Neljapäev, 8. juuli

Lennujaamad on ehitatud inimete karjatamiseks: väravad, aiad ja piirded juhivad inimesi, kes sihikindlate kariloomadena liiguvad sinna, kuhu lennjaamatöötajad meid juhtida tahavad. Avantüristide Terje kirjutas hiljuti, et Riia lennujaam on üks veider koht, täis tibisid ja osse. Nii see tõepoolest on. Ma vaatasin ja imestasin ja ei saanud aru, kuidas inimesed niimoodi reisida saavad. Tibid täismeigiga, kontsakingadega (ja ma muidugi mõtlen siin fuck me kontsi), maailma kõige ebapraktilisemad rõivad seljas. Mina istusin seal nagu koll oma äärmiselt mugava rohekaspruuni kleidikese ja retuusidega, õlul maailmaraske seljakott. Aelesin mugavalt pinkidel, kui vaja, ja vaatasin imestusega, kuidas tibid istuvad, seljad sirgu, telefonid käes ja toksivad kunstküüntega sõnumeid saata. Aga eks reisijad on igat tüüpi. Kelle jaoks on lendamine vaid paar tundi kestev commute, kelle jaoks ligi 30 tundi kestev seiklus, mis peamiselt seisneb ootamises ja ootamises ja ootamises ja ootamises…

Aga olgu reisimine kui väsitav tahes, olgu ma kas või nii kurnatud, et pisarad vägisi silma tükivad, kui mõtlen, et ei saa kolm nädalat kaissu, siis on alati kaks momenti, mil mul suu kõrvuni kisub: õhku tõusmine ja maandumine. Õhku tõusmine on lihtsalt NIIVÕRD ÄGE TUNNE, et seda ei saa millegagi võrrelda. Ja maandumine on alati fantastiline, see, kuidas maa hirmuäratava kiirusega läheneb, lennuk veel viimased kahtlased jõnksutused teeb ning siis: mütsaki! ja me oleme kohal.

Tenerife on seni olnud suurepärane. Ma naeratan kogu aeg, ja inimesed – uskumatu küll – NAERATAVAD VASTU! Inimesed on olnud übersõbralikud ja toredad, ilm on palav, aga talutav, päike kiiskab, tänavad on armsalt kitsad ning täis inimesi, kes ilmselgelt naudivad elu täiel rinnal.

Nüüd lähen ma aga supermercadot otsima, et saaks lõpuks, üle päeva midagi süüa.

/

Õhtu. Siin on lihtsalt vaimustav. Tänavad on kitsad ja kivised, pruunid seinad kõrguvad peade kohal ning kivisillutised kaovad kaugusse, eemal taustaks paistmas mäed. Ma lugesin kaardilt välja, et siinne kõrgeim tipp on üle 3100 meetri. Läheks seda hea meelega vallutama, aga mul vist pole õigeid jalanõusid – ja, eelarve juures 7 eurot päevas, on saabaste ostmine out of question.

Aga sellegipoolest on siin imeline. Leidsin hotelli üles (olles küsinud turismiinfos töötavad armsa noormehe käest, kuhu minna), registreerisin end sisse ja higi tilkudes sulgusin mõneks ajaks oma tuppa. Aknast avaneb imeline vaade – kitsas, aga imeline. Siin on mingi torn, mille kohta ma kindlasti küsin, et mis ja miks ja miks selline kuppel. Ja all, tänavat ääristamas, on kummalised puud, mille oksad ulatuvad ühest tänavaäärest teise ja siit ülevalt viiendalt korruselt vaadates on tunne, et kui siit alla hüpata, siis need oksad peavad mind kinni.

Ja mu akna taga mängib sümfooniaorkester! Ei, ma ei mõtle selle all ainult seda sümfooniat, mida on päev otsa tekitanud liiklevad rõõmsad inimesed, koristaja, kes palmilehega (!) prügi kokku pühkis, sahkat!, sahkat!, ega ka seda puurimist, mis kuskilt senini kostab; või neid kumedaid kellalööke, mille alguspunkti ma lähen homme otsima. EI, ma mõtlen selle all PÄRIS SÜMFOONIAORKESTRIT. Ma ei tea täpselt, kus nad mängivad, aga minu aknasse on iga heli suurepäraselt kuulda, ja kuulda on ka aplausid. Muide, alles hiljuti mängisid nad Star Warsi meloodiat, just siis, kui ma Musseriga Eestis rääkisin. Sisemine nohik, üleväsinud ja silmad krõllis küll, viiksus rõõmust ja hõiskas telefoni: „Star Wars! Kas sa kuuled!“

Oh, mis ma seletan, nad mängivad seda senini! Sisemine nohik minus nüüd häbeneb, kuna ma ei teadnudki, et see nii pikk on, see muusika… (ärge parem kommenteerige..) Aga ei, see on super.

Samal ajal olen ma toidu kõrvale (palju puuvilju, eriti neid väikseid ja hoopis teise maitsega banaane, mõned croissantid ja juust ja sink ja ÜHEEUROSED VEINID) vaadanud oma sarju ja olnud nende eest tänulik. Sest telekas on hispaaniakeelne (mida ma ometigi veel ei oska, kuigi juba mitu kuud tagasi õppimist alustasin… ja viiendast peatükist kaugemale ei jõudnud) ja teate, kui seal Riia lennujaamas poleks mul neid sarju olnud, mida seitse tundi vaadata, oleks ma tõenäoliselt surnud. Surnud, I say!

Aga praegu on kõik hästi. Mul pole küll internetti (aga küll ma selle homme leian), ja mul saavad kohe sarjad läbi, aga see kõik on ebaoluline, sest mul on korgitser ja veinid ja puuviljad (seda ma nimetan hispaania-dieediks ja ma kavatsen seda kolm nädalat järgida) ja üleväsimus ja kohe, kui rohud mõjuma hakkavad, lähen ma magama.

Et homme seda imelist linna ja OOKEANI lähemalt uurida.

Jah, lapsed. Ma olen OOKEANI ÄÄRES. Ma näen elus esimest korda OOKEANI.

Kuigi, kui nüüd aus olla (lubage, et te kellelegi sellest ei räägi), ei erine OOKEAN tavalisest merest peaaegu üldse. Kui ehk selle poolest, et lained on tugevamad, vesi soolasem ja silmapiir veelgi kaugemal.

Love you all from Tenerife!