“Daki, kas sa saad aru, et seda probleemi ei eksisteeri, see eksisteerib ainult sinu peas,” vaatab Roy mulle oma siniste silmadega otsa.
Ma olen vait, mõtlen.
“Aga…”
“Aga?”
“Aga ikkagi ma väidan, et on olemas mingi teatud kontingent inimesi, kes tahavad, et mul halvasti läheks.”
“Usu mind, see pole nii. Tegelikult inimesi ei huvita. Sa võid neile olla ainult hetkeks mingi meelelahutus, järgmisel hetkel meelest läinud.”
“Hmmm…”
“No mõtle asjale niipidi – kas mõni inimene oleks nõus maksma, no ütleme, kuus näiteks tuhat krooni, et sul konkreetselt halvasti läheks?”*
“Ma ei tea… Ma loodan, et mitte…”
“No näed siis. See probleem on ainult sinu peas. Ja niipea, kui sa sellest aru saad, et probleemi ei eksisteeri, seda ei eksisteerigi.”
/
Umbes sellisesse arutellu laskusime Royga Türil, TÜ Kolledži kohvikus, kui olime veerandtunnise hilinemisega kohale kihutanud ja avastanud, et meid ootab üks-kaks inimest. Võtsime oma asjad ja kolisime kõledast klassiruumist alla kohvikusse, et süüa, tomatimahla ja teed juua ning juttu rääkida.
Enne olime suud vahtu rääkinud Kohilas, imekaunis vanast aidast ümber ehitatavas raamatukogus. Selle raamatukogu pärast oleks ma valmis Kohilasse kolima, päriselt, see oli midagi nii vägevat ja ilusat.
Ja Raplas olime me ka kolinud inimeste ja raamatutega kõledast saalist ära hubasemasse nurgakesse, jõime teed ja arutasime maailmaasju, näiteks seda, kas turism on terrorism ja kas internetiseerunud maailm on ikka nii hea, kui ta tundub.
Õudselt tore kogemus oli see tuur, minu jaoks esimene, eks. Inimesed olid armsad ja vahetud, energia oli hea ja olgugi, et lõpuks oli juhe üsna koos, oli ikkagi väga-väga tore.
/
Kaks päeva olen elanud muusika sees, otsinud Wave’i jaoks KÕIGE PAREMAID LUGUSID (Wave 7. mail Tubakasõltlaste Seltsis, ja te tulete ju, eksju?!) ning õppinud kasutama programmi Virtual DJ (ei oska veel nii hästi, kui võiks ja ma natuke või päris palju põen selle pärast, tegelikult) ja tantsinud oma peas ja tantsinud oma peast väljas ja.
/
Öösel kümme minutit enne kolme oli helistanud Kõuts. Nothing good happens after 2am, teate ju küll. Ma ei oska sellest (kõnest) midagi arvata. Tänane päev on olnud udus.
/
Enne Kohilat ööbisin vanaema juures, kui imelik oli jälle seal olla. Kui väike kõik on, tänavad on palju kitsamad, kui ma mäletasin, laed palju madalamal, aed märksa väiksem. Õunapuude all õitsesid krookused ja mingid sinised lilled, mille nimesid me vanaemaga kumbki ei teadnud. Ma mõtlesin lapsepõlvele, Heldur Jõgioja surmale ja elu lõplikkusele ja lõpmatusele.
Vanaema praadis hommikuks muna ja keeduvorsti ja mul oli hea olla. Vikerraadios õnnitlesid lapsed ja lapselapsed peredega mu vanaisa sünnipäeva puhul, vanaisa istus teises toas ja kui ma ära hakkasin minema, haaras mul käest: “Kas sa tuled jälle?” Ma pidin vastama, et ei tea.
/
“Ma üritan anda kõigile inimestele samaväärselt armastust, ükskõik, kas nad on nõmedad või tüütud või väsitavad.” Äkki peaks proovima ka selle põhimõtte järgi elada?
Õudselt raske on õigesti elada.
—
*seda palun mulle mitte tõestada