Jri postitus tõi peale sellise nostalgialaksu, justnimelt selle Squarepusheri “Tetra-Sync” loo pärast, mida sai viis aastat tagasi kuulatud iga päev, mida lähemale baka kaitsmisele, seda vihasemalt ja sagedamini ning pärast seda, kui kõik oli möödas, õrnalt ja leebelt mööda Tartu tänavaid kõndides, vaadates maailma pilguga: ahah, selline siis ongi maailm, kui oled bakalaureuse kätte saanud.

Ja sel suvel ongi meie kursuse esimene kokkutulek, täitsa imelik mõelda. Meist on ainult üks (mu arust) jõudnud välja doktoriõppesse, mõned on teinud tublilt ka magistrikraadid ära, mina siin vaikselt panen oma makatöö kavandit paika ja mõtlen, et kui sel aastal ka ei võeta, siis… siis, noh, vaatame järgmisel uuesti.

Tegelikult arvan ma, et järgmisel aastal, kui kolmekümnes eluaasta on jõudnud ohtlikult lähedale, on mul juba hoopis muud plaanid ja magister enam neisse ei mahu. Aga äkki mahub? Äkki on järgmisel aastal samal ajal kõik täpselt samamoodi, muutumata? Pakin ikka rõõmsalt kirjastuses raamatuid ja kirjutan üht-teist-kolmandat, ehk mõned isegi avaldatakse? Kommunaalidevõlg on ikka see mõnituhat, millest ei saa kuidagi jagu ja maksehäireregistris on ikka see üks õnnetu võlg, millest ei saa ka kuidagi jagu? Äkki jääb kõik täpselt samamoodi?

Issake, kuidas see mõte mind hirmutab. Ja ma isegi ei tea, miks ta hirmutab.

K2 ütles ükspäev reisilt tulles huvitavalt: “Uskumatu, et mõned inimesed elavadki nii, päevast päeva nädalavahetust oodates, siis nädalast nädalasse suvepuhkust oodates… Mul on nii, et kui ma pole mõni aeg ära saanud, siis hakkab mul lihtsalt õudne.”

Jah, nii on mul ka. Ma tahan, et midagi muutuks ja et ma saaks ära käia, näiteks mõtted Pariisist või Šveitsist või Hispaaniast on need, mis mind elus hoiavad, või siis see jaanipäevanädal, kui me saame Inimesega mandritolmu jalgadelt pühkida ja mööda kadakatega ääristatud kuumi Saaremaa kruusateid sõita, katus maas ja näod päiksest põlenud. Mõte sellest hoiab mind praegu jalul, sinna on jäänud nädal rohkem kui kuu aega ja… Ja see tuleb!

Nostalgia on väga tugevalt peal. Istun üksinda oma kevadises korteris, pesin ära elutoa akna (rohkem ei viitsinud) ja meenutan, kuidas oli olla 21. Ma näen kõrvalt, kuidas kõik oma lõputöid kirjutavad ja mul on tühi tunne, justkui oleks mu eesmärk siin elus vahepeal kaduma läinud. Sest ma nii tugevalt kunagi arvasin, et minust saab akadeemik, ma nii oleks sellist elu tahtnud, aga… Mõistust jääb vist selleks väheks. Või stabiilsust ja tahtejõudu? Kes seda teab.

Eile võis peaaegu ära unustada, et nii palju segadust on praegu elus. Kõik oli ilus ja lihtne. Oli päike, selle vastu sai end kaitsta kreemiga. Olid niidukid, selle vastu sai end kaitsta krimka lugemisega. Oli nälg, selle vastu sai panna grilli tossama. Oli must, selle vastu sai käia saunas. Oli laval palav, selle vastu sai lipata õue kiigu peale istuma ja jahedat õlut rüübata.

Aga olid küsimused, millele ma vastata ei osanud. Need saunas räägitud jutud on teinekord nii tõsised, et isegi leil ei ehmata õiget vastust peakolust välja.

Äike ähvardab kaugel. Ta võiks tulla ja mul teised aknad ka ära pesta.