Lühidalt sellest ja tollest, kaks päeva enne kojusõitu.

Väikesed külmad asjad.

Väikesed külmad asjad on siin defka-kaup ja maksavad hingehinda. Näiteks jäätis maksab putkades alates kahest eurost, vesi ja õlu on baaris 1-1,5 eurot (ja õlu seejuures, eks ole, on 0,3 või isegi väiksem). Meie jaoks on külmad asjad eriti defitsiitsed, sest pole ju külmikut, vaid ainult väike jääkast, kus asjad jää olemasolul jahedana umbes 18 tundi püsivad.

Aga see-eest oskavad inimesed palavaga hakkama saada. Pole nagu Eestis – et kui on miinus 20, on suur häda ja autojuhid hoiavad pead kinni, justkui näeks esimest korda lund, või et kui on pluss 30, siis saavad kõik kuumarabandusi, sest ventilaatorid ja konditsioneerid on meil tundmata. Õhk on siin kõikjal kenasti konditsioneeritud, ma pole kordagi bussis palavust tundnud, olgu väljas või 35 kraadi.

Rannakultuur.

Mind ikka paneb hämmastama, et siin on randades topless päevitamine väga harilik. Minu meelest on paljaste tissidega päikse kätte minek alati olnud nagu Nahavähiga käesurumine: tead küll, et lõpuks ta võidab, kuid tahad ikka õnne proovida. Aga siin on kõik topless, alates murdeealistest tütarlastest lõpetades vanaemadega. Ja teate, pole üldse nii tore, kui võiks arvata. Silmale ilus on vaadata neist kõigist vast ehk viad 2 protsenti, ja see on liiga väike lohutus kõige selle kõrval, mida muidu nägema peab.

Lisaks on siin väga moes tätoveeringud ning sageli on need väga halvasti tehtud. Olen näinud siin kõike, alates helesinistest ankrutest lõpetades dešifreerimatute jamadega. (Mis see peaks endast kujutama?! Kas see on mingi… kolmenäpuline käsi, mis hüpitab vihmavarjul hiidpandat?) On muidugi ka ilusaid, nende protsent on suurem kui ilusate tisside protsent, aga ikkagi. Suht valus on kohati vaadata.

Ning kolmas asi, mis mind hämmastama paneb, on inimesed, kes tulevad randa täismeigiga. No milleks? Kas on mõnus vette minnes iga piisa pärast muretseda? Või hiljem päikse käes istuda, tundes, kuidas meigikorra raskus kuumuses tinajaks muutub, anda nahale veelgi lisastressi lisaks päiksele? Ei mahu mulle pähe. Ju ma pole piisavalt tibi.

Aga rannad on siin ausad. Vetse ehitades on siin ka ratastooliinimestele mõeldud, dušid funkavad ning vetsud, jah, on siin vesiklosetid, ka randades. Hämmastav.

Juari ja Nancy.

On veel kaks värvikat kuju, kellest ma rääkinud pole. Esimene on Juari – hõbehallide rastapatsidega umbes 70aastane vanamees, kelle suu alati naerul. Päevatööna laenutab ta rannas toole, kuid kuna tema ei oska inglist ega mina spaaniat, siis on ta senini mulle veel lukustatud aardelaegas. See paneb ajuseinu kratsima, sest ma TEAN, et tal on palju ja palju põnevaid lugusid, aga ma ei saa neid (veel) kuulda.

Teine on Nacy – brasiillanna, välimuselt umbes 45, kuid Marco ütles, et ta on suisa 65, lisaks viie lapse ema. Uskumatu. Kuna Nancyl pole kombeks eriti riideid kanda, siis olen ma seda keha väga palju näinud. No päris Madonna pole, aga siiski väga supervorm, arvestades vanust ja kõike. Ta on väga sõbralik ja tore, alati teeb mulle komplimendi, kui cantinasse ilmun. Kes ta täpselt on, seda ei tea Marcogi. Ta justkui on Alexi sõber, käib leti taha endale jooki valamas, nagu ise soovib, ja keegi ei kergita selle peale kulmugi. Ja millest ta elab, seda ka ei tea. Tema minevikus peituvat madame’iks olemine… Äkki elab kunagi kõrvale pandud rahast? Kes teab… Aga ta on ilus ja mulle meeldib väga.

Guapa.

