoks raha, kogu selle reisiga ja whatnot. Õnneks aga suutis Siki minu äraolekul Mikasse nakatuda, nii et lõpuks ostis ta mulle pileti ja eile hakkasimegi kell 4 Tallinna poole kimama, sest väidetavalt pidi konsa algama kell 6. Siki arvas, et Mika tuleb peale pool 10 – ja tal oli õigus – nii et me istusime mitu tundi niisama. Õnneks oli vihm ära sadanud, oli soe ja mõnus ja kallid inimesed ümber, kellega sai juttu ajada.

Lenna, hm, oli üsna igav. Kõigepealt ma solvusin, et ta oli sellise hea loo nagu Urbide “Sõidulaulu” ära lörtsinud, ja no tema see “Rapuntsel” on ikka üsna jabur lugu, aga tuleb tunnistada, et tüdrukul on võimas hääl. Kuulasime, rääkisime, ootasime ja tegime nalju stiilis “Okei, igav on, lähme koju tagasi”.

Mingil hetkel märkasime, et Mika seisab oma saatjaskonnaga tuletorni tipus ja skännib rahvast. (“Valge kaabu!” – “On see tema?” – “Kindlasti on! Vaata, kuidas ta seisab!” – “Jajaa, lollid tüdrukud, vahivad kõik lavale, neil pole aimugi, et Mika on tegelt seal!”) No ja siis me hakkasime aina enam ja enam hullunud fännitüdrukutena käituma, sest lihtsalt kogu see õhustik haaras kaasa ja erutus oli laes. Mika! Siinsamas! Mõni meeter meist eemal!

Šõu oli muidugi vägev, Mika ise vahetu ja tore, ajas naljajuttu (“OK guys, I don’t want to kiss you ass so much that you have to go home and your ass is bruised, and I promise to be a total dickhead for the rest of the show, but guys, you are amazing!”), elas ise esinemisele täiega kaasa ja oli näha, et ta teeb seda kõike armastusega. Meie muudkui huilgasime ja laulsime kaasa ja imestasime, et nii hea on kõik.

Muidugi suutsid paar asja kogu kogemusele tõrva tilgutada. Mõnikend minutit enne šõu algust läksime ka rahva sekka seisma, sest tahtsime alguses lava lähedal olla. Leidsime head kohad, end hoolikalt kalkuleerides pikkade inimeste peade vahelt vaatama… ja niipea, kui Mika lavale tuli, tõstsid meie ees olevad mees ja naine endale lapsed kukile. Ja no lapsed olid umbes kahe-aastased, ehk siis ma ei usu, et nende kontserdielamus oleks jäänud millegipoolest kehvemaks, kui nad oleks seda kaare alt vaadanud, kellelegi ette jäämata. Ma tean, millest ma räägin, ma olin ise ka pärast kaare all ja vaade oli väga hea. Tegin siis inimestele märkuse, et nad käituvad ikka ülejäänud kontserdikülastajate suhtes ääretult nõmedalt – see on samahea, kui ma oleks tulnud ja vihmavarju lahti löönud keset rahvast. Mulle nähvati vastu midagi stiilis: tee ise lapsed ja saad teada, ja võibolla tõesti muutun ma titemammana isekaks kakapeaks ja ma pean oma sõnad tagasi võtma, aga niipalju võiks ikka taktitunnet ja teiste austust olla, et nii naglalt mitte käituda. Õnneks läksid nad mingi hetk muidugi minema.

Ahjaa, me olime ümbritsetud geinoormeestest, kes peo alguses üsna hillitsetult seisid, aga kui hakkas kõlama lugu “Billy Brown”, hakkasid nad suure elevusega kaasa tantsima. See oli hästi südantsoojendav.

Viimased lood vaatasime me, nagu juba öeldud, kaare alt, ma tantsisin ja karjusin ja hüppasin nagu segane ja innustasin sellega ka enda selja taga seisvaid umbes 12aastaseid tütarlapsi, kes enne vaid oma helenduspulkadega vehkisid, aga ilmselt nähes, et kui minusugune vanamutt julgeb kisada ja karjuda, siis võivad seda ka nemad, nii et lõpuks kisasime kõik koos. Vahepeal ma pöördusin ja hüüdsin neile eufoorias: “On ju äge!” ja nad hüüdsid mulle vastu: “TÄIEGA!!!”

Sain end täielikult välja elada, sain parima kontserdielamuse, mis mul iial olnud on (ausalt, Placebo tegi Mikaga võrreldes oma kontserdi nii üle m*i, et tagasi mõelda on piinlik) (mis siis, et ma olen ainult kolmel kontserdil umbes käinud) ja sain liigutusest pisaraid pühkida, kui “Happy Endingu” ajal kõik mulle hakkasid puhuma. Muidugi sain pärast liigutusest ka seepi näolt ja kätelt pühkida, aga ikkagi oli vägev. See vaatepilt, kui tuhanded mullid rahva kohal ja laval hõljusid, see oli ikka üle mõistuse super. (Mika ise ütles selle kohta nii: “Tonight’s show will be known as the bubble gig.”)

Ahjaa, mullidega seoses… Kui me istusime ja passisime ja ootasime, mõtlesin, et proovin oma mullitajat. Ma ostsin siukse vägeva supermullitaja, maksis 31 krooni. Ja minu ees istus tütarlaps, kes sõi saiakest ja jõi kohvi… Fakk! Mõtlesin täpselt hetkel, kui olin mullid lendu lasknud – supermullitajast tuleb neid mõnikümmend korraga – ja kõik need tüdrukule pähe ja toidukaussi kukkusid. Ossaraks, kus ma kukkusin vabandama ja punastama, no ikka nii idiootne juhus, tuulepea, üldse ei mõtle. Siki ja Co hirnusid endal püksid katki, lasid veel naeru pool tundi hiljemgi. Vot selline juhus – karmavärk. Kord on keegi sulle see, kes kontserdielamusele tõrva tilgutab, küll oled ise kellelegi teisele see, kes kontserdi nii ära rikub, et seebiveega üle kallab… Piinlik.

Auto juurde minnes leidsin maast telefoni, mis oli niipalju niiskust saanud, et osad klahvid ei töötanud. Õnneks omanik helistas ja vastu sai ikka võtta, nii andsime sellegi tagasi.

Selline õhtu siis. Täna peaksin minema jalkat mängima ja homme arstile/Pirtsu juurde/õhtul Tättele/arvutit parandusse viima, aga kuna homne päevaplaan on täpselt selline nagu ta on, siis ma täna lähen vanni ja magama. Kõlab nagu ideaalne õhtu, kas pole?

Käisite ka Mikal eile? Kuidas teile meeldis?