Guapa on sõna, mida kuulen siin söögi alla ja söögi peale. Guapa ehk ilus võib olla nii mu kleit, ma ise, mu juuksed, mu tätoveeringud, mu naeratus ja nii edasi. Ja seda ütlevad kõik, mitte ainult mehed – ka Nancy leiab mus alati midagi, mis sel konkreetsel päeval just eriti guapa on. Selles suhtes on siin muidugi ääretult meeldiv olla, ma ei mäleta, millal ma Eestis viimati ÜLDSE kelleltki komplimenti kuulsin, saati siis seda, et ma olla ilus. Muidugi on see sõna korrutades devalveerunud ja ma ei usu pooltel kordadel seda guapa-juttu, aga see polegi peamine, peamine on see, et saab teise inimese naeratama panna ja midagi ilusat öelda.

Kanep ja linnukesed.

Kanepit suitsetavad siin kõik kogu aeg. Või noh, okei, mitte just kõik, aga igal pool võib silmi lahti hoides kanepisuitse näha. Isegi cantinas segatakse endale haši-jointe täitsa avalikult kokku, keegi ei pilguta selle peale silmagi, sõitku või kaks politseiautot järjest mööda (mis juhtus eile ja ma spets jälgisin – kõiki jättis politsei külmaks. Peale minu, muidugi). Hašiš kannab siin ääretult täpset nime – chocolate. Kes on kunagi hašši näinud, see teab – tegu on ju täpselt šokolaadisarnase plönniga.

Kui ma Marco käest selle suitsetamisharjumuse kohta uurisin, siis ei osanudki ta mulle päris head selgitust anda, miks see siin nii populaarne on. Küsis ainult, et kas see on tõsi, et Eestis võib ühe jointi omamise eest kinni minna. Ega ma neid narkoseadusi päris täpselt ei tea, aga suure tõenäosusega võib sellest, jah, paras pahandus tulla, eriti kui sul on ennegi jamasid olnud… arvan ma.

Igal juhul, siin pidi politsei väga mõistev olema, nii kanepi kui prostituutide osas. Tund tüdrukuga maksab umbes 30 eurot, ma kujutan ette, et see on umbes sama hind, mis Eestis? Prostituudid pidid kogunema turu ümbruses, kust ma iga päev mööda käin, kuid pole veel minu silm suutnud ostetavat tüdrukut tavalisest eraldama. Ning kas peakski, minu meelest ongi hea, kui nad saavad oma tööd rahus teha, ilma et turistid näpuga näitaks ja sosistaks ning üritaks pilti teha.

Kanaaride  vihm.

Praegu on tuulehooaeg, seletas Marco. Vihmahooaeg on jaanuarist märtsini, mis tähendab, et sel ajal on praegu kuivad jõesängid vett täis. Aga kuna praegu pole vihmahooaeg, siis praegune vihm on ERITI KAHTLANE. Esimest korda kogesin ma seda veidrat loodusnähtust kuskil poolteist nädalat tagasi, kui rannas vedelesin. Järsku tunnen: keegi tilgutab mulle midagi peale. Ronisin oma kleidikookonist (pea on alati riietes peidus) välja, vaatan ringi: jajah, kaks märga tüdrukut mängivad must ülatuult palli. No selge, ju sealt tuul kannab. Aga see imelik torkiv tunne ei lõppenud ka siis, kui tüdrukud läinud olid. Silmaga näha midagi pole, aga TUNNED, et midagi õrnalt-õrnalt sajab. Ja niimoodi mitu tundi järjest. Õudselt harjumatu, eriti just see, et sa ei näe midagi, ainult tunned neid kergeid torkeid oma nahal.

Üksõhtu sadas siin isegi äikest, täpselt teiselpool meie mäekülge. See tähendas, et me saime kuulda taevakärinat ja näha aeg-ajalt mingit välku, aga ise istusime väljas niiskes ja lämbes õhus, mida aga äike ei tulnudki värskendama, sest talle meeldis teiselpool mäge rohkem.

/

Jäänud on kaks päeva, 10 eurot, ja veel mõned loomata mälestused. Esmaspäeval peame cantinas hüvastijätupidu, vähemalt ma loodan nii. Eile oli Alexi plaaniga päri (enne, kui ta jälle emaga tülli läks ja asju hakkas loopima), seega… mnjah. Muidugi tähendab see, et ma pean purjus Alexit taluma, aga a) ta on alati purjus ja b) ühe õhtu ju võib. Tegelikult on ta täitsa tore, kui end taltsutada suudab.

Ahjaa, ja muidugi sai meil gaas otsa, mis tähendab, et jääb ära varuks kogutud riisi ja makaronide söömine (loe: lisakulutused toidule). Aga see on ju Murphy, ikka saavad asjad kõik korraga otsa.

Muah